Nööpkakar harilik

Harilik nööpkakar - Spilanthes acmella.
Lõbus padjand ja lillevanik !
Efektsed kollased nööpõied punase südamikuga.
1-aastane. 
Nööpkakar on tuntud nii- ilu kui ravimtaimena. Ravimtaimede seas on vähe selliseid taimi, mis omavad otsest valuvaigistavat toimet. Tuleb välja, et esimene valuvaigistav vahend oli saadud väikesest üheaastasest taimest, astrite perekonnast, - harilikust nööpkakrast. Taim on toodud Euroopasse väga ammu Brasiiliast. Salatina veidi teravamaitseline, kuid omapärane ja unikaalne. Kasutatakse lihatoitude maitsestamiseks.

* Kes tahab endale aeda soetada universaalset taime: ilusat, söödavat ja kasulikku, see peaks kindlasti tutvuma nööpkakraga. Kuna ta ühendab endas nii dekoratiivseid kui toidutaime omadusi.
Tema eripäraks on valuvaigistav toime (looduslik valuvaigisti), mis on tänapäeva teaduses ka kinnitust leidnud. Nööpkakar kuulub korvõieliste sugukonda ja on üheaastane taim. Kõige tuntum liik ongi harilik nööpkakar, mis on laialt levinud ka peale tema kodumaa Brasiilia, troopilistes ja subtroopilistes piirkondades. Kohalikele elanikele on ta nii tööstuslik tooraine kui ka homöopaatiline preparaat.
Teda saab istutada lillepeenrasse, rippkorvi, rõdule või siis aiatee ääriseks. Kõike seda tänu meeldivale ja elurõõmsale välimusele: roomavatel võrsetel asuvad kaunid, ovaalsed, terveservalised, tumerohelised lehed on taustaks kohevatele hallikaskollastele munajas-koonilistele õisikutele. Nende tipp on tähistatud bordoopunase laiguga. Mahlakas, maad mööda roomav lehestik koos arvukate õisikutega, mis näevad välja kui imestavad silmad, moodustab nööpkakar erksa ja rõõmsailmelise vaiba, mis äratab tähelepanu ja tõstab tuju.
Nööpkakar on üsna soojalembene ja et kaitsta teda kevadiste öökülmade eest, kasvatatakse kõigepealt istikud. Selleks külvatakse märtsi lõpus või aprilli keskel seemned ja kaetakse kergelt mullaga. Kasvunõuks sobivad väiksed nõud nagu piprataimedele. 8-10 päeva pärast ilmuvaid tõusmeid tuleb õigeaegselt kasta, vältida mulla kuivamist. Noori taimi pole väetada tarvis. Pärast püsivalt soojade ilmade saabumist (umbes mai keskpaiku) võib taimed avamaale istutada. Nööpkakar kohaneb uues kohas hästi ja juba varsti hakkavad arenema juurevõsud, seepärast soovitatakse istutamisel panna taimed esialgsest veidi sügavamale. Liiga varjulist kohta peaks vältima, kuna seal võib taim langeda tigude rünnaku ohvriks.
Aga üldiselt tal haiguseid ja kahjureid ei ole, ka hooldus pole keeruline: vaja vaid õigeaegselt kasta ja rohida. Üsna kiiresti saavutab taim oma tavalised mõõtmed ja rõõmustab rikkaliku ja pikaajalise õitsemisega. Soojades piirkondades külvatakse nööpkakar avamaale mai alguses, ootamatute öökülmade kaitseks kaetakse taimed kas lutrasiiliga või muude materjalidega. Kui teda kasvatada vaid ravimtaimena, siis piisab aeda 2-3 taimest.

Dekoratiivne, raviomadustega, söödav – need on ühe tähtsamad selle huvitava taime omadused…
Vähesed suvelilled saavad olla nii mitmekülgsed kui originaalse õitsemisega nööpkakar...
Nööpkakart hinnatakse raviomaduste, omapärase õitsemise ja originaalse tiheda lehestiku tõttu. Harilik nööpkakar, tuntud ka kui õlikress või brasiilia kress. See taim on siiani jäänud teenimatult harvanähtuks ja vähelevinuks.
Dekoratiivtaimena kasvatatakse kahte liiki nööpkakraid: Spilanthes acmella ja Spilanthes oleracea, mis on tänapäeval koondunud üheks liigiks harilik nööpkakar (Acmella oleracea). Erinevusi dekoratiivsuses, maitse- ja raviomadustes nende vahel ei ole. Õitsemisperiood on väga pikk, nii nagu enamusel suvelilledel algab see juunis-juulis ja kestab esimeste öökülmadeni.
Nööpkakra kasutamine iluaianduses:
- originaalsete lilleamplite tegemiseks;
- pottides kasvatamiseks terasside, rõdude ja puhkealade kaunistamiseks;
- rõdu- ja akna lillekastide kujundamiseks;
- segakompositsioonis kontrasttaimena; tühikute täitmiseks;
- miksitud ja dekoratiivsetes lillepeenardes.
Avamaal dekoratiivtaimena kasvatamiseks kasutatakse nööpkakart harva, kuna maapinnal kasvades hakkab ta mööda maad roomama, puhmad vajuvad laiali ja ta ei näe enam efektne välja (erinevalt köögiviljaaiast, kus seda on vähem märgatav). Teda on alati parem istutada suurte rühmadena, omapärase pinnakattetaimena tühikute maskeerimiseks. Kuid kui on võimalik, tuleks panna lihtsalt paar potti nööpkakraga vajalikku kohta, parem on istutada teda potti kui avamaale.
Talle sobivad naabertaimed on: kirinõges, petuunia, hõbepael, peiulilled.
Kasvatamine.
Nööpkakar – päikeselembene taim: varjus kasvades ta mitte ainult ei õitse, vaid ka ei moodusta kaunist lehestikku, aga eeterlike õlide sisaldus ja lehtede maitseomadused halvenevad tunduvalt.
Mullastiku suhtes ei ole ta nõudlik: sobib mistahes muld, mis on õhulise struktuuriga. Pottidesse istutamisel valitakse alati universaalne muld. Nagu kõiki suvelilli, paljundatakse ka teda ainult seemnetega. Kohe avamaale külvatakse teda harva, sel juhul õitseb ta väga hilja ja enne sügisesi külmi tema õitsemist nautida ei õnnestu. Samas, erinevalt paljudest suvelilledest ei karda nööpkakar ümberistutamist ja kohaneb kiiresti uue kohaga. Seemned külvatakse märtsis või aprillis. Tugevate taimede saamiseks on soovitav kasutada niisket ja õhulist mistahes koostisega substraati.
Seemned külvatakse mulla pinnale ja ainult kergelt kaetakse õhukese külvimullaga (nt läbi sõela puistates). Seemned idanevad vaid hea valgustuse juures ja õhutemperatuuril +18+22°C.
Nööpkakar on väga vastupidav stressile, seepärast võib teda pikeerida juba teise pärislehe ilmumisel. Taimed istutatakse kohe ühekaupa pottidesse ja hooldatakse teda kui tavalist istikut – ilma väetamata, kastetakse vastavalt mulla kuivamisele. Avamaale võib istutada alles peale öökülmade ohu möödumist. Sel ajal pannakse aeda ja rõdule potid taimedega. Taimed kosuvad kiiresti ja mingit erihooldust nad ei vaja.

Eng.: Paracress, Electric Daisy, Toothache plant, Buzz Buttons. Suom.: Parakrassi. Sven.: Parakrasse. Bot. syn.: Spilanthes acmella (L.) Murr., Acmella oleracea (L.) R.K.Jansen.