Kivilehik

Kivilehik pärineb Lõuna- Aafrikast, kus ta kivistel jäätmaadel, platoodel kasvab umbes 40 liiki. Neil kõigil on üsna pikad juured, väga lühike maasse tõmbunud vars ja paar lihakat mitmekesise värvusega: rohelise, roosa, pruuni, oranþi, valge, isegi punase ja helesinise triipude ja täppidega lehte. Paljudel liikidel on lehtede pealispinnal nn „aknad“ – läbipaistvad kui klaas, klorofüllita koeosad. Arvatakse, et nendel on üsna suur tähtsus üleliigse intensiivse päikesevalguse hajutamisel. Peale selle, „aknad“, sarnaselt tavalisele klaasile, peegeldavad suurema osa ultravioletsetest kiirtest tagasi.
Oma laialdase leviku eest ei ole kivilehikud tänu võlgu mitte ainult oma ilule, vaid ka vähenõudlikkusele. Kuid edukaks kasvatamiseks on vaja teada nende vajadusi.

/image/catalog/blog/p>

Kivilehikutel on kaks puhkeperioodi – talvel ja suvel (palavaga, juunist või juulist augusti keskpaiga või lõpuni). Puhkeperioodil (stagnatsioon) neid üldse ei kasteta, vaid harva võib piserdada. Kui kattekude tõmbub kipra, siis võib veidi kasta, nii et niiskuks vaid mulla pealmine kiht. Kasvuperioodil – see algab varakevadel ja lõpeb hilissügisel, mil enam pole soe – kastetakse kivilehikuid temperatuurist ja õhuniiskusest lähtuvalt, umbes kord kahe nädala tagant ja seda pealtpoolt. Alt kastmine ei ole soovitav, sest soodsaks kasvuks vajavad kivilehikud mitte vähem kui 5 cm kõrguseid potte (aga niisugune mullakiht ei kuiva ruttu). Järsu jahenemise korral võivad juured liigniiskes mullas hukkuda, aga kui mädanik jõuab juba varde, siis on taime päästa üsna raske.
Mullasegu peab kivilehikutele valima piisavalt kerge, et see 2-3 päevaga kuivaks. Mullaosakesed peavad tihedalt juurtele kinnituma. Mullasegude retseptid, mida internetiavarustes leidub küllaga, ei sobi üldse nendele taimedele. Parem on kasutada segu, mis saadakse mättamullast, jämedast jõeliivast ning millele lisatakse väike kogus väga peenestatud keramsiiti. Üsna häid tulemisi annab ka biohuumuse kasutamine. Head tulemused on olnud ka lehemulla kasutamisel koos eelpool nimetatud lisanditega. Ja veel – mullasegud tuleb hoolikalt steriliseerida.
Ümber istutatakse kivilehikuid ainult aktiivse kasvu perioodil. Teha nii nagu kaktuste puhulgi – kasutada veidi niisket mulda ja 2-3 päeva mitte kasta.

Õitsema hakkavad kolmandal aastal, kusjuures algul õitsevad vaid üksikud eksemplarid, järgmistel aastatel ka ülejäänud. Alati ei pruugi õitseda kõige suurem kivilehik. Õied meenutavad kas valget või kollast miniatüürset karikakart. Puhkevad nad peale keskpäeva, see omadus väljendub ka nende sugukonnanimes (mesembreanthemum tähendab pealelõunast lille), kuid Eesti tingimustes avanevad õied alles õhtuks ja sulgudes ööseks. Kivilehikud on rangelt risttolmlevad taimed. Kui soovite seemneid, siis peate käsitsi tolmeldama, kandes ühe taime tolmukatelt tolmu üle teise taime emakale. Peale seemnete valmimist tuleb neid mõningat aega hoida soojas, seejärel viia jahedasse. Kivilehiku seemned vajavad järelvalmimist. Tõsi küll, tuntuim nende taimede uurija Steven Hammer on vastupidisel arvamusel.

Seemnetest paljundamine on põhiline kivilehikute paljundamise viis, kuigi saab ka vegetatiivselt paljundada. Seemned on idanemisvõimelised kuni 10 aastat. Kirjanduses leidub andmeid, et idanevuse kõrgpunkt on alles kolm ja pool aastat pärast valmimist. Seemned idanevad temperatuuril alla +30°C (optimaalne on +12°C kuni +25°C), ööpäevane temperatuuri kõikumine ei ole soovitav.
Seemnete külvamine: substraadi pinnale (hea on teha seda süstlaga, tehes nõela märjaks ja pärast haakides sinna külge seemne). Mullaga pole seemneid vaja katta - need idanevad valguse käes. Substraat tehakse märjaks, hiljem pannakse koos nõuga kilekotti ja sellega aknalauale (lõunapoolsel aknal on vajalik paberiga varjutada). Sobiv külviaeg on talve lõpp- kevade algus (võib külvata ka kevadel, kui keskküte on välja lülitatud). Mullasegu peab olema õhuline, vett ja õhku läbilaskev, selleks lisatakse turvast ja jämedat liiva. Päeval hoitakse külve lahtiselt - tõusmed ei talu kondenseerunud niiskust ja võivad hävida. Optimaalsed tingimused: ere hajutatud valgus, temperatuur kõikumised eelpoolnimetatud piirides, piisav õhutamine. Esimesed tõusmed ilmuvad mõne päeva möödudes, tervikuna kestab idanemine kuu või veidi rohkem. Seemikud tuleb pikeerida, aga võib jätta ka aastaks samasse kasti, kui tõusmed üksteist ei varjuta ja mullasegu vastab nende nõuetele. Edaspidi tuleb kivilehi kuid istutada ümber igal kevadel. Väetamist nad ei vaja, kui, siis vaid paar korda suve jooksul kasta biohuumuse lahusega.

Neid taimi /image/catalog/blog/index.php?GID=12425" target="_blank">preparaate. Kui istutamisel märkate juurtel vaklu, siis eemaldage need ja leotage taimi insektitsiidide lahuses, seejärel peske juured puhtaks ja istutage uude mulda.
Ja lõpetuseks – veel ühest selle suurepärase taime erilisest omadusest. Mis te arvate, kui pikk on selle taime eluiga ? Vanim kivilehik, mis ilmus ühe tuntud kollektsionääri kogusse 1918. aastal, on ikka veel elus. Lihtsalt harukordne elujõulisus !