Ваша корзина пуста!
Искать статьи
Kuus põhjust, mispärast istutada pelargooni.
1. Pelargoon õitseb vahetpidamata maist kuni oktoobrini, mõned sordid aasta ringi.
2. On üks vähenõudlikumaid taimi, tal praktiliselt ei esine kahjureid ega haigusi.
3. Kui ta tuua aiast tuppa, jätkab ta õitsemist vähemalt kuu aega.
4. Kui neid hoida jahedas aknalaual, siis on taim mitmeaastane.
5. Tal on raviomadused tänu eritatavatele fütontsiididele, ta aitab tõsta immuunsust.
6. Sobib ideaalselt rippkorvidesse ja rõdukastidesse, kuna talub hästi niiskuse puudust.
Pelargoonid on n-ö "lollikindlad" taimed. Nad hakkavad õitsema kevadel kohe pärast aeda istutamist ja see kestab kuni sügiskülmadeni. Pelargoonid võivad olla kas kõrgekasvulised või madalad, nii suurte kui väikeste õitega. Uued soovituslikud sordid on vastupidavad tuultele ja vihmadele ja peaaegu murdumiskindlad. Pelargoone paljundatakse seemnetest või siis pistikutest.
Taimed istutatakse aeda kevadel peale öökülmaohtu. Külma saanud taimedel peatub kasv ja nende lehed muutuvad osaliselt punakaks. Optimaalne istutusaeg on mai lõpp, siis on kasvutingimused parimad. Kasvatatakse neid niisuguses kohas, kus on kindlustatud maksimum päikest, et õitsemine oleks rikkalik. Taimed kasvavad ka osalises varjus, kuid sel juhul õitsemine väheneb, kuigi lehestik kasvab hästi. Valitakse hea drenaaþiga koht. Pelargoonid kasvavad peaaegu igasuguses mullas, kui see on poorne ja õhuline. See aga tähendab, et rasked savised mullad peaksid saama igal aastal orgaanilise väetisega rikastatud. Ideaalvariant on see, kui maa ettevalmistamisel lisatakse mulda osa jämedateralist turvast ja osa sõnnikut või komposti.
Aianduskeskused, aiandid ja aiakauplused müüvad pelargoone kevadeti. Taimed võivad olla õitega või ilma. Juurdunud pistikuid või seemikuid kasvatatakse tavaliselt plastpottides, et seda oleks hiljem ilma juuri vigastamata kergesti eemaldada. Taimi tuleks mulda istutada samale sügavusele kui nad potis kasvasid. Kui võimalik, siis istutatakse isegi veidi kõrgemale, sest liiga sügavale istutatud taimed võivad haigestuda varrepõletikku, mis taime hävitab.
Peale istutamist on mulda vaja juurte ümber veidi tihendada. Olge seejuures ettevaatlikud, et varsi mitte vigastada ja seega haigusohtu suurendada. Peale istutamist kastetakse hoolikalt. Vedelaväetisi, mis sisaldavad N-P-K 20-20-20 või 15-30-15 kasutada pakendi juhendi järgi. Väetist võib anda otse mulda, kuid et vältida juurte põletusi, kasutada siiski lahusena. Kõik väetised, mis satuvad lehtedele, pesta veega maha. Lisataimi võib saada juba pistikutest. Selleks kasutatakse võrsete latvu. Nad peaksid olema 7-10 cm pikad. Vajadusel võib ka lühemaid pistikuid kasutada. Alumised lehed tuleks eemaldada. Parimaks mullaseguks on suureteralise liiva ja perliidi segu või sama segu pooleks turbasamblaga. Pistik panna kolmandiku pikkuses mulda ja kasta hoolikalt. Pott asetada põhja- või idapoolsele aknale seniks, kuni pistik on juurdunud. Sobivaim temperatuur on 22…24C, tavaliselt kulub juurdumiseks 3-4 nädalat. Sel ajal tuleks mõõdukalt kasta. Et pistik juurduks, peab lõikepind ole ma kuivanud. Peale juurdumist istutada taimed 10 cm läbimõõduga potti. Umbes nädal peale istutamist võib juba väetada vedelväetistega N-P-K 20-20-20 või 15-30-15 , andes pool lubatud normist. Väetatakse kuu aja vältel kuni väljaistutamiseni.
