SEEMNETE ETTEVALMISTAMINE KÜLVIKS. 
Ostame seemnepaki või kogume ise seemneid, aga alati nad ei idane või siis idanevad väga vähe. Väga tuttav situatsioon. Asi ei ole selles, et seemned on viletsad, vaid osa neist vajab enne külvi töötlemist. Meetodeid on selleks mitmeid. Kõik on nad üsna lihtsad, kui taipate, millised seemneid on mõttekas enne töödelda, siis saavad teie lillepeenrad palju kaunimad.
Mõned seemned on väga kõva seemnekestaga, sellest läbi tungida on raske. Looduses on sellised seemned tuulte meelevallas, neid mõjutab kevadine lumesulamine ja lõppude lõpuks, sobivad need tingimused või ei, kas taimed idanevad või ei. Kui soovite, et seemned hästi idaneksid – looge neile selleks parimad tingimused. Erinevad meetodid külvieelseks töötlemiseks on looduslike kataklüsmide imitatsioon, mille peavad seemned üle elama, et idaneda.
STRATIFITSEERIMINE. 
Selle karmi sõna taga on tegelikult tavaline seemnete külmutamine. Looduses seemned pudenevad, talvituvad (magavad), kevadel aga ärkavad. Meie aga korjame seemned suvel või sügisel, hoiame neid korteris. Need seemned, mida poes müüakse – ka neid hoitakse laos soojas. Teaduslikus keeles on see orgaaniline puhkus. Niisuguseid seemneid on raske äratada, seepärast on idanevuse % neil tavaliselt väike. Et imiteerida ilmastikutingimuste vahetumist, siis taimede seemned, mis on harjunud aastaaegade vaheldumisega, pannakse veidi enne külvi mõneks ajaks külmikusse. Seda nimetataksegi stratifitseerimiseks.
* Mõned seemned, mida on hoitud soojas, külvil tavaliselt ei „ärka“, kuna nad pole „magada“ saanud, seepärast nad tavaliselt ei idane või idaneb vaid väga väike osa.
Seemnete strafitseerimise reeglid: 
* strafitseeritakse nende taimede seemneid, mis tavatingimustes taluvad talviseid külmi, st temperatuuri alla +5 °С (troopilised lilled, aga ka meie tingimustesse adapteeritud taimed nagu petuuniad, fuksiad – neile on stratifitseerimine vastunäidustatud).
* enne stratifitseerimist veenduda, et seemned on terved, neil pole hallituse ega mädaniku tunnuseid.
* enne stratifitseerimist hoida seemneid tumeroosas kaaliumpermanganaadi lahuses: enamus seemnetele piisab 30 minutist, suuri seemneid hoida nii 2-3 ööpäeva, pärast mida tuleb need pesta sooja puhta veega ja panna stratifitseerima.
Stratifiseerimise etapid. 
1. Seemneid tuleb hoolikalt valida – eemaldada kahjustatud, tumenenud või heledamaks muutunud, hallitanud või muidu riknenud seemned, kuna neid ei või stratifitseerida, sest võivad kahjustada teisi taimi.
2. Eemaldage kõik muu praht (koored, kaunad jne) – see on väga oluline, kuna niiskes keskkonnas hakkab see mädanema ja rikub seemned.
3. Kindlasti tuleb jälgida steriilsusreegleid, et protsessi käigus seemned seenhaigustega ei nakatuks – pakend, pinnas ja seemned peavad kõik olema puhtad, kõiki pesta hoolikalt kaaliumpermanganaadi lahusega.
4. „pinnast“ (materjal, milles seemneid stratifitseeritakse) tuleb kindlasti niisutada (kuid mitte läbi leotada – niiskust ei tohi olla liiga palju).
5. Seemned laotada ühtlaselt „pinnasele“
6. Pakkida kõik tsellofaani ja sulgeda hermeetiliselt.
7. Panna pakend vajalikuks ajaks külmikusse (erinevatel lilledel 2 nädalast kuni 3 kuuni – lugeda külvipakil olevat juhendit).
„Pinnaseks“ võib kasutada: 
* vermikuliiti (lillede puhul, kellel on suured seemned nagu mungalillel või daalial)
* jõeliiva (keskmise suurusega seemned, nt raudürt)
* mittekangaline materjal, tualettpaber või salvrätik (peenikesed seemned nagu lobeelial).
Muide, peenikesi seemneid võib stratifitseerida otse mullas. Selleks võtta lehe- või turbamulda (eelnevalt töödelda seda kas mikrolaineahjus, praeahjus või kaaliumpermanganaadiga). Muld võib panna otse sellesse konteinerisse, kus lilled kasvama hakkavad, peale puistata veidi liiva, seejärel panna seemned. Pinnas peab kindlasti olema niiske. Seejärel pakkida kõik hermeetiliselt ning panna külmikusse, nii et see püsiks seal püstiasendis ega kalduks kuhugi poole ega läheks ümber.
