Ваша корзина пуста!
Искать статьи
Selle taime ajalugu meenutab muinasjuttu Tuhkatriinust. Pärineb ta ju üsna tähelepandamatust ja dekoratiivtaimede poolest vaesest sugukonnast –sugukonnast maltsalised. Tema lähimad sugulased – harilik malts ja hanemalts on ju laialdaselt tuntud kui tüütud aia umbrohud. Teised sugulased- ogamalts, saksauul, siilrohi jt. kuuluvad eluks vähesobivate kohtade – kõrbete ja poolkõrbete taimede hulka. Kõikidel neil taimedel on tagasihoidlik välimus: neil puuduvad kaunid õied, pole ka eksootilisi vilju ega lehti. Ilu asemel on hoopis tähtsam jääda ellu ja anda võimalikult palju seemet, mis kindlustab järglaskonna.
Kohhia (Kochia), sarnaselt oma kaaslastele, kasvab ka viletsates tingimustes ja tühermaadel. Üks tema 80 liigist - aedkohhia (Kochia scoparia), kasvab Euroopa lõunaosas ning on tuntud ka kui aiaumbrohi, teda kasutati ka kohalike elanike poolt põranda pühkimisel, mistõttu teda senini kutsutakse „luuaks“. Ta oleks olnud siiani köögiviljaaedade umbrohi, kui tema vastu poleks huvi hakanud tundma aednikud. XVII sajandil kultuuristati kohhia aedvorm (Kochia scoparia var. trichophylla), mida iseloomustab kaunis väliskuju , mis meenutab küpressi. See on sihvakas, tugevasti harunenud, dekoratiivsete lehtedega, üheaastane kuni 100 cm kõrge ja 50-70 cm lai põõsas. Tema peamine ilu seisneb lehtedes, mis on peenikesed, lineaalsed ja katavad tihedalt kogu taime. Nende värvus muutub helerohelisest kevadel kalliskiviroheliseks suvel ja sügiseks bordoopunaseks. Õied ja viljad on väga pisikesed ja taimel peaaegu märkamatud.
Tänapäeval on aedkohhia üsnagi populaarne taim. Teda kasutatakse tihti lillepeenardes nii maal kui linnas, eriti lõuna poolsetel aladel. 
Agrotehnika iseärasusi.
Paljud lillekasvatajad ostavad selle taime seemneid ja püüavad ise istikuid kasvatada. Kuid siin tabab neid tihti ebaõnn: kord ei idane seeme, kord muutub taim harjaks või siis hukkub. Ja kui ka kasvatatakse taim suureks, siis uhkete kaunitaride asemel saadakse mingi igerik. Miks?
Esiteks – kohhia seemned kaotavad väga ruttu - vähem kui aastaga oma idanevuse, aga külviks tuleb kasutada ainult värskeid, s.o. möödunud aastal valminud seemet. Seepärast, kui ostate poest seemneid, vaadake ka nende markeeringut. Kui aga korjate seemet ise, siis ärge hoidke seda kaua: igal aastal uuendage oma seemnevaru ja külvake vaid värskeid seemneid. Ise seemet varuda pole raske. Piisab vaid lõigata septembri II poolel paar suuremat põõsast maha ja panna need kuiva kohta kile või paberi peale kuivama ja hiljem seeme kokku koguda. Teil jääb üle vaid seda veidi puhastada ja pakendisse panna. Hoida tavaliselt nagu teisigi seemneid.
Teiseks, kohhia seemned vajavad idanemiseks valgust, seepärast ei tohi neid peale külvi paksult mullaga katta, vaid veidike peale puistata. Külvinõusid ei maksa panna pimedasse ega katta paberiga.
Kolmandaks, istikute kasvatamisel on oluline jälgida temperatuurirežiimi. Seeme idaneb hästi vahemikus +10…15 oC kuni 25 oC . Kuid kohe peale tõusmete ilmumist on vaja alandada temperatuuri +15 oC, kuna kõrgemal temperatuuril võib kiiresti levida tõusmepõletik.
Neljandaks, istikud vajavad palju valgust. Selleks, et saada hästi arenenud taim, tuleks taimed pikeerida 8-10 cm läbimõõduga pottidesse, igasse 1-3 taime ja hoida neid hästi valges kohas. 
Hooldustööd ja kasutamine.
Hoolduse suhtes on ta üsna vähenõudlik. Ta kasvab hästi kobedatel, toitainete- ja huumuserikkal mullal. Kohhia on üsna põuakindel. Kasvab aga paremini, kui suve I poolel 2-3 korda väetada, eriti lämmastikväetistega ja kuivaga kasta. Istutada tuleks kohhia aga kõige valgusrikkamasse ja tuulte eest kaitstud kohta. Tema ka kasutusala aedades, parkides ja haljasaladel on üsna lai. Teda võib istutada üksikult esinduspeenrasse, aktsenttaimena teiste sekka, rühmadena haljasalale, segapeenrasse või hekitaimeks. Temaga võib elavdada kiviaeda, kiviktaimlat või tara. Temast saab ka kauni ääristuse tee või lillepeenra serva. Ja igal pool tunduvad tema sihvakad taimed nagu tõelised printsessid lillede ballil. 
Kuid see pole veel kõik. Kõige huvitavam on see, et kohhia on ainus üheaastane taim, mida võib pügada. Oskuslikes kätes võib kohhiast ääristus muutuda kas trapetsiks, ovaaliks või hoopis hambuliseks. Üksikpõõsast võib saada kera, sammas, muna või matrjoðka, rühmast tasapind või vaas, mille keskelt kõrguvad lilled. Kohhia peal on hea kätt harjutada, sest eksimine pole siin niisuguste tagajärgedega nagu mitmeaastaste taimede peal. Veel üks kohhia iseärasus – ta muudab kasvuperioodi vältel oma värvust – kevadel on heleroheline, mis muutub sügisel mitmes toonis punaseks. Kusjuures iga taim värvub isemoodi – roosaks, punaseks, pruunikaks, mõned aga jäävadki roheliseks. Seepärast on ääristus kohhiast augustis-septembris eriti kirju ja uhke. 