Pelargoonil kahjurputukaid eriti ei ole. Alati eemaldage äraõitsenud õievarred, et vältida Botrytis (hahkhallitus) haigustekitajaga nakatumist. Istutades taimi hõredamalt, väldime ka haigestumist, eriti kergesti toimub nakatumine lehtedel vihmase ilmaga. Mõnikord võivad lehed vajuda longu ilma nähtava põhjuseta. See on tõsine probleem, tuntud ka bakteriaalse kastena. See sümptom ilmneb kõrgete temperatuuride puhul (21-27C). Kui ei ole aerosooli, millega haigust tõrjuda, tuleb haiged taimed peenralt viivitamatult eemaldada. Taimed tuleks osta sellisest kindlast kohast, kus pole haigust või siis kasvatada seemnetest.
Aednikud katsetavad sageli ja hoiavad pelargooni aastast aastasse. See on võimalik, kui teha pistikud augusti lõpus. Taimi võib samuti välja kaevata, poole kõrguseni kärpida, istutada potti. Talvel hoitakse neid potiga päikselisel aknalaual. Mõnikord kasutatakse ka sellist meetodit – pelargoon kaevatakse välja, juured puhastatakse mullast ja taimed riputatakse keldris üles. See meetod sobib sel juhul, kui õhuniiskus on 85 – 90% ja hoiukoht peab olema ka jahe (10-13 C), kuid kaasaegsetes majades on keldrid liiga kuivad, seetõttu see meetod ei ole sobilik. Pole olemas kindlat viisi, kuidas teha kindlaks, kas antud meetod Teile sobib või ei. Kuid edu korral on järgmisel kevadel Teil taimed olemas.
Pelargooni liike on palju. Enamus neist kasvatatakse tänapäeval seemnetest. Ringo, Bandit, Elite, Orbit, Pinto, Multibloom ja Lone Ranger on kergesti paljundatavad seemnetest. Pistikutest saab paljundada punast pelargooni nagu Kim, Mars, Tango, Yours Truly ja Sincerity, roosat ja teisi liike; kaasa arvatud sordid Cherry Blossom, Helena, Katie, Pink Expectations, Pink Satisfaction ja Rio. Erilisi pelargoone nagu luuderohulehine ja lõhnav pelargoon, kasvatatakse samuti edukalt.
Luuderohulehisel pelaroonil on iseloomulikud nõtked võrsed, mis teeb ta sobivaks konteineris kasvatamiseks.
Õied on igat värvi pastelsed toonid. Hoidke taimi piisava niiskuse juures kompositsiooni ida – või põhjapoolsel küljel. Luuderohulehine pelargoon ei talu pikemat aega kestvaid üle 29C temperatuure.
Lõhnavat pelargooni tuleks hoida täispäikeses, et lehtedes tekiksid eeterlikud õlid. Õied on sel rühmal vähem tähelepanuväärsed, kuid pehmetest lehtedest saab aromaatseid õlisid, mida kasutatakse kuivade lõhnade saamiseks. Kuningpelargoone müüakse kevade algul ja neile on vajalik öine temperatuur alla 15C, et õitsemine jätkuks.
Soe suvine temperatuur katkestab õitsemise kuni sügiseste sobivate temperatuurideni.
Tingimused, mis kindlustavad rikkaliku õitsemise.
Pelargoon on kõige tänuväärsem taim, mis tänu hooldusele õitseb hästi aknalaual, lodþal, rõdul ja aias. Tema õisikud puhkevad üksteise järel varakevadest talve keskpaigani. Kuna üksikud õied avanevad õisikus eri aegadel, siis on õisik kaua aega kena. Õitsenud õied asenduvad pidevalt uutega.
Talv on pelargooni jaoks puhkeperiood. Seepärast tuleks suviseks rikkalikuks õitsemiseks kindlustada talvel jahe kasvukoht ja minimaalne kastmine. Kevadel vajavad nad ümberistutust, suvel aga päikest ja väetamist.
Et õitsemine pikeneks, tuleks närbunud õied eemaldada. Talvel tuleks hoida teda aknalaual klaasi lähedal 10…15 C juures. Mida jahedamas taim talvitub, seda tervem taim ja rikkalikum õitsemine. Ripp – ja kuningpelargoon talvituvad kuni 12 C juures.
Teine tähtis tingimus on piisav valgus ilma otseste päikesekiirte mõjuta ja talvel antav lisavalgus 4-5 tundi päevas.
Otseste päikesekiirte mõjul võivad lehed saada põletusi, õitseme on aga pikaajalisem, kuid iga õie eluiga õisikus on palju lühem.
Üldiselt, pelargoon talub hästi nii eredat päikest kui ka varju, kuid varjus õitseb halvemini. Aknalaual tuleks potid paigutada nii, et taimed üksteist ei varjutaks.
Patustamised pelargooni hooldamises.
Kolletunud alumised lehed: kui ka äär on kuivanud, siis niiskusepuudus.
Lehtede ja noorte võrsete turgori puudumine. Turgor – see on kui leherakud on veega täidetud, veereþiimi seisund. Lehed ja noored võrsed on longus, õied närbuvad. Sellel on mitu põhjust – pelargoon on otsese päikese käes (taim on päeval närbunud, öösel normaalne), teine põhjus on ebapiisav kastmine. Nende põhjuste kõrvaldamisel turgor taastub üsna kiiresti. On veel üks põhjus - probleemid juurestikus, mis võivad olla seoses üleliigse kastmisega või siis haigustega. Juurestikuprobleemide puhul on parem teha sordi säilitamiseks uued pistikud ja panna need juurduma.
Kui lehed on pehmed ja mädanevad, siis selle põhjuseks on liigne niiskus. Kollaseks muutunud lehed võivad maha langeda.
Leheäärte punaseks muutumine võib olla tingitud madalatest temperatuuridest. Pott tuleks sel juhul ööseks aknast kaugemale paigutada .
Alumiste lehtede mahalangemine ja taime alt lagedaks jäämine võib olla tingitud valguse puudusest (pelargoon on valgusnõudlik).
Vesised laigud lehtedel on mitmete haiguste tunnuseks, mis on tingitud niiskest mullast. Vajalik on vähendada kastmist.
Kui pelargoon ei õitse: kui taim näeb terve välja, siis põhjus on talvises vähese valguses ja soojas talvitumises. Pidurdub ka õienuppude moodustumine.
Mitmeaastaste liikide kasvatamine avamaal.
Mitmeaastased liigid, mida aias kasvatatakse, on kurerehad.
Mitmeaastaseid saab edukalt avamaal kasvatada, kuna nad on vähenõudlikud. Neile tuleks leida aias oma sobiv koht. Paremini kasvavad nad ükskõik missugusel aiamullal, peaasi, et see oleks kuiv, koht ise päikseline või varjuline, sõltuvalt liigist. Neid võib istutada esiplaanile segakompositsioonidesse (nt himaalaja kurereha sort Plenum (Geranium himalayense) või siis eraldi kohta, kas kuiva ja päikselisesse või isegi niiskesse ja varjulisse kohta. Mõned liigid ei vaja erilist hooldust, kasvavad ka kaljudel (nt Geranium cinereum - hall kurereha sortt „Lorenze Flatman“. Neid iseloomustab ka võime paljuneda isekülvi teel. Paljusid on võimalik paljundada ka risoomi osadega. Täiskasvanud taimest saab rohkesti uusi, nii et jätkub jagamiseks sõpradelegi. Risoomi jagatakse kas sügisel või kevadel. Paljud liigid paljunevad seemnetest, see meetod sobib siis, kui aias ei kasva teisi kurerehasid, siis võib toimuda risttolmlemine. Teisest küljest aga võimaldab see saada hoopis uusi hübriide.
Seemnete saamine nõuab ettevaatust ja tähelepanu, kuna seemned paiskuvad kohe laiali, kui nad on valminud. Enamusel juhtudel jaguheb seemnekupar viieks osaks ja seemned paiskuvad kaugele. Kui teil on plaanis koguda seemet, siis tuleb seda teha enne täisküpsust. Märgata saab seda aega värvuse muutumisest rohelisest pruuniks. See on küpsuse tunnus, seemned võivad eri liikidel olla erinevat värvi. Õnneks on seemnete valmimise periood üsna pikk. Kui te kahtlete, kas oskate määrata õiget aega, siis pange väike paberkott seemnekuprale peale. See garanteerib seemnete saamise.
Seemnete idanemine on üsna ebaühtlane, seepärast ärge kiirustage järeldama, et seemned on idanemisvõimetud, kuigi on möödas juba hulga aega. Mõned liigid vajavad ka stratifitseerimist.
Mõningaid liike perekonnast Geranium kasvatatakse avamaal – nt hall kurereha Geranium cinereum. Pärineb see taim Püreneedest. See on üsna madal hallikas-rohelise lehestikuga liik. Lehed on sügavalt jagunenud 5-7 osaks, isegi iga osa on omakorda jagunenud veel kolmeks. Õied valged või kahvaturoosad, lühikestel õieraagudel. Sordil „Ballerina“ on hallid lehed ja violetsed punakate soonekestega ja tumeda silmaga õied. Sort „Lawrence Flatman“ on veel tumedama silmaga ja tumedamate kroonlehtedega. Mõlemad sordid sobivad hästi kuiva mullaga aladele, nii esiplaanile kui ääristaimeks.
Himaalaja (suureõieline) kurereha (Geranium himalayense var. meeboldii või sin. Geranium grandiflorum) pärineb Himaalajast, levib kiiresti, sobib hästi bordüüriks ja pinnakattetaimeks, samuti ka ripptaimeks terassile. Lehed on sügavalt 7 osaks lõhestunud, iga osa veel omakorda kolmeti lõhestunud.
Sinakas-violetsed õied, mis asetsevad pikal õieraol, muudavad oma värvi suve jooksul sügavsiniseks. Mõnikord võivad õied olla roosakas-violetse tooniga kroonlehe servades. See liik sobib hästi varjulises kohas kasvatamiseks. Täisvarjus kasvades on nad sama head kui ereda päikse käes. Suureõielise kurereha sort Plenum on sinakas-roosade täidisõitega. Johnson Blue on suureõielise ja aas-kurereha hübriid, mis ilmus Inglismaa aedadesse 1950. aastal aaskurereha seemnest, mille saatjaks oli A. Johnson Hollandist. Mõnede aiaraamatute autorid leiavad, et see sort kasvab põhjapoolsematel aladel halvasti, kuid see pole päris kindel. On andmeid kasvatamisest üsna karmi kliimaga aladel, kus ta levib edukalt, moodustab tihedaid padjandeid. Suvest külmadeni muutub õielehtede värvus helesinisest lavendlini. Õied on liuakujulised, asetsevad pikkadel raagudel lehestiku kohal. Paremini edeneb päikselises kohas viljakal ja niiskel mullal. 
Risoomikas kurereha (Geranium macrorrhizum) on roomav taim, lehestik lõhnav, õied valged või roosakad, kroonlehed tagasi käändunud, tolmukad paistavad hästi välja.
