Ваша корзина пуста!
Искать статьи
Lillherne puhul on kaks arvamust. Ühed arvavad, et see on midagi sellist
tagasihoidlikut, kuigi vähenõudlik. Teised aga annavad au tema ebatavalisele
ilule ja aromaadile, kuid arvavad, et nende kasvatamine on neile mingi täiesti
tundmatu oskus. Kinnitan: pole õigus ei neil ega teistel! Lillhernes on üks
ilusamaid üheaastaseid taimi, mida on küllaltki kerge kasvatada. Piisab kui
teate mõningaid kavalusi.
Huvitav ajalugu.
Ausalt öeldes, lillherne ajalugu meenutab pigem mingit seiklusromaani. Üks kõige usutavamaid versioone on selline. Kõigepealt tänapäeva lillherne veel päris metsik esivanem leiti Peruus ja Ekuadoris hispaania konkistadooride poolt umbes XIV-XVII sajandil. Tulemusena, ookeani ületanud lillhernes jõudis Sitsiiliasse. Edasi on veel huvitavam! Ükskord sitsiilia munk Francisko Kupani, jalutades pimeduse saabudes kloostri ümber, tundis äkki väga intensiivset ja meeldivat aroomi. Tehes kindlaks mis taim nii melldivalt lõhnab, korjas ta selle seemned ja saatis need 1699 aastal Inglismaale oma sõbrale Robert Uvedallile, kes oli kooliõpetaja Middelseksi krahvkonnas. Veel üks sajand oli vajalik lillhernele, et talle pööraksid tähelepanu inglise aretajad, luues viimase kahe sajandi jooksul umbes 1000 sorti. Kuigi esimesed viis sorti (purpur-sinine ja roosa-valge toonides) saadi alles 1800 aastal. Ja veel saja aasta möödudes, täpsemalt 1900 aastal, seal samas Inglismaal loodi Lillherne ka
svatajate Kuninglik Rahvusselts! Hiljuti tähistati suurejooneliselt seltsi sajandat aastapäeva.
Lillherne peamised plussid :
*Omab täiesti imetlusväärset aroomi.
*Suurepäraselt kaunistab sellist ilmetut aiaelementi nagu on võrkaed, tekitab aia keskele õitsva sirmi, elustab maja või kuuri seina (põimikud ulatuvad 150-200 cm).
*Ei tekita liiga sügavat varju.
*Madalakasvulised sordid võivad olla toestamata ja kasvada lillepeenardes.
*Talub öökülmasid kuni -5 kraadi (kevadel tõusmete tärkamise ajal ja sügisel)
*võib õitseda mitte vähem kui kolm kuud järjest vahet pidamata, alates õitsemist ühe esimesena üheaastaste vääntaimede seast, ja lõpetades ühe viimasena.
*Õitseb hästi rõdudel, aknakastides, eriti lõuna- ida majapoolel.
*Lõikelillena säilib hästi vees, aga lillekimbud lillhernest lihtsalt vapustavad oma veetluse poolest.
*On olemas peaaegu kõigis värvitoonides õisi.
Lillherne kavalused.
See, et paljudel lillhernes ei õnnestu - see on fakt. Ja mitte sellepärast, et ta oleks nii kapriisne! Lihtsalt tema kasvatamiseks tuleks teada mõningaid kavalusi.
1. Ärge venitage istutamisega! Külvamise või leotamise momendist kuni esimeste õite ilmumiseni möödub umbes kaks ja pool kuni kolm kuud. Tähendab et saada õitsvat hernest juuni keskpaiku või lõpus, aga mitte hilissügisel, tuleb seemned likku panna mitte hiljem kui mai alguses. Aga üldse võib seda teha alates 10-15 aprillist.
2. Ärge püütke kasvatada lillhernest istikutest. Esiteks, see on väga töömahukas, ja teiseks, tal ei jätku meie aknalaudadel neile valgust. Istikud venivad pikaks ja istutamisel murduvad. Peale selle, kasvatada tuleks neid ainult turbapotikestes, sest lillhernes ei talu ümberistutamist. Ja erinevat lillhernest, mis on külvatud otse kasvukohta, on nad siis vähem külmataluvad.
3. Lillherne seemned on väga tugeva kestaga, mistõttu väga kaua ja mitte koos ei hakka tärkama. Tärkamise kiirendamiseks neid leotatakse kuumas vees (kuni 80 kraadi) 1-1,5 tundi, ja seejärel idandatakse märja lapikese vahel 20-24 kraadi juures kuni nad pistavad ninad välja. Idanenud seemned külvatakse otse kasvukohta.
4. Kõik ülevalkirjeldatust on enamusele seemnetele sortidest, millel on hall-pruunikas või tumepruun-hallikas toonid. Kuid mõnedel sortidel on need väga heledat tooni, kreemjad. Selliseid seemneid tuleks külvata kuivalt, leotamata. Leotamisel nad hukkuvad.