LEOTAMINE.
See on samuti üsna lihtne meetod. Mõningad seemned vajavad abi, et idu tungiks läbi paksu seemnekesta. Tänapäevased seemned, mida me ostame, on peaaegu alati korralikult kuivatatud (kodus pole nii kuivatada võimalik) – see hoiab ära mädanemise, iseenesliku idanemise temperatuuride vaheldumisel ja teised probleemid. Aga need seemned, mida me ise korjame, võivad olla liiga kõva seemnekestaga, et idu sealt läbi tungiks. Abi on vajalik.
Kui seemnepakendil on kirjas, et soovitav on leotada, siis võib seda teha erinevate meetoditega.
Peab aga meeles pidama, et seemneid ei leotata nii, et lihtsalt valatakse vesi peale. Tingimata on vaja luua niiske keskkond.
* suured seemned pannakse marli – või sidemekihtide vahele kaussi ja valada veidi vett, kuid mitte kauss ääreni täis, lihtsalt marli peab olema pidevalt niiske – jälgida, et see läbi ei kuivaks, parem on paar korda päevas loputada: see ei lase ka seemnetel mädanema minna, ennetades kahjulike bakterite võimalikku paljunemist
* seemneid võib leotada mittekangalise käteräti või kohvifiltripaberi vahel – toime on sama mis marli puhul, kuid leotada saab palju peenemaid seemneid, kartmata neid loputamisel minema uhtuda
* seemned võib panna niiske turbasambla sisse – sammal on desinfitseerivate omadustega (teda võib panna isegi väikestele haavadele nagu teelehte) ja lihtsalt hoida niiskena
* soe meetod: seemned panna 5-7 ööpäevaks +37+39 °С vette, seejärel külvata kohe maha. Kraadiklaasina kasutada vanni – või akvaariumi kraadiklaasi. Sellist temperatuuri saab saavutada ilma spetsiaalse sisseseadeta – lihtsalt pange nõu koos veega käterätiku sisse ja asetage radiaatori peale, ööpäeva möödudes mõõtke vee temperatuuri – kui see on madalam kui vaja, pange õhukesem käterätt, soojema puhul aga paksem. Kui saavutate vajaliku temperatuuri (jätke nii ööpäevaks, pidevalt kontrollige) - nüüd võite seemned nõusse panna (kuni nad märguvad, kontrollige pidevalt temperatuuri, et see ei muutuks rohkem kui 2-3 kraadi). Sel meetodil saab töödelda seemneid, mis pole läbinud tööstuslikku töötlemist (vaid korjasite ise või saite turult)
* keemiline meetod: seemnekesta pehmendamiseks võib seemneid leotada 2-3 ööpäeva aktiivses lahuses. Kauplustes müüakse spetsiaalseid vahendeid seemnete leotamiseks, kuid võite kergesti lahuse ka ise valmistada: puutuha tõmmis (0,5 klaasi tuhka valada üle veega, nii et see teda üleni katab ja panna sellesse seemned); söögisooda lahus (2 tl soodat klaasi vee kohta). Meetod on mugav, kuna ei ole vaja pikka aega leotada, kõik vajalik on kodus olemas, temperatuur toatemperatuur (+20-25 °С). Tuleb vaid jälgida, et seemned oleksid üleni lahusega kaetud. Vee asemel on leotamiseks hea kasutada desinfitseerivaid lahuseid. Lillepoest võib osta spetsiaalse preparaadi, kuid saab läbi ka koduste vahenditega:
* aloe mahl – lõigake paar mahlast aaloelehte, keerake salvräti sisse ja pange 5-7 päevaks külmikusse. Peenestage blenderis lehed. Edasi leotada selles pudrus seemneid, lisades veidi vett, et seemned ei kuivaks. Filterpaberi või marli abil saab mahla ka välja pressida ja seda mahla vee asemel kasutada.
* puutuha tõmmis – võtke 5 spl puutuhka, valage peale klaas sooja vett, segage hoolikalt, leotage selles materjale, milles seemneid kavatsete leotada.
