0 arvamust  |  Lisa arvamus
Brassica oleracea var. capitata L.
Tootja: Semo
Pakendis:0,6 g
Saadavus:Laos
0.90€
Maksudeta: 0.75€

Hiline, väga saagikas sort sobib hapenduseks, suured tihedad pead, pealmised lehed lillaka varjundiga.

* Valge peakapsa istutamine avamaale.
Varajast kapsast istutatakse aprillist mai alguseni. Enne istutamist on soovitatav taimi töödelda 0,1%-lise karbofossi lahusega. Istutusauk kastetakse rikkalikult (0,5-1l vett igasse ühte). Peenras paigutatakse istikud kahte ritta, ridadevaheline kaugus 50-60 cm, taimede vahe reas 30-35 cm. 3-4 päeva peale istutamist vaadatakse taimed üle, prakeeritakse mittekasvama läinud välja ja istutatakse uued asemele. Soovitatav on istikud istutada pilves ilmaga. Kui on aga päikeseline kuum ilm, siis istutada õhtupoole.
Istutatakse kuni esimeste pärislehtedeni. Peale istutamist surutakse juured tihedalt mullaga kinni, peale puistatakse kuiva mulda kuni esimeste pärislehtedeni. Kui istikud istutatakse koos turbapotikestega, siis niisutatakse neid eelnevalt korralikult veega, ning kastetakse ka istutusauku. Poti peale laotatakse 4-5 cm paksune mullakiht. Kui poti seinad on terved, tuleb need kätega mõrastada.
Selleks, et istikud hakkaksid ruttu kasvama, tuleb nädala jooksul peenraid 2-3 korda päevas piserdada. Terav kevadine päