+ Sinu tervis
+ Ilu-ja tarbeaed
+ Kasulik info
+ Taimede portreed

Vertikaalhaljastus




Tõlkija: Seemnemaailm (seemned@seemnemaailm.ee)
Avaldamise kuupäev: 09/08/2006
Kategooria: Ilu-ja tarbeaed
Trükiversioon

 

Vertikaalhaljastus

Vertikaalne haljastus - see on dekoratiivtaimede kasvatamine mitte peenras ega klumbis, vaid erinevatel tugedel, seintel, kaartel, pergolatel. Äärmiselt ilusad näevad välja erinevad ehitised, kui nad on mähkunud erinevatesse taimedesse. Vertikaalse haljastuse abil saab maskeerida näotuid kuure või teisi majapidamishooneid, anda värvikust tuhmile tarale. Õige hoolduse korral ei varja need taimed ainult ehitisi, vaid kaitsevad neid ka vihma eest. Niiskustarmastavad taimed, korjavad liigset niiskust vundamendi ja maja seina äärest, luues niimoodi soodsa mikrokliima majas endas. Paljud nendest taimedest vajavad erinevaid tugesid. Sellised ronitaimed, nagu harilik luuderohi ja metsik viinapuu kinnituvad ise seinale, kuid ilma spetsiaalse konstruktsioonita võivad nad selle ära lõhkuda, kui telliskiviseinas on praod ja krohvitud seinas lõhed. Ronitaimede jaoks valmistatakse toed, mille najale nad seotakse. Enamikele teistele taimedele valmistatakse toed pingul horisontaalse
  st traadist, või dekoratiivsetest puidust raamidest, mis kinnitatakse seinale. Toeks võib kasutada isegi kuivanud puud, mis loob ebatavaliselt dekoratiivse elemendi, kasutamata selleks spetsiaalseid konstruktsioone.

Vertikaalhaljastuses kasutatakse nii ühe-, kui mitmeaastasi taimi. Üheaastased taimed külvatakse alguses toas või soojas kasvuhoones väikesesse nõusse, seejärel, mai lõpus- juuni alguses, istutatakse avamaale. Mitmeaastastele ronitaimedele on väga tähtis valida õige kasvukoht, sest nad taluvad üldjuhul ümberistutamist halvasti. Neile on vaja ettevalmistada koht, kus nad saavad kasvada mitu aastat.

Taimede valik
Seinte, müüride jt. vertikaalsete pindade haljastuseks sobivate taimede valikul on esimeseks nõudeks valguse intensiivsuse kindlakstegemine. Seejärel tuleb otsustada, kas eelistada ühe või mitmeaastasi taimi. Varjus kasvavad üheaastased ronitaimed halvasti. Seejärel, kasutades tabelit, valitakse sobivad. Õige istutuse ja hoolduse korral muutuvad nad imelisteks rohelisteks seinteks.

Soovituslikud taimed ja põõsad põhjapoolse seina haljastamiseks:
Karria elliptiline
Kolmetipuline metsviinapuu (liigid)
Väikeseleheline jasmiin (ebajasmiin)
Kameelia (liigid ja teisendid)
Kaunis mungalill
Horisontaalne kontpuu
Luuderohi (liigid ja teisendid)
Forsüütia (ja teisendid)
Ebaküdoonia (liigid ja teisendid)
Jaapani küdoonia
Suureõieline eskalloonia;

lõunasse:
Südajas aktiniidia
Rippuba (liigid)
Kuslapuu (liigid ja teisendid)
Kallistemon (liigid)
Juurduv kampsis
Elulõng (liigid ja teisendid)
Suureõieline magnoolia
Põimroos
Rododendron
Põimjuur (liigid ja teisendid);

itta:
Lontpõõsas
Puutaoline hortensia
Kolmetipuline metsviinapuu (liigid)
Ümaralehine tselaster
Kaunis mungalill
Jaapani kerria
Elulõng (liigid ja teisendid)
Tuliastel (liigid ja teisendid)
Luuderohi (liigid ja teisendid)
Ebaküdoonia (liigid ja teisendid)
Jaapani küdoonia;

läände:
Rippuba (liigid ja teisendid)
Kameelia (liigid ja teisendid)
Tšiili abuutilon
Kalifornia karpenteeria
Suureõieline mangoolia
Kähar maavits
Batavdieri luudpõõsas
Keeljas kannatuslill
Sametpõõsas (liigid ja teisendid)
Varane taliõis.