5. Toestada, siduda tuleks taimi võimalikult vara. Vastasel juhul varred lamanduvad, põimuvad üksteisega, ja proovides neid lahti harutada murduvad kergelt. Võrseid tuleks kergelt suunata varakult pandud toestuste poole (parim variant on võrk), et nad saaksid vabalt vuntsidega kinnituda.
6. Lillhernele on vajalik väga päiksepaisteline kasvukoht. Varjus nad hakkavad hiljem õitsema vaesemal.
7. Ta kasvab hästi ja õitseb rikkalikult viljakatel muldadel, mitte ülekastetud ja mittehappelistel muldadel (pH 7,5). Umbes iga 2 nädalala on soovitav väetada vedela kompleksväetisega.
8. Ühes kohas lillhernest pole soovitav kasvatada mitu aastat järjest. Kui teil pole muud valikut, siis püütke iga kevad vähemalt osaliselt vahetada välja ülemist mullakihti.
9. Taimed vajavad korralikku kastmist. Niiskusevaegusel õisikud langevad, õitsemise pikkaajalisus järsult lüheneb, ja õied ilmuvad väga väikesed.
10. Regulaarne närtsinud õisikute ja okste lõigamine soodustab õitsemisperioodi pikenemist, mis kestab septembri lõpuni.
Sortide gruppidest.
Niisiis, maailmas on umbes 1000 sorti, mis on koondatud 16 aiagruppi (pikkuse, õisikute suuruse jne). Kuna me ei ela Inglismaal, on meie valik, kahjuks, piiratud. eriti tihti võib meie poodides kohata sorte kahest grupist -"Spencer" (kõige tihedamini) ja "Cuthberson Floribund".
Aiagrupp "Spencer" oli aretatud Inglismaal 1901 aastal. Tal on suured ilusa vormiga õied, mis on väikestes kobarates (3-4 tükki). Õie purikroonleht on lai, kergelt laineline. Kõrgus kuni 200 cm, taim on mitmeharuline. Õisikud on tugevad, pikkusega 15-20 cm. Õitsemise aeg keskmine.
Aiagrupp "Cuthbertson Floribund" loodi 1952 aastal USA. Tal on suurevormilised ilusad õied, mis on kobaras 5-7 kaupa pikkadel, kuni 40 cm, õisikutes. Purikroonleht lai, lainelise äärega, mis on tihti paindunud tahapoole. Kõrgus on umbes 160 cm, taim on mitmeharuline. Selle gruppi sordid on põuakindlad, sobivad suurepäraselt kimpudesse. Õitsemise aeg on varajane.
Harva võib meil kohata ka teiste aiagruppide esindajaid, näiteks rohkem madalakasvulisi.
Huvitav ajalugu.
Ausalt öeldes, lillherne ajalugu meenutab pigem mingit seiklusromaani. Üks kõige usutavamaid versioone on selline. Kõigepealt tänapäeva lillherne veel päris metsik esivanem leiti Peruus ja Ekuadoris hispaania konkistadooride poolt umbes XIV-XVII sajandil. Tulemusena, ookeani ületanud lillhernes jõudis Sitsiiliasse. Edasi on veel huvitavam! Ükskord sitsiilia munk Francisko Kupani, jalutades pimeduse saabudes kloostri ümber, tundis äkki väga intensiivset ja meeldivat aroomi. Tehes kindlaks mis taim nii melldivalt lõhnab, korjas ta selle seemned ja saatis need 1699 aastal Inglismaale oma sõbrale Robert Uvedallile, kes oli kooliõpetaja Middelseksi krahvkonnas. Veel üks sajand oli vajalik lillhernele, et talle pööraksid tähelepanu inglise aretajad, luues viimase kahe sajandi jooksul umbes 1000 sorti. Kuigi esimesed viis sorti (purpur-sinine ja roosa-valge toonides) saadi alles 1800 aastal. Ja veel saja aasta möödudes, täpsemalt 1900 aastal, seal samas Inglismaal loodi Lillherne ka
svatajate Kuninglik Rahvusselts! Hiljuti tähistati suurejooneliselt seltsi sajandat aastapäeva.
Lillherne peamised plussid :
*Omab täiesti imetlusväärset aroomi.
*Suurepäraselt kaunistab sellist ilmetut aiaelementi nagu on võrkaed, tekitab aia keskele õitsva sirmi, elustab maja või kuuri seina (põimikud ulatuvad 150-200 cm).
*Ei tekita liiga sügavat varju.
*Madalakasvulised sordid võivad olla toestamata ja kasvada lillepeenardes.
*Talub öökülmasid kuni -5 kraadi (kevadel tõusmete tärkamise ajal ja sügisel)
*võib õitseda mitte vähem kui kolm kuud järjest vahet pidamata, alates õitsemist ühe esimesena üheaastaste vääntaimede seast, ja lõpetades ühe viimasena.
*Õitseb hästi rõdudel, aknakastides, eriti lõuna- ida majapoolel.
*Lõikelillena säilib hästi vees, aga lillekimbud lillhernest lihtsalt vapustavad oma veetluse poolest.
*On olemas peaaegu kõigis värvitoonides õisi.
Lillherne kavalused.
See, et paljudel lillhernes ei õnnestu - see on fakt. Ja mitte sellepärast, et ta oleks nii kapriisne! Lihtsalt tema kasvatamiseks tuleks teada mõningaid kavalusi.
1. Ärge venitage istutamisega! Külvamise või leotamise momendist kuni esimeste õite ilmumiseni möödub umbes kaks ja pool kuni kolm kuud. Tähendab et saada õitsvat hernest juuni keskpaiku või lõpus, aga mitte hilissügisel, tuleb seemned likku panna mitte hiljem kui mai alguses. Aga üldse võib seda teha alates 10-15 aprillist.
2. Ärge püütke kasvatada lillhernest istikutest. Esiteks, see on väga töömahukas, ja teiseks, tal ei jätku meie aknalaudadel neile valgust. Istikud venivad pikaks ja istutamisel murduvad. Peale selle, kasvatada tuleks neid ainult turbapotikestes, sest lillhernes ei talu ümberistutamist. Ja erinevat lillhernest, mis on külvatud otse kasvukohta, on nad siis vähem külmataluvad.
3. Lillherne seemned on väga tugeva kestaga, mistõttu väga kaua ja mitte koos ei hakka tärkama. Tärkamise kiirendamiseks neid leotatakse kuumas vees (kuni 80 kraadi) 1-1,5 tundi, ja seejärel idandatakse märja lapikese vahel 20-24 kraadi juures kuni nad pistavad ninad välja. Idanenud seemned külvatakse otse kasvukohta.
4. Kõik ülevalkirjeldatust on enamusele seemnetele sortidest, millel on hall-pruunikas või tumepruun-hallikas toonid. Kuid mõnedel sortidel on need väga heledat tooni, kreemjad. Selliseid seemneid tuleks külvata kuivalt, leotamata. Leotamisel nad hukkuvad.
5. Toestada, siduda tuleks taimi võimalikult vara. Vastasel juhul varred lamanduvad, põimuvad üksteisega, ja proovides neid lahti harutada murduvad kergelt. Võrseid tuleks kergelt suunata varakult pandud toestuste poole (parim variant on võrk), et nad saaksid vabalt vuntsidega kinnituda.
6. Lillhernele on vajalik väga päiksepaisteline kasvukoht. Varjus nad hakkavad hiljem õitsema vaesemal.
7. Ta kasvab hästi ja õitseb rikkalikult viljakatel muldadel, mitte ülekastetud ja mittehappelistel muldadel (pH 7,5). Umbes iga 2 nädalala on soovitav väetada vedela kompleksväetisega.
8. Ühes kohas lillhernest pole soovitav kasvatada mitu aastat järjest. Kui teil pole muud valikut, siis püütke iga kevad vähemalt osaliselt vahetada välja ülemist mullakihti.
9. Taimed vajavad korralikku kastmist. Niiskusevaegusel õisikud langevad, õitsemise pikkaajalisus järsult lüheneb, ja õied ilmuvad väga väikesed.
10. Regulaarne närtsinud õisikute ja okste lõigamine soodustab õitsemisperioodi pikenemist, mis kestab septembri lõpuni.
Sortide gruppidest.
Niisiis, maailmas on umbes 1000 sorti, mis on koondatud 16 aiagruppi (pikkuse, õisikute suuruse jne). Kuna me ei ela Inglismaal, on meie valik, kahjuks, piiratud. eriti tihti võib meie poodides kohata sorte kahest grupist -"Spencer" (kõige tihedamini) ja "Cuthberson Floribund".
Aiagrupp "Spencer" oli aretatud Inglismaal 1901 aastal. Tal on suured ilusa vormiga õied, mis on väikestes kobarates (3-4 tükki). Õie purikroonleht on lai, kergelt laineline. Kõrgus kuni 200 cm, taim on mitmeharuline. Õisikud on tugevad, pikkusega 15-20 cm. Õitsemise aeg keskmine.
Aiagrupp "Cuthbertson Floribund" loodi 1952 aastal USA. Tal on suurevormilised ilusad õied, mis on kobaras 5-7 kaupa pikkadel, kuni 40 cm, õisikutes. Purikroonleht lai, lainelise äärega, mis on tihti paindunud tahapoole. Kõrgus on umbes 160 cm, taim on mitmeharuline. Selle gruppi sordid on põuakindlad, sobivad suurepäraselt kimpudesse. Õitsemise aeg on varajane.
Harva võib meil kohata ka teiste aiagruppide esindajaid, näiteks rohkem madalakasvulisi.
