Liatris

Teda kirjeldada on raske. Ta ei sarnane millelegi, kuid kui ükskord olete näinud, siis jääb ka alatiseks meelde. Kui märkate, et maa seest ilmub välja midagi, mis meenutab kaugelt palmi, lehed kasvavad tihedalt juba maapinnalt, siis võite kindlad olla, et tegemist on liatrisega (Liatris).

Maa-alune osa pole tal midagi ebatavalist – lühike risoom, mis meenutab pisikest sibulate kimpu, milledel on peenikesed juured. Aga tähkjas õisik, mille pikkus on kuni 40 cm ja mis ilmub juuni lõpus-juuli alguses, kõrge - kuni 100 cm varre otsa, ei jäta mitte kedagi külmaks. Kohevad valged või sirelikarva väikesed õied on koondunud õisikutesse, mis katavad tihedalt vart ja eritavad meelõhna, mille pärast lendab kohale arvukalt liblikaid ja mesilasi. Liatris õitseb samuti ebatavaliselt, õied avanevad õievarre tipust alates, moodustades uhke pöörise. Lugedes seda kirjeldust, siis see, kes ei ole selle taimega varem kokku puutunud, arvab kindlasti, et see on mingi kapriisne eksootiline taim, mis vajab suurt hoolt. Kuid on just vastupidi – see on laiskade inimeste taim. Paigutage ta avatud, päikselisele viljarikka mulla ja hea drenaažiga kasvukohale – see on tema ainus kapriis, sest ei talu liigvett. Kuid see ei tähenda, et seda taime pole vaja kasta, ta reageerib hästi nii kast misele ja väetamisele, eriti just orgaanilisele väetisele (kõdusõnnik sobib kevadiseks väetamiseks).

Kui te jagate sellele taimele oma tähelepanu, siis ta tänab teid uhke ja erksa õitsemisega. Liatrise kasutamine lillekompositsioonides on väga mitmekesine. Ta sobib kokku peaaegu kõikide vähenõudlike püsililledega. Pange tähjkas liatris (Liatris spicata) „Alba“ kokku kirsipunase raudrohuga ja punase monardaga ja saate erksavärvilise kontrastse kompositsiooni. Valge liatris näeb roosa tonditupiku ja flokside kõrval uhke välja. Täiendtaimeks sobib valge kosmos, mille nõeljad lehed sobivad hästi kokku liatrisega, täiendades mahulise kompositsiooni osa. Saadakse väga romantiline valge, roosa tooniga kompositsioon. Muide, kui teile ei meeldi segada omavahel püsi- ja suvelilli, siis kasutage täiendtaimena võsa- raudrohtu.
Väga levinud sirelikarva liatris sobib hästi kokku valgeõieliste püsililledega nagu kellukad, kukekannused, floksid, astilbed. Veelgi erksam kooslus saadakse siis, kui istutada ta kollaseõieliste (päevakübar, päevaliilia, kollane raudrohi) lillede ette.
Kultuuris kohtame sagedamini järgmisi liatrise sorte: „Blue Bird“ - helesiniste õitega; „Floristan Violett“ - violetsete, „Pikador“ - punaksvioletsete ja „Snow Queen“ valgete õitega. Erilist tähelepanu väärib madalakasvuline sort „Kobold“ - purpur- lillakate õitega. Kiviktaimlasse sobib ta istutada koos kiviriku, hanerohu, karpaadi kellukaga. Liatris on ka suurepärane lõikelill, mis seisab vaasi kaks nädalat. Kauni kimbu saab temast koos kollase raudrohu ja sinise mesiohakaga. Vähesed taevad aga, et liatris on ka suurepärane ravimtaim, kelle imettegevaid omadusi tundsid juba muistsed indiaanlased. Tänapäeval on teadlased kindlaks teinud, et liatrise keedis on antibakteriaalsete ja uriiniväljutavate omadustega.

JUHISEID PALJUNDAMISEKS JA KAHJURITÕRJEKS.
Paljundatakse liatrist nii seemnete kui põõsa jagamisega. Jagada on vaja kord 3-4 aasta tagant. Kevadel kaevake risoom välja ja eraldage suuremad mugulad koheseks mahapanekuks 20 cm vahedega 10 cm sügavusele. Väikesed aga jätke eraldi järelkasvatamiseks. Liatrisel üldiselt haigusi pole, aga kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa) ja teised kahjustavad maa-alust osa, teod aga maapealset. Maa-alustest kahjuritest saab lahti insektitsiide kasutades , tigudega on raskem – neile on vaja spetsiaalset peibutussööta.

Kaerasori.