Puudele soovitatakse ronima: mägi-elulõng, tanguutia elulõng, roniv hortensia, Coignet viinapuu, kuslapuu.

Pergolatele: roosid (erinevad liigid ja sordid), elulõng, rippuba, kuslapuu, kähar maavits, kolmetipuline metsviinapuu.

Kolmjala abiga haljastuseks: elulõng, luuderohi, tselaster, kolmetipuline metsviinapuu, harilik humal, vanikkuljus (üheaastane).

Kõige levinumad ronitaimed on: erinevad liigid metsikust viinapuust, elulõng, tobiväät, humal, lillhernes, mungalill ja õisuba.

Kolmetipuline metsviinapuu - roniv mitmeaastane põõsastaim. Suveperioodil on lehtede värv heledast tumeroheliseni, sügisel muutuvad lehed tulipunasest purpurpunaste toonideni. Kasvab kuni 15 m kõrguseks, mulla suhtes vähenõudlik,kasvab ka varjus (siiski jääb lehtede värvus varjus kahvatuks). Talub halvasti tõmbetuult ja külmasid tuuli. Metsikut viinapuud saab paljundada pistikutega, istutades neid 30-40cm vahedega. Ülemine pung peab jääma mullapinnast 1-2cm ülespoole. Minimaalselt peab pungi olema 3 - 2 maa all, 1 maa peal. Aprillis-mais saab painutada kahe-kolmeaastase väädi maha, ning kinnitada. Sellisel väädil on ksüleem juba valmis, asetamise sügavus on 5cm. Taoline istutus ei vaja erilist hooldust- see piirdub rohimise, kobestamise ja regulaarse kastmisega.

