Nuikapsas "Viola"

Nuikapsas "Viola".
Maitse ja toitvuse imeline ühendus!
Varajane, saagikas sort. Juurvili suur. Nuikapsas kasvab jõudsalt ka otse kasvukohale külvates. Seemned külvatakse maist -juulini.
Peenrale külvatakse kahes-kolmes reas, tõusmed harvendatakse, jäetakse taimede vahele 15-25 cm, ridade vahele jäetakse 25-30 cm. 
1 gramm = 250-300 seemet.

* Maitselt on ta midagi kapsavarre, redise ja naeri vahepealset (nuikapsas on tõlkes ladina keelest „kapsas-rõigas“), kuid õrnem ja mahlasem.
Ta sisaldab naatriumi, kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi ja raua mineraalsooli, fosforit ning joodi.
Peale selle on temas ka valke, suhkruid, orgaanilisi happeid, fermente. B1, B2, B6, P, PP vitamiinide ja karotiini sisalduselt ületab nuikapsas teisi kapsaliike, aga C vitamiini on temas mitte vähem kui sidrunis.
Niisiis, nuikapsas on kasulik kõigile, aga tänu oma madalale kalorsusele eriti inimestele, kes kannatavad rasvumise all.
On see hellitamist vajav kultuur? Vastupidi!
Nuikapsas – vähenõudlik, külmakindel, kiirekasvuline ja saagikas. Varajasi sorte saab tarbida juba 60 päeva peale külvi.
Nuikapsast võib kasvatada istikutest (varajaseks saagiks) või külvata seemned otse kasvukohale, kusjuures teha seda mitu korda – mai algusest kuni juuli lõpuni.
Mullaks sobib mistahes muld, peale happeliste (neid muldi tuleb lubjata). Enne kaevamist anda mulda ämber komposti või kõdusõnnikut, tikutoositäis superfosfaati ja kaalisoola (parem teha seda sügisel, sest need väetised lahustuvad aeglaselt) ja supilusikatäis ammooniumnitraati ruutmeetri kohta.
Eelnevalt leotatud seemned külvata 2-3 cm sügavusele. Nuikapsast võib istutada 2-2,5 korda tihedamalt kui tavalist peakapsast: reavahe 35-40 cm, taimede vahekaugus reas 25-30 cm.
Tänu väiksele lehestikule on nuikapsas kõige põuakindlam kapsaliik. Kuid head ja kvaliteetset saaki saab vaid regulaarse kastmise korral.
Niiskuse puudusel jäävad taimed kasvus kängu, viljaliha muutub puiseks. Veel hullem kui kuivaga kattekude puitub. Siis järgnevate vihmadega vars lõheneb, see teeb teda säilitamiseks ebasobivaks.
Nuikapsas talub nii kevadisi kui sügisesi öökülmi, seepärast võib säilitamiseks mõeldud saaki koristada hilja sügisel.
Võib-olla säilib ta halvasti ja ei saa teda töödelda? Vastupidi!
Lehtedest puhastatud varsviljad säilivad keldris kevadeni. Toiduks saab neid tarvitada toorelt, keedetult, hautatult, marineeritult.
Nuikapsast saab teha salatit, pannkooke, küpsetada hapukoores, kasutada teda peakapsa asemel kapsasupis.
Peale selle saab teda kasutada täidiseks koos liha ja köögiviljadega, teha vormiroogasid ja muud maitsvat. Enne tarvitamist tuleks viljad koorida.
Paksem koor on varre juures, sealt on kergem teda maha võtta.
Aga äkki on nuikapsa seemet raske saada? Mitte sugugi!
Kui teile meeldib mõni sort, siis kaevake koos juurtega 2-3 taime välja, peske mullast puhtaks, eemaldage külgmised lehed (ärge vigastage tipmist punga), kuivatage ja pange keldrisse.
Kevadel istutage taimed üksteisest 50 cm kaugustele maha. Kasvavad õievarred toestage (nad kasvavad paari meetri kõrguseks ja murduvad kergesti).
Augusti lõpus, kui esimesed kaunad muutuvad pruunikaks, lõigake varred maha ja pange tuulutavasse ruumi järelvalmima, 2-3 nädala pärast koristage seemned.
Saadud seemnetest jätkub teile ja teie sõpradele 4-5 aastaks – nii kaua säilib ka seemnete idanevus.

Eng.: Kohlrabi. Suom.: Kyssäkaali. Sven.: Kålrabbi.