Aas-kurereha (Geranium pratense) pärineb Põhja- Euroopast, Kesk-Aasiast ja Hiinast. See kurereha kasvab kõrge põõsana, varred on karvased. Lehed tugevasti lõhestunud, 7-9 jagused, hambulised. Soonekestega valged, sinised või sinakas-lillad õied, mis asetsevad lehtedest kõrgemal. Sellel liigil valmib palju seemet! Kasvab nii niiskel kui kuival mullal. Palju kultuursorte saadaval.
Kaðmiiri kurereha (Geranium clarkei) on üsna laialt levinud. Leht seitsmejagune, iga neist kitsalt, järsult lõhestunud. Õite värvus valgest violetseni ,sireliroosade triipudega. Kasvab paremini niiskel mullal. On mitu kultuursorti: „Kaðmiiri Valge“ - valged õied sinakas-roosade triipudega, „Kaðmiiri Roosa“ – roosad õied, „Kaðmiiri Violetne“ ja „Kaðmiiri Sinine“ (helesinised õied).
Richardsoni kurereha (Geranium richardsonii) pärineb Kanadast, moodustab puhma. Lehed viie kuni seitsmejagused, hambulised, õied kõrguvad lehtede kohal. Õied valgete soonekestega, sobib hästi päikselisse metsaaeda, kus muld on niiske ja toitaineterikas.
Verev kurereha (Geranium sanguineum) kasvab hästi päikselisel terrassil või bordüüris, kõrgus 30-45 cm. Selle liigi lehed on karvasemad ja pitsilisemad, õied on 3 cm läbimõõdus, erksavärvilised. Õitseb varakevadest suve keskpaigani. Väga kohanemisvõimeline liik, mis õitseb igas mõõdukalt viljakas, kuivas mullas. Sordil Album on valged õied.
Mets-kurereha (Geranium sylvaticum) on Euroopa ja Põhja-Türgi päritoluga taim. Moodustab kõrge põõsa. Õied asetsevad lehtedest ülalpool, sinised, violetsed, roosad või valged, triipudega. Lehed seitsmehõlmalised, igaüks veel omakorda jagunenud.
Pihkane kurereha (Geranium viscossium) pärineb Põhja- Ameerikast. Õied sametised roosad, paksud, tumedate triipudega. Õitel on tavaliselt valge südamik. Varred 30 cm kõrged. Taim kasvab metsas, kuid on võimeline kasvama ka nii eredas päikeses kui varjulises kohas.
Laiguline kurereha (Geranium maculatum) pärineb Põhja- Ameerika idaosast, kuid meil on samuti üsna vastupidav, põõsasjas taim. lehed viie- või seitsmejagused, kitsad, hambulised, sügavalt lõhestunud lehelabaga. õied pikkadel õieraagudel, sinakas-roosat värvi. kasvab hästi niiskel mullal ja varjulistes kohtades. Vorm Albiflorum on valgete õitega.
Lõhnavad pelargoonid.
Lõhnavaid pelargoone kasvatatakse kauni lehestiku tõttu. Neid on erinevate aroomidega lehestikega ja neid kasutatakse mitmesuguste liharoogade maitsestamiseks, maitseroheliseks, garneeringuks, maitseainena, pirukateks, þeleeks ja kastmetes.
Pärineb ta Lõuna-Aafrikast, need pelargoonid ilmusid Inglismaale ja Euroopasse 17. sajandi algul. Hoolduses vähenõudlikud, kergesti kasvatatavad – need omadused tõid talle suure populaarsuse.
Lõhnavad pelargoonid on suurepärased konteinertaimed siseõue tarbeks. Eriti sobivad nad soojematele aladele. Neid võib kasvatada kui toalilli. Nad kasvavad toas hästi nad kasvavad toas hästi, samal ajal kui väljas kasvavaid taimi ähvardab külmaoht.
Kuidas kasvatada lõhnavaid pelargoone ?