Elulõng - ideaalne ronitaim vertikaalseks haljastuseks, vähenõudlik, ei karda külmasid, kohaneb hästi erinevate mulla ja kliima tingimustega, talub ka tugevaid külmasid (kuni -30*C), ning kuumust, ning säilitab dekoratiivsuse hilissügiseni. Nagu ka teistel metsapäritolu taimedel, tuleb ka elulõngal varjata taime alumisi osasid. Varjuks soovitatakse päikeselisesse poolde istutada madal põõsas (mitmeaastane). Kastetakse elulõnga harva, kuid rikkalikult. Elulõngad, olenevalt sordist, võivad kasvada 2-8m kõrguseks, kevadel kasvavad mõnede sortide võrsed ööpäevas 10-12cm, seepärast tuleb nad õigeaegselt kinnitada tugedele, jaotades võrsed ühtlaselt. Elulõng on õitsev taim, olenevalt liigist võivad õied olla erinevat värvi: tume-sirelilillad, violetsed, šokolaadjad, punased, sirelilillad, helesinised, kreemjad, valged. Elulõnga õisi võib kasutada lõikelillena. Nad seisavad vaasis kuni 10 päeva. Hübriidsordid õitsevad rikkalikumalt, kuid nad on õrnemad ja külmakartlikumad. Talveks tu
  leb elulõnga juuresüsteem katta okaspuu oksadega või kompostiga. Elulõng ei talu happelisi muldi ega seisvat vett. Kui põhjavesi kulgeb pinnapealselt, tuleb teha drenaažkraav, istutusauku panna aga 15-20cm paksuselt killustikku või kivipuru. Et iga taim saaks vabalt areneda, puutumata kokku naabritega, on hea jätta taimede vaheks üksteisest 130-150cm. Elulõngad saavutavad täisarengu 3-4 aastat peale istutust. Seepärast võib ruumi kokkuhoiu mõttes istutada nad algselt vahedega 75cm, 2-3 aasta pärast kaevata osa taimi välja, ning istutada juba alalisele kasvukohale. Istutamisel peab juurekael jääma 8-10cm mulla alla. Esimesed 10 päeva peale istutamist soovitatakse istikuid varjutada, juuresüsteemi ülekuumenemise kaitseks aga istutada madalad üheaastased taimed. Toe konstruktsioon võib olla erinev, sõltudes  tehnilistest ja materiaalsetest võimalustest, esteetilisest kujutlusest. Toe diameeter ei tohiks ületada kahte meetrit, vastasel juhul ei suuda lehed seda katta. Taime norm
  aalseks arenguks ja rikkalikuks õitsemiseks tuleb kevad-suvisel perioodil vähemalt neli korda pealtväetada vedela täismineraalväetisega (lämmastik, kaalium, fosfor), arvestusega 40gr 10l vee kohta ja seda 4-5-le täiskasvanud taimele, või veisesõnniku lahus (1l 10 l veele) peale spetsiaalset kastmist või vihma. Igal kevadel soovitatakse põõsaid kasta lubjapiimaga või fundoloosi lahusega, viimast võetakse 1sl 10l vee kohta. Enne saabuvaid külmi tuleb taime mullata 10-15cm paksuselt, samalt kõrguselt lõigatakse nad ka maha, sealjuures ainult sordid, mille õied moodustuvad sama aasta võrsetel. Äralõigatud võrsed eemaldatakse tugedelt, hävitatakse. Taimed, millel õied moodustuvad eelmise aasta okstel, või eelmise ja sama aasta okstel, siis neid võrseid 1m kõrguselt ei lõigata, vaid jäetakse kevadeni. Sel juhul asetage peale muldamist ja lõikamist järelejäänud võrsete alla kuuseoksi või sammalt, et võrsetel ei oleks kokkupuudet maapinnaga, vastasel juhul võivad nad mädaneda. Seejä
  rel keerake nad ettevaatlikult ümber toe ja kinnitage maapinnale. Katke kuuseokstega, haoga, peale aga pange ruberoid või tugev kile. Paljud harrastus-aednikud kardavad elulõnga külmumist. Tegelikult on elulõngale ohtlikum mitte külm, vaid seisev vesi.

Tobiväät - mitmeaastane roniv põõsas. Eelistab poolvarju või varju, normaalseks arenguks ja õitsemiseks on vajalik viljakas muld, kuival perioodil vajab rikkalikku kastmist. Tobiväät võib kasvada 6-8m kõrguseks, kuid esimestel aastatel tuleb teda aidata väänduda, sidudes teda üles. Lehestik tihe, õitseb mais-juulis, kuid õied peituvad lehtede all.

Kuslapuu - üle 200 liigi, kuid vertikaalses haljastuses kasutatakse Telmani kuslapuud ja lõhnavat kuslapuud.
Telmani kuslapuu- igihaljas kiirestikasvav 5-6m kõrgune põõsas, väänduv. Õitseb rikkalikult juunis-juulis, õied kollakas-oranžid, koondunud õisikusse. Küllaltki külmakindel, kuid talveks on parem võrsed alla võtta ja maapinnale asetada, siis säilivad õiepungad paremini. Talub pügamist, peale mida kasvavad võrsed kiiresti täis.

Lõhnav kuslapuu - väänduv või roniv põõsas kollakate või punakate lõhnavate õitega. Olenevalt ilmastikutingimustest õitseb mais- juuni alguses. Kasvab väga kiiresti, suvega meeter ja rohkemgi. Õitseb kolmandast eluaastast. Külmakindel, võib talvituda ilma ühegi katteta. Nii Telmani kuslapuud, kui ka lõhnavat kuslapuud paljundatakse pistikute ja võrsikutega. Võrse, mis on kinnitatud ja kaetud mullaga, juurdub suvega ja on sügiseks iseseisev põõsas, mille võib ära istutada. Rohelised pistikud lõigatakse peale õitsemist, nad on kahe sõlmevahega, ning nad istutatakse kasvuhoonesse. Juurdunud pistikuid hoitakse talvel mittekülmuvas ruumis, kevadel aga istutatakse maha.

Lõhnav lillhernes - üheaastane taim. Tema jaoks on vajalik viljakas muld ja päikeseline kasvukoht. Väändub 1,5-2m kõrgusele. See taim on pigem dekoratiivne, kui võõraid pilke varjav. Kui õisi lõigata varahommikul, seisavad nad vaasis kaua.

Õisuba - üheaastane taim. Parimad tingimused õisoale- päikeseline kasvukoht, niiske viljakas muld, kuid kasvab normaalselt ka poolvarjus. Võib kasvada 2,5-3m kõrguseks. Õitseb juulist septembrini valgete, punaste või kirjude õitega. Tal on söödavad viljad, noori kaunu süüakse keedetult.

Mungalill - üheaastane taim. Kasvab kuni 2m kõrguseks, kuid väändub vaid traattugedel ja nöörtugedel, kasvu alguses tuleb kinnitada ettevaatlikult tugedele. Õitseb juunist esimeste öökülmadeni. Külvatakse kevadel avamaale, sügisel külvab aga ise ennast sinna, kus kasvas.

Südajas aktiniidia - heitlehine liaan kõrgusega kuni 15m (kultuurtaimed 3-7m), sileda tüve paksus 2-4cm. Lehed rohelised, sageli kirjud-laigulised, suured, 10-15cm pikkused. Alumiste lehtede kaenaldes on õied, mis on kahe- või ühesugulised. Isasõied on koondunud kolmekaupa lühikestesse õisikutesse, emasõied ühekaupa, roosad, või valged, tugeva lõhnaga, meenutavad maikellukese õit. Nad puhkevad samaaegselt lehtede lahtirullumisega mais- juunis. Õitsemise ajal muutuvad lehed päikese käes kirjuks, peale õitsemist roosaks või vaarikpunaseks. Sügisel muutuvad nad punakaks või violetseks. Varjulises kasvukohas jäävad lehed roheliseks. Südajas aktiniidia- hinnaline vilja- ja ravimtaim. Et saada vilju istutatakse 10 emastaime kohta 1 isastaim.

Rododendron - heitlehised ja igihaljad põõsad. Õitseb aprilli lõpust augusti alguseni. Vahel ka teistkordselt augusti lõpust oktoobrini. Valgustarmastav. Kaunilt õitsevateks ja Venemaa keskvööndis talvekindlateks peetakse Smirnovi, kollast, jaapani, tihedat, kamtšatka, roosat, lühiviljalist, kanada, dauria, kuldset jt. rododendroneid. Rododendron eelistab nõrgalthappelisi või neutraalseid muldi, ei talu leeliseliseid muldi. Neile on vajalik hea drenaaž. Rasketel muldadel kasvavad halvasti ja õitsevad kehvalt. Ei soovitata põõsaümbrust sageli kobestada. Tagasilõikamine ei ole vajalik. Esimene õitsemine saabub 3-8 aastaselt. Võib paljundada seemnetega, suviste pistikutega või pookimisega.

Roniroosid - pikkade rippuvate vartega roosid, mis vajavad kasvuks tugesid. Nende seas on roose, mis õitsevad kord aastas, aga ka remontantseid, st. roose, mis õitsevad mitu korda hooaja jooksul. Levinumad sordid: Dorothy Perkins, New-Down, Rubiin, Ekselsa, Primavera. Ronirooside varred võivad kasvada mitme meetri pikkuseks. Õied on valged, punased, roosad, kollased, 2,5-9cm läbimõõduga, lihtõielised kuni pooltäidisõielised, lõhnatud, koondunud õisikutesse. Õitsemine pidev, alates juunist. Kui roosidega kaetakse sein, ei tohi see olla tumedat värvi, sest suve leitsakus võib see nii üle kuumeneda, et roosid hukkuvad kõrgest temperatuurist.
Roosid istutatakse kevadel, varustades nad koheselt tugedega. Ronirooside hooldus on sama, mis teistelgi aiaroosidel. Roniroose kärbitakse kevadel, jättes alles 5-6 peavõrset. See kindlustab rikkaliku õitsemise.

Forsüütia - üks kõige varajasemalt õitsev kaunis põõsas, mis juba mai alguses avab oma kuldkollased kellukesekujulised õied, mis paiknevad hajusalt piki peeneid varsi. Õitsemine kestab 20-25 päeva, seejärel ilmuvad rohelised lehed, luues tausta teistele taimedele. Vertikaalses haljastuses kasutatakse lookleva forsüütia ja värd fosüütia erinevaid sorte. Kasvab kiiresti, talvel , üldjuhul, võrsed külmuvad. Talub hästi kuiva ilma, liigniiskust mullas tuleks vältida. Paremini kasvab kergetel, kergelt lubjatud muldadel. Istutusel lisatakse kuni 1kg lupja 1m2-le. Leinavorme paljundatakse võrsikpaljunduse teel. Kui taim haruneb nõrgalt, lõigatakse kännuni. Nii toimitakse ka külmunud taimede korral. Äralõigatud varred võib juurutada vees, seejärel maha istutada.

Väikeseleheline jasmiin (ebajasmiin) - mitmetüveline, peenikeste vartega laiavõraline heitlehine põõsas. Õitseb juunis pooltäidis- või täidisõieliste, valgete, kreem-valgete või roosade õitega. Lehed tuhmid, helerohelised, mis omandavad sügisel erksa, sidrun-kollase tooni. Vajab head mulda ja niiskust, rikkalikuks õitsemiseks vajab regulaarset väetamist. Paljundatakse juurevõrsetega, võrsikutega, seemnetega, roheliste pistikutega, põõsa jagamise teel. Hooldus seisneb pügamises, mille käigus eemaldatakse vanad võrsed. Karmidel talvedel võib külmuda.

Istutus ja hooldus

Taimed, mis on mõeldud vertikaalseks haljastuseks, arenevad piisavalt kiiresti, kuid vajavad kobedat, korralikult väetatud mullakihti paksusega 40-50cm. Sellisesse sügavusse tehakse kraavid laiusega 40cm üherealise istutuse puhul ja 50-60cm laiused kaherealise istutuse puhul (viinapuu istutamiseks soovitatakse kraavi laiust kuni 1m.). Istutusauk täidetakse kõdu ja hästi lagunenud kompostiga, võib lisada mineraalväetisi (segu lämmasik-, fosfor- ja kaaliumväetistest). Jälgitakse, et juuresüsteem ei jääks katuse alla, kus taim võib kannatada niiskuse puuduse käes. Minimaalne kaugus seinast- 30cm.
Ronivate suvikute taimi kasvatatakse ette pottides või toitekuubikutes, kuid võib ka avamaal; tasub meeles pidada, et nende taimede tõusmed kardavad öökülmi.

Sageli soovitakse istutada haljastuseks külmakartvaid, ning soojaarmastavaid taimi. Eksootika veetleb, samuti nende taimede ebatavaline ilu. Kuid üldjuhul, lõppevad sellised üritused ebaõnnestunult. Siiski on reaalne võimalus hoida taimi meie karmidest külmadest - peita taimed külaperioodil kraavi. Vaatamata positiivsetele tulemustele, on meetod vähelevinud, eelkõige töömahukuse poolest, kuid aiamaal on see siiski küllaltki perspektiivne. Meetod seisneb selles, et taim istutatakse kraavi allpool mulla külmumispiiri.

Kraavi laius peab kindlustama võimaluse seal töötada, ja võib ulatuda 50-70cm-ni, sõltuvalt sügavusest- mida sügavam, seda laiem. Kraavi sügavus peab kindlasti ületama mulla külmumispiiri 15-20cm-ga, peale selle peab all olema piisavalt viljakas mullakiht. Kraavi seinad soovitatakse kindlustada telliste või kividega, võib kasutada odavamat, kuid vastupidavat laudmaterjali. Soojaarmastavad taimed istutatakse kraavi põhja. Soojal ajal kasvavad ja arenevad nad nagu tavaliselt (kastetakse, väetatakse, rohitakse). Enne talve lõigatakse nad kraavi pinnani maha, kraav täidetakse  soojusisolatsioonimaterjaliga- lehed, õled, laastud, neid mitte tihendades. Taimedele on vajalik kindel õhustatus. Rajoonides, kus temperatuur langeb harva -25...30*C, ei ole selline soojustatus vajalik. Kraavi pind kaetakse laudadega, nendele laotatakse peale soojust hoidev materjal (lehed, saepuru, õled, hein), seejärel katusepapi või kilega ning seejärel mullaga. Karmima kliimaga tingimustes tuleb katta
  ka kraaviga külgnev ala. Istutused võib katta ka etapi kaupa: kõigepealt laudtahvliga, mida saab soojade ilmadega eemaldada, pärast aga juba põhjalikumalt. Kevadel avatakse kraav peale seda, kui tugevate öökülmade oht on möödas. Talvitunud taimede edasine hooldus seisneb mõõdukas kastmises ja pealtväetamises.

Toed taimedele

Dekoratiivseks haljastuseks on vajalikud erinevad toed, mida mööda saab taim edukalt ülespoole ronida, kattes vertikaalse pinna rohelise vaibaga. Inimene on välja mõelnud terve rea dekoratiivseid elemente, mis harmoneeruvad aia stiiliga- need on erinevad pergolad, seinad, võred, kolmjalad, vaheseinad, kaared jne.

Aedade ja seinte haljastamiseks võib soovitada järgmisi tugesid.
Toed, mis on valmistatud puidust võredest. Et valmistada sellist võre, tuleb kõigepealt kokku lüüa karkass. Seejärel roovitatakse laudadega, mille laius ei ülete 30mm, seejärel asetatakse tugi seinale, seina ja võre vahele pannakse vahetükid, näiteks niidirullid, et rest oleks seinast eemal 2,5-3cm, et ronivad taimed saaksid saaksid vabalt väänduda. Kõvadele seintele (telliskivi, betoon) puuritakse eelnevalt avad, kuhu paigutatakse puupunnid või spetsiaalsed kinnitused telliskivile ja betoonile.

Toed, mis on valmistatud pingul traadist. Selliste tugede valmistamiseks tuleb seintele kinnitada spetsiaalsed aasad, millede vahele pingutatakse traadid. Ridade vahe peaks olema 3-4cm. Traat peab olema seinast 3-5cm eemal. Soovitatav on kasutada plastikust kattega traati.

Toed, mis on valmistatud kalavõrgust. Seinast 1-2cm kaugusele tehakse puidust karkass, ning sellele pingutatakse naelte või puidukruvide abiga kalavõrk, silmade diameeter peab olema mitte väiksem kui 0,8mm. Kuna taimetoed asetsevad õues, tuleb puitosad katta atmosfäärikindla antiseptikuga, või immutiga, või välitöödeks ettenähtud värviga.

  Väikestes aedades, ümber maja, on väga kaunid võlvkaared, kus on väänduvad taimed (kuslapuu, humal, rippuba, elulõng jt.). Kaare ülemise osa võib teha kandilise või ümara, valmistatakse see kas puust, või metallist, töödeldakse märgumatu vahendiga. Tugipostid asetatakse ettevalmistatud aukudesse, sügavusega mitte vähem kui 1/3 pikkusest ja betoneeritakse. Sellesse toimingusse tuleb suhtuda tõsiselt: võlv koos taimestikuga omab suurt raskust. Puidust tugisambad võib paigutada betooni täisvalatud metall-, või asbesttorudesse, mis on vastava diameetriga, aja jooksul mädanenud tugisambad saab asendada vajadusel uutega. Kaare haljastuseks kasutatavate taimede istutus ja hooldus on sama, mis ükskõik millise teise vertikaalse haljastuse puhul. Nende takistamatuks ronimiseks ülespoole tehakse kaare tugisammastele roovitus puidust lippidest või metallklambritest, mille külge taimed kinnituvad, või kinnitatakse. Kui mitu kaart ühendada, saadakse katusega allee-pergola. Mõnedel juhtude
  l tehakse pergolale madalad seinad tellistest või kividest, mis samuti haljastatakse.
Väikeste aedade peenarde vertikaalseks haljastuseks kasutatakse tugedena kolmjalgu, mis kaetakse õitsevate või lihtsalt roheliste taimedega. See dekoratiivne ehitis kujutab endast rida vertikaalselt asetatud poste, mis on ühendatud ühe või mitme vastupidava nööri või traadiga. Postid tugevdatakse sarnaselt kaarele, ning paigutatakse üksteisest 2-2,5m kaugusele. Kõrgus tehakse vastavalt taimede valikule 1-2,5m. Taimi seotakse regulaarselt üles vastavalt nende kasvule. Kolmjalgade haljastuseks sobivad erinevad roosiliigid ja sordid, harilik humal, õisuba.


Tugede ehitamiseks sobivad vanad veetorud, jäme traat (5-8mm), armatuuri vits, metallribad, prussid, reikad, samuti voolikud ja muu taoline materjal. Võrestiku mõõtmed valitakse vastavalt konkreetsele taimele, millele tugi kuuluma hakkab. Puidust võre valmistamiseks on vaja võtta kaks vertikaalset reikat paksusega 20*20mm, ning mõned horisontaalsed (15-20*20mm). Lõigata kaks toru pikkusega 500mm. Reika kandvad otsad sobitada toru avadesse arvestusega 200-300mm. Reikad kruntida ja värvida. Reika otsad määrida kuuma bituumeniga, ning pressida torudesse. Edasi jääb konstruktsioon kruvidega kinnitada. Metallvõrede jaoks kasutatakse torusid, mis painutatakse vajaliku kaardumiseni kahe toe vahel. Võib kasutada auto tungrauda. Võre elemendid ühendatakse omavahel keevitades. Kui võre on liiga raske, võib kandva tugipuu alumise osa betoneerida asbesttorusse, et ta ei kukuks ümber.
Keerukamate ja kõrgemate võrede kandvad torud peavad olema jämedamad, diameetriga mitte alla 40mm, ja pikkusega umbes 5m. Painutatakse neid samuti, kui eelpoolnimetatuid. Horisontaalne pruss võetakse 40*60mm, vertikaalsed reikad 25*25, või 30*30mm. Prussid toestatakse torudesse vintidega, reikad prusside külge puidukruvidega.
 
Toed roniroosidele, mida kasutavad prantsuse aednikud. Neid võib kasutada ka teistele ronitaimedele. Sellise toestuse võib valmistada armatuuri vitstest, aiavoolikust. Kõigepealt betoneeritakse maasse alus jämeda toru suurune (120-150mm), mille külge keevitatakse metallkaared, mis on toe "skeletiks". Seejärel seotakse lõigatud voolikud ja vitsad.

Aias saab dekoratiivsemaks muuta puid, mille arengu kõrghetk on juba möödas, või mis on hoopis kuivanud. Selleks võib nende lähedale istutada vääntaimi, ning lasta neil puu ümber väänduda. Istutusauk peab olema 50cm kaugusel puust. Vääntaim suunatakse pulgakeste abil uuele toele. Osaliselt võib haljastada ehk maskeerida vanu kände.  Ainus, millega tuleb arvestada, on seened, mis kasvavad kändudel, ning mõjuvad halvasti ümbritsevatele taimedele. Taoliseks haljastuseks sobivad kolmetipuline metsviinapuu, luuderohi, mägi-elulõng, tanguutia elulõng
 



Temaatilised artiklid:
  leheküljed: 1