* ingveritõmmis – ingver on antibakteriaalsete, mikroobide ja seenhaiguste vastaste omadustega, seepärast sobib ka seemnete töötlemiseks: võtke tükk ingverijuurt, riivige jämedalt või peenestage ning lisage keeva vett (vahekord: 1 spl peenestatud ingverit ja 1 klaas vett), keetke väikeselt tulel 5-7 minutit – pärast jahtumist lisada seda veele (1:1) või leotada ka puhtalt (juure asemel võib kasutada ka ingveripulbrit, mida saab maitseainete letist, seda pannakse 1 tl 1 klaasi vee kohta: lihtsalt valage keev vesi pulbrile ja laske kaanega nõus jahtuda). Tähelepanu: ingver sisaldab aktiivseid aineid, seepärast olgu leotamisaeg 2 korda tavalisest lühem kui teiste meetodite puhul.
Muide, teda lisatakse vaid viimasele leotusveele (enne mahapanekut või kasutada seemnete desinfitseerimiseks enne külvi (seemned panna 5-10 minutiks lahusesse ja kohe külvata)
* kaaliumpermanganaadi lahus – temaga võib: 
a) lihtsalt seemneid enne külvi loputada (10-15 minuti, mitte rohkem)
b) seemneid, mida leotasite, tuleb kindlasti hoida kaaliumpermanganaadi lahuses hoida 5-10 minutit enne mahapanekut (ööpäev enne külvi ja ka mulda tuleks nõrga lahusega kasta)
Kui kaua tuleb seemneid leotada:
* väga suuri seemneid tuleb leotada seni, kuni idu välja ilmub – pärast seda istutada kohe mulda
* mõningaid seemneid leotatakse lihtsalt profülaktikaks, seepärast hoitakse neid vees 2-24 tundi, mitte rohkem (viimased 10 minutit hoida kaaliumpermanganaadi lahuses).
leotamisega ei maksa ka liiale minna – mitte kõik taimed ei vaja seda, vaid kõva kestaga seemnetele on see vajalik. Enamik tootjaid teeb nii, et seemned ei vajaks täiendavat töötlemist – lugege hoolikalt seemnepakendil olevat infot !
STIMULEERIMINE (TÖÖTLEMINE HORMOONIDEGA).
Enamasti kujutab seemnete stimuleerimine endast leotamist või taimede kastmist spetsiaalsete lahustega, mis võimaldab seemnetel kergemini puhkeda, taimedel aga kasvada ja õitseda. Hormonaalne töötlemine - see on seemnete töötlemine kasvuhormoonidega, mis soodustavad seemnete paremat idanemist ja tervemate taimede kasvatamist.
Tähelepanu – on erinevaid stimulaatoreid, mis on kasulikud mitte ainult seemnetele, vaid ka täiskasvanud taimedele.
Spetsialistide kinnitusele on kõige parem stimuleerida kasvu mitmete looduslike (näiteks: Cirkon) või sünteetiliste kasvustimulaatoritega (Epin) – fütohormoonidega.
Looduslike fütohormoonide hulgas on kõige populaarsemad giberelliinid – taimehormoonid, mis reguleerivad seemnete idanemist, taimede kasvu ja arengut, varre pikkust, õitsemist, aga aitavad ka stressi vastu (järsud temperatuurilangused, mulla niiskuse ja happesuse muutused jne). Eriti kasulikud on giberelliinid nendes piirkondades, kus on lühike päev või ebapiisavalt päikselisi päevi – nendes tingimustes aitavad nad kõikidel taimedel paremini ja rikkalikumalt õitseda, soodustavad kindlamalt viljade ja seemnete moodustumist – see pole oluline mitte ainult lillede puhul, kuid ka teistele viljakultuuridele.
Looduslikku päritolu on ka auksiinid – võrsete ja viljade stimulaatorid, samuti kui tsütokiniinid – juurte, võrsete ja pungade arengu stimulaatorid. Erinevaid preparaate, mis sisaldavad looduslikke ja sünteetilisi stimulaatoreid, on müügil üsna palju. Saame valida oma lilledele just selle, mis sobib antud tingimustesse, seejuures pöörake tähelepanu sellele, mida nimelt stimuleerib see või teine preparaat – idanemist, istikute arengut, juuri, varsi jne.

SOOJENDAMINE. 
Soojendamine aitab lahendada kaks ülesannet: lühendab idanemist ja desinfitseerida seemneid.
Soojendamine on lihtne:
* pange valmis termos veega (veel parem kui desinfitseeriva lahusega), vee temperatuur mitte alla +50 °C ja mitte üle +60 °C.
* puistake seemned marlikotikesse või kohvifiltrisse, siduge pealt kinni, et seemned välja ei pudeneks ja panna 25-35 minutiks termosesse, pärast seda tuleb seemned kohe maha külvata.
Soojendamise meetodit võib kasutada ainult soojalembeste lillede puhul, mis pärinevad soojematest piirkondadest. Külmakindlate sortide ja taimede puhul, mis meie talve üle elavad, seda meetodit parem mitte kasutada.
SKARIFITSEERIMINE. 
Skarifitseerimine kujutab endast seemnete kriimustamist, sisselõigete tegemist või muul viisil seemne väliskesta vigastamist, mis aitab seemnel kergemini idaneda (murda läbi kaitsva koore). See meetod on hästi teada neile, kes kasvatavad palme või teisi troopilisi toas kasvatavaid taimi, enamus nendest on kõva kestaga ja niisama ei idane.
Kuid ka mitmete meie lillede puhul ei saa läbi ilma skarifitseerimiseta. Sõltuvalt seemnekestast saab seemneid skarifitseerida erinevatel meetoditel.
Sisselõike tegemine – teha skalpelliga (terava õhukese tugeva teraga) 3-5 sisselõiget. See meetod sobib suurtele ja väga kõva koorega seemnetele (aia-ja rõdulillede puhul pole vajalik, küll aga toalilledel).
Lihvimine (hõõrumine) – seemned segada jämeda jõeliivaga (kui on peenike liiv, lisada pisikesi teravaid kive vahekorras 1:1) ja saepuruga (või vermikuliit) vahekorras 1 osa seemneid, 2 osa liiva, 2 osa saepuru, panna kinnisesse anumasse (nt plastpurk, kuid mitte hermeetiliselt suletav), kus nad saavad sees vabalt liikuda (umbes ¼ nõu mahust peab jääma vabaks). Seejärel tuleb nõud perioodiliselt 10-20 sekundit korraga raputada ja ringi keerutada, 1-2 korda nädalas ja seda 3 kuu vältel. See on kõige lihtsam meetod mitte väga suurte seemnete jaoks. Peamine on seemneid mitte puruks raputada, piisab veeretamisest ja kergest raputamisest, seda ei maksa väga energiliselt teha. See meetod sobib tugeva koorega seemnetega lilledele, nt mungalill. (Loe rohkem: "Põõsaste paljundamine seemnetest").
BARBOTAAž. 
Mõningatel juhtudel on vajalik asendada leotamine barbotaažiga – see on õhumullidega veega töötlemine. Sagedamini kasutatakse seda köögiviljaseemnete puhul, kuid ka mõningate suurtele seemnetele – seemned saavad lisa-hapnikku, mis mõjub hästi idanevusele. Eriti kasulik on see võte vanade seemnete puhul, mille idanevuses kahtlete.
Neile, kellel on kodus akvaarium, ei ole barbotaaþ raske – teid aitab tavaline õhukompressor:
* tavalisel 2 liitrisel plastpudelil lõigake ära kaelaosa
* valage pudel pooleldi täis (või veidi rohkem) ja jätke päevaks sooja kohta (nt lauale) – kloor eraldub tasapisi ja vesi soojeneb toatemperatuurini.
* kontrollige vee temperatuuri (külmakindlatele taimedele peab see olema +20…+22 °С, soojalembestele lilledel +24…+25 °С, kui vaja paigutage pudel kas jahedamasse või soojemasse kohta (aknalaud või radiaator), et vesi oleks vajaliku temperatuuriga.
* lisage vette kas poepreparaadid või kodused vahendid, nt aaloe mahl (1,5-2 spl 1 l vee kohta) või ingverikeedust (0,5 kl 1 l veele)
* pane kompressor pudeli põhja, puista seemned ja lülita kompressor sisse. Kui olete seemned saanud tundmatust allikast (turult, tuttavatelt), siis on soovitav nad esmalt panna kaaliumpermanganaadi roosasse lahusesse, seejärel kurnata läbi marli või sõela ja panna pudelisse.
Barbotaaþil võib veele lisada mikroelemente (nt paljusid kompleksväetisi, etiketil soovitatud koguses) või kasvustimulaatoreid (neid, millel on etiketil vastav märge, et sobib barbotaaþiks). Sõltuvalt liigist ja seemnete suurusest on protsessi kestus 2-36 tundi: lugege vastavat juhendit seemnepakendilt.
PUHTIMINE. 
Seemnete puhtimine – töötlemine mürkidega selles, et vältida idu ja istiku kahjustumist patogeense mikroflooraga. Paljud haigustekitajad võivad nakatada seemneid taimede kasvu ajal, sorteerimisel, transpordil, säilitamisel. Seepärast, kui te pole kindel, et seemned on terved, tuleb neid mürgitada.
Mürgitamist võib kasutada vaid püsilillede puhul, eriti neil juhtudel, kui seemneid on säilitatud üle kuu, suvelilled saavad ka niisama suurepäraselt hakkama. Kui on oht, et ostsite või korjasite seemneid haigetelt taimedelt, siis on parem need minema visata: vaevalt soovite nakatada ka teisi taimi nii aias kui rõdul.
Kõige ohutum puhtimine on kaaliumpermanganaadiga töötlemine. Kuid tööstus laseb praegu välja hulgaliselt keemilisi preparaate: kui kahtlete, et seemned võivad kanda baktereid või seenhaigusi, kuid ei soovi seemnetest loobuda, siis kasutage kindlasti tugevamaid preparaate kui kaaliumpermanganaat. Kuid lugege hoolikalt juhendit.
DRAžEERIMINE. 
Seemnete dražeerimine – katmine kestaga, et seemnete mõõdud oleksid suuremad. See on vajalik väga väikeste seemnete puhul, mida muidu on väga keeruline külvata. Paljude peenikeste seemnetega lillede seemneid (eriti eliitsordid ja hübriidid) müüaksegi juba draþeerituna.
Tähelepanu ! Ostetud draþeeritud seemned vajavad eri lähenemist. Külvil peab muld olema niiskem kui tavaliste seemnete puhul, kuna kaitsekiht võib segada idu läbitungimist – seepärast puistatakse nendele seemnetele peenikest liiva ja piserdatakse pritsist (kohe peale külvi ja hiljem kord 2-3 päeva tagant kuni idanemiseni)
SEEMNETE INKRUSTEERIMINE. 
Seda tehakse kodus harva, ilmselt puutusite selliste seemnetega kokku siis, kui pakendis olevad seemned olid ebatavalistes värvides: sinised, rohelised, punased.
Inkrusteerimine on seemnete töötlemine spetsiaalsete preparaatidega, mis tõstavad idanevust, kasvu ja vastupidavust kahjuritele ja haigustekitajatele (bakter-, seen- ja viirushaigused), mida mullas võib leiduda.

* dražeeritud ja inkrusteeritud seemnetel on paljude heade omaduste kõrval ka üks üldine puudus – nad pole nii igavesed kui tavalised seemned, seepärast külvata neid 6-10 jooksul pärast pakendil märgitud kuupäeva, mitte aga jätta neid järgmiseks aastaks !
Inkrusteerimise käigus töödeldakse seemneid erinevate kasvustimulaatoritega ja küllastatakse mikroelementidega, mis on idule vajalikud. Seepärast ei maksa selliste seemnete puhul esimesed 4-6 nädalat kasutada kastmisel väetisi. (Loe rohkem: "Dekoratiivtaimede paljundamine seemnetega").

KARASTAMINE. 
Seemneid ja istikuid on vaja karastada neil lilledel, kes on tundlikud temperatuurilanguste suhtes (eriti puudutab see püsikuid). Karastamise protseduur on iseenesest lihtne: paisunud seemned (või peale leotamist külvatud või mittetöödeldud seemned 3-5 päeva peale külvi) pannakse niiskesse substraati, seejärel idandatakse neid järgmise graafiku järgi: 6-8 tundi toatemperatuuril, 16-18 tundi külmikus (temperatuuril 0 +5 °С) seni kuni ilmuvad idud. Istikute karastamine on samuti lihtne: kui idud on ilmunud, on soovitav jätkata karastamist, kuid külmiku abil ning koos „tuulutamisega“ – päikselistel päevadel viiakse istikud õue, päikese kätte, et nad saaksid värsket õhku ja päikest. Aeg, mil taimed on rõdul või õues, sõltub õhutemperatuurist : alla 0°С juures ei maksa neid õue viia, 0  +3°С juures viia 15 -20 minutiks, 8 +12°С juures on noored taimed õues 30-60 minutit, tugevamad (üle 1,5 kuu vanused) võivad olla päevas 3-4 tundi. Temperatuuril +10 +15°C võib karastada mitte ainult püsililli, vaid üldse kõiki lilli, mis kasvavad kas aias või rõdul – alguses ½ -2 tundi, istikute kasvades kuni 4-6 tundi päevas.
SEEMNED, MIS EI VAJA KÜLVIEELSET TÖÖTLEMIST. 
Mitmed tööstuslikult töödeldud seemned ei vaja tavaliselt mitte mingisuguseid eelmises osas kirjeldatud ettevalmistusi. Tavaliselt puudutab see:
* inkrusteeritud seemneid – s.t. kasvustimulaatoritega töödeldud seemned. Tavaliselt on see pakendil kirjas, kuid isegi kui seda kirjas pole, on need seemned teistest kergesti eristatavad – suuruselt ja kujult on nad tavalised, kuid on eresinist, punast või rohelist värvi.
* draþeeritud seemned, mis on kaetud kaitse- ja toitainete kihiga – need seemned on suuremad just kattekihi arvel (tavaliselt petuunia ja priimulate eliitseemned – kuna seemned on väga peenikesed ja ilma draþeerimiseta on neid pakendis raske näha, mullas hoopiski mitte).
Erilist ettevalmistust ei vaja ka enamus peenikesi seemneid, mida te ise kogute – vaid külmalembesed lilled (eriti püsikud), mis meie talve kenasti üleelavad, vajavad stratifitseerimist. Ka suurte ja paksu seemnekestaga seemned vajavad mehaanilist töötlust, kuid vaid siis, kui seemned on vanad.
*F1 tähisega hübriidseemneid võib leotada vaid puhtas vees ilma desinfitseerivate ainete või kasvustimulaatoriteta, kuna sellised seemned sisaldavad suures koguses epiini (taimede kasvuregulaatorit).
IDANEMINE VALGUSE KÄES JA PIMEDAS. 
On seemneid, mis idanevad vaid valguse käes, aga on ka neid kes vajavad kindlasti pimedust. See on seotud samade tingimustega, mis on seotud seemnete idanemisega looduses. Valges idanevad peaaegu kõik väga peenikesed seemned – neil lihtsalt ei jätku jõudu tungida läbi isegi õhukese mulla- või liivakihi. Niisugustele taimedele on tarvis peale külvi veidi varjutatud valgust – otsesed päiksekiired ei peaks seemnetele langema (seemned võivad muutuda kõvaks või kuivada – idu hukkub).
* taimed, kelle seemned idanevad vaid valguse käes: päsmaslillbalsamiintubakaskellukadlobeeliadrand-kivikilbiklõvilõugpärdiklill, petuunia, portulak, priimula, päevakübar, mätashari.
* taimed, kelle seemned idanevad vaid pimedas: raudürtkaktusedtrompetlill, floks, libliklill, kannikesed, alpikann.
Enamus seemnetest, kes idanevad vaid valguse käes (peale päris soojalembeste nagu portulak ja mätashari), on parem külvata lumele. Istutusmuld valmistada ette, peale puistata lund (0,5 – 1 cm paksune kiht) ja patsutage kergelt kinni, siis külvata seemned – kuna enamust peenikesi seemneid stratifitseerida ei saa, siis niisugune külv võimaldab ühildada ka seemnetele sobiv temperatuurirežiim, pinnase küllastamise lumesulaveega ja idanemise valguse käes ning võimaluse jälgida seemnete jaotumist. Lume sulades liginevad seemned mullale ja järk-järgult justkui „imenduvad“ sellele. Kontakt mullaga on palju parem kui tavalisel pindmisel külvil. Enamus ülejäänud lilledest on ükskõiksed valguse olemasolule või puudumisele, kuid on ka neid kes kalduvad rohkem pimedas idanemise poole. Seepärast lugege tähelepanelikult seemnepakendil olevat juhendit.
KÜLVISÜGAVUS.
Erinevad seemned pannakse mulda eri sügavusele. Kehtivad üldised külvisügavuse reeglid:
* väga peened seemned (alla 1 mm) külvatakse mullapinnale ja neid ei kaeta mitte millegagi
* väiksed seemned (1-2 mm) külvatakse mulla pinnale ja kaetakse kergelt mulla või jämeda liivaga.
* keskmised seemned (3-4 mm) pannakse umbes 1 cm sügavusele
* suured seemned (5 mm ja enam) külvatakse 2-2,5 cm sügavatesse augukestesse.
Kuid alati ei anna see lihtne skeem vastust sellele, kuidas külvata. Näites on peiulille seemned pikad (~2 cm) ja kitsad (~1 mm) , seega on raske aru saada, kuidas neid mõõta (neid külvatakse 1 cm sügavusele). Ja paljud teised seemned ei ole ümarad, seega on raske aru saada, kuidas neid mõõta. Seepärast lugege pakendil olevat juhendit või tehke märkmeid, kuidas külvata. Sest kord aasta või kahe tagant võib juhtuda, et tootja ei ole seda infot kirja pannud, lootes, et aednik ise kõike teab.
KÜLVIDE KASTMINE.
Külve pole kunagi soovitav kasta. Külvata tuleb niiskele pinnasele, katta külvid ja oodata, kuni need idanevad. Varaseid tõusmeid ei maksa ka kohe esimesel päeval kasta – parem kasvagu veidi tugevamaks. On väga õrnu tõusmeid, mis võivad kastmisega hävineda esimesel 1-2 nädalal. Seepärast tuleks külviks eelistada spetsiaalseid läbipaistva kaanega konteinereid, mida aiakauplustes müüakse. Need koosnevad kahest üksteise sisse käivast plastkarbist, see on väga mugav – vesi valatakse sisemise ja välimise karbi vahele ja see imendub sisemise karbi põhjas olevatest avadest mulda. Selle tulemusel ei kannata õrnad tõusmed kastmise tõttu, mis võib neid maha painutada või tekitada mädanikku liigniiskuse tõttu.