Nende hooldamine on väga lihtne- seepärast ongi nad nii populaarsed. Nende kõrgus on 30-90 cm ja nad on suurepärased taimed pottides, konteinerites, rippkorvides ja lillepeenras kasvatamiseks. Põhilised lõhnavate pelargoonide hooldusreeglid oleksid järgmised:
* nii talvel kui kevadel võimalikult päikseline koht ,suvel osa päevast päikseline.
* kastmisel tuleks jälgida, et mulda niisutataks sügavalt ja piisavalt, enne järgmist kastmist peab muld olema vähemalt 2 cm ulatuses kuivanud.
* et hoida teda ületalve, viige jahedasse ruumi, kus temperatuur oleks 0 lähedal.
* kasutage istutamiseks korralikku mulda ja kindlustage taimedele korralik drenaaþ.
Lõhnava pelargooni sordid.
Pelargoon "Brilliant" (Pineapple)
Pelargoon “Brilliant” - nahkjad ananassilõhnalised lehed. Taim õitseb kevadel efektsete eredate roosade õitega.
Pelargoon “Chocolate Mint”
Pelargoon “Chocolate Mint” on suurte, ebamäärase kujuga lehtedega, mille keskmes pruunikas laik. Ta kasvab ka rippuvana ja sobib seetõttu hästi rippkorvidesse ja suurtesse lillepeenardesse.
Pelargonium citrosum (Citronella)
Pelargonium citrosum ehk sidrunpelargoon on tugeva sidrunilõhnaga. Kasvab kiiresti ja hakkab laiutama seni kuni te seda tal võimaldate. Kevadel kaetud kaunite väheldaste roosade õitega.
Pelargonium grossularioides (Coconut)
Pelargonium grossularioides - tähelepanuvääriv taim omapärase kookose lõhnaga. Kõik lehed kasvavad välja keskelt ja on ümarad ning lainelised. Keskelt kasvavad välja ka võsundid ja õievarred. Õied on punased ja väheldased. Õitseb kevadest sügiseni ja annab seemet, mis sarnaneb langevarjule.
Kookospelargoon, täiskasvanud taim.
Kookospelargooni istikud (paremal) muskaatpelargooni kõrval.
Pelargoon “Dr. Livingstone” (Lemon-rose) Pelargoon “Dr. Livingstone”
See pelargoon on tuntud ka luuderohuna. Ilusad pitsilised lehed eritavad sidruni-roosiaroomi. On püstiste vartega. Kui lõigata taim 20-30 cm kõrguselt tagasi ja iga nädal kärpida külgvõrseid, siis muutub taim varsti kerakujuliseks. Oma kogemustest võin öelda, et ootasin hulga aega selle sordi õitsemist. Kasvatasin teda enne kolm aastat kui see õitsema hakkas. Pisikesed õied meenutavad tumebordookarva täpikestega kahvatut nelki.
Pelargonium “Ginger”
Pelargoon “Ginger” on püstine taim laineliste hambuliste lehtedega. Meeldiva vürtsika lõhnaga. Kogemustest võin öelda, et tegemist on vähenõudliku taimega. Kui lõigata taime tagasi, siis moodustub ilusam võra. Seda tasub katsetada, kasutades saadud pistikuid paljundamiseks.
„Ginger“ (vasakul), „Brilliant“ (keskel) ja „Nutmeg)“ paremal)
Pelargonium nervosum (Lime)
Pelargonium nervosum on laimilõhnaline ja lainjate teravatipuliste lehtedega. Moodustab suure puhma. Kevadel ilmuvad kahvatu-lillad õied.
Pelargoon „Lime“
Pelargonium x fragrans (Nutmeg)
Muskaadilõhnaline pelargoon kasvab kompaktse põõsana, lehed pisikesed, hallikas-rohelised. Meeldiva muskaadilõhnaga. Kui taim õitseb, siis näeb ta vapustav välja: pisikesed valged õied kõrguvad lehestiku kohal ja pikavarrelised õied tunduvad liblikatena.
Pelargoon „Nutmeg“ ja paremal „Coconut“, mis ise võttis potis juured alla.
Järgmine (2 osa)>