KAAS VÕI KATTEKILE. 
Peale külvi on soovitav seemned katta karbikaane või kilega. See on selleks, et muld ei kuivaks, seemned aga oleksid kaitstud tõmbetuule eest. Ka järsud temperatuurilangused ei tule idanemisele kasuks, näiteks tuulutamisel või ukse avamisel.
Kui teil ei ole spetsiaalset konteinerit, võib kasutada mistahes teisi sobivaid nõusid, mida on lihtne katta pealt või siis kilekotti panna. Otse aeda külvatud seemnete külvil kaant kasutada ei saa. Seepärast külvatakse seemneid lavasse. Kuid enamusel juhtudel piisab suurte seemnetega lillede puhul pabermultšist (jälgida, et see ei takistaks idu kasvu). Kilet või spetsiaalset katet kasutada vaid ootamatute öökülmade puhul.

ISTIKUTE HOOLDAMINE.
Ja ilmusidki esimesed kasvukesed! Mõned tõusmed ilmuvad juba 2-3 päeva pärast, teised nädala, mõned kahe nädala pärast. Kui tegite kõik õigesti, siis seemnete idanemine ei võta rohkem kui nädala. Kui aga oli vaja stratifitseerida, leotada või muul viisil töödelda, ja te seda ei teinud, siis võivad tõusmed ilmuda kuu või kahe pärast, aga ka mitte ilmuda – mädanevad või kuivavad hoopiski …
Kuid ärgem rääkigem kõige halvemast. Niisiis, tõusmed ilmusid. Algab istikute eest hoolitsemine. See ei ole keeruline, kuid ei maksa unustada pisiasju.
TEMPERATUUR.
Enamik lilli vajab normaalseks arenguks kindlaid temperatuure:
* kui see on liiga kõrge, siis taimed venivad välja (nii juhtub enamiku istikutega toatemperatuuril +23+28 °С, aga veelgi kõrgemal temperatuuril võivad nad hoopis hävida).
* kui see on liiga madal – istik hävib üleüldse või pidurdub areng ja taim jääb nõrgaks.
Kui taim hakkab välja venima, alandage temperatuuri +18+20 °С. Näiteks, pange aknalauale ja tihti tuulutage. Seejuures ärge unustage tuulutamisel katta noori taimi (5-6 cm pikkused) kaanega, et nad aknalaual tuuletõmbuses ei külmetuks. Tavaliselt on seemnepakile kirjutatud, millist temperatuuri mingi lill kasvamiseks vajab. Ärge ignoreerige neid – teie lilledele tulevad nõuanded kasuks! Ärge unustage ka karastamist. See puudutab nii aprilli-maikuu kui ka varajasemaid külve. Näiteks soovitatakse petuuniad, mida külvatakse jaanuaris, viia päikselisele rõdule iga päev 20 minutiks, niipea kui veidi soojemaks läheb (+ 8 °С ja rohkem), s.t. märtsis-aprillis.
PIKEERIMINE.
Istikute pikeerimine – see on taimede ümberistutamine külvinõudest eraldi pottidesse. Potis kasvamise ajal istik kasvab, areneb, muutub tugevamaks ja suve saabudes pole enam probleeme tema avamaale istutamisega.
Taimede pikeerimine – see on väga tähtis etapp taime arengus. Miks seda tehakse ?
Esiteks, külvamiseks ja kasvatamiseks on vaja erinevat mulda. Seemned idanevad halvasti, kui muld on väga viljakas. Peale selle, kui mullas on palju orgaanilist ainet, siis niiskes keskkonnas hakkavad arenema mädanemisprotsessid ja seeme võib haigestuda seenhaigustesse ja hukkuda. Kasvuks ja arenguks on vaja viljakat mulda, taim peab saama rikkalikult toitaineid, selleks et pisikesest istikust kasvaks suur ja ilus taim.
Teiseks, juurtel on ka vaja kasvada ja areneda. Külvata kohe eraldi potti pole mitte ainult liiga efektne, osa seemneid idaneb, osa mitte, samas hoida hulka potte kile või kaane all on ka ebamugav. Aga istutada kohe soojalembesed lilled meie kliimas enne juunit avamaale pole ka võimalik, lühikese suvega ei jõua nad areneda. Niisiis ei saa läbi ilma pikeerimata. (Loe rohkem: "Ümberistutamine ja ümberpaigutamine").
Pikeerimisel pole lilledel alati tarvis juuretippu tagasi näpistada (nagu tomatil või pipral). Kuid kui külvasite suured seemned ja juur pole hästi arenenud, siis ümberistutamisel on see parem tagasi näpistada (vähem kui 1/3 peajuure pikkusest). (Loe rohkem: "Külvamise kavalused").

"Rohtsete mitmeaastaste taimede seemnete külv"
"Puude paljundamine seemnetest"
"Looduslikke dekoratiivtaimede kasvatamine seemnetest"
"Sibultaimede seemnetest paljundamise iseärasused"
"Põõsaste paljundamine seemnetest"
"Dekoratiivtaimede paljundamine seemnetega"
"Elulõngaliigid seemnetest"
"Sidrun seemnest"
"Kõik seemned teavad oma aega"

Esimesed лумфвlilled Tartu Botaanikaaias Первые весенние цветы в Тартуском Ботаническом саду

ПОДГОТОВКА СЕМЯН К ПОСЕВУ.
Покупаешь пакетик с семенами или сеешь собранные своими руками, а они не всходят или всходит очень мало. Очень знакомая многим ситуация. И дело не в том, что семена плохие, просто некоторые из них, прежде, чем сеять, нужно подготовить. Методов предпосевной посадки много. Все методы довольно просты, так что если вы разберётесь, какие семена как лучше обработать, цветники у вас окажутся гораздо богаче.
Некоторые семена имеют очень твёрдую оболочку, пробиться через которую им бывает сложно. В природе такие семена разлетаются под воздействием ветров, смещаются под воздействием весеннего таяния снегов и, в конце концов, либо попадают в приемлемые условия, либо нет — соответственно, либо прорастают, либо погибают. Если хотите, чтобы все семена хорошо проросли — создайте им наилучшие условия для этого. Отсюда различные способы предпосевной обработки семян — имитация различных природных катаклизмов, которые должны пережить семена, чтобы прорасти.
СТРАТИФИКАЦИЯ.
Этим строгим словом называется всего лишь обычное промораживание семян. В природе семена рассыпаются, зимуют (спят), а весной пробуждаются. Но мы-то собираем семена летом и осенью, а потом храним в квартире. Те семена, которые продаются, тоже содержатся на складах и в магазинах — в тепле. Научным языком это называется состоянием органического покоя. Такие семена очень сложно пробудить, поэтому и процент всхожести у них обычно бывает небольшим. Чтобы имитировать смену погодных условий, семена растений, привыкших к сменам времён года, незадолго до посева укладывают на некоторое время в холодильник. Это и называется стратификацией.

* Некоторые семена, хранящиеся в тепле, при посеве так и не могут «проснуться», поскольку не «засыпали» — поэтому они часто вообще не всходят, либо всходит лишь небольшая часть семян.

Правила стратификации семян: 
* стратифицировать нужно семена тех растений, которые в обычных условиях испытывают зимние холода, то есть температуру ниже +5 °С (тропическим цветам, даже адаптированным для наших условий, стратификация противопоказана, например мальвы, петунии, фуксии)
* перед стратификацией необходимо убедиться, что семена здоровы, не имеют гнили и плесени
* перед стратификацией следует выдержать семена в насыщенном растворе марганцовки: большинству семян хватает 30 минут, а крупные твёрдые семена можно выдержать в таком растворе 2-3 суток, после чего нужно промыть их теплой водой и поместить на стратификацию.

Этапы стратификации: 
1. Тщательно переберите семена перед стратификацией — повреждённые, потемневшие или посветлевшие, подгнившие, то есть любые испорченные семена стратифицировать нельзя, поскольку они могут заразить другие растения.
2. Удалите все инородные предметы (шелуха, стручки и т.д.) — это важно, поскольку во влажной среде такой мусор может начать подгнивать и испортит ваши семена.
3. Обязательно соблюдайте условия стерильности, чтобы в процессе стратификации семена не были атакованы грибком — пакет, «грунт» и семена должны быть чистыми, тщательно промойте их раствором марганцовки.
4. «Грунт» (материал, в котором стратифицируются семена), обязательно нужно увлажнить (но не намочить — влаги не должно быть слишком много).
5. Выложить семена, равномерно распределяя по «грунту».
6. Уложить «грунт» с семенами в целлофановый пакет и герметично закрыть его.
7. Поместите пакет в холодильник на нужное время (для разных цветов — от 2 недель до 3 месяцев: читайте инструкции на упаковке).
В качестве «грунта» при стратификации можно использовать:
* вермикулит (для крупных семян вроде настурции или георгинов)
* речной песок (для средних семян, например, вербены)
* нетканое полотно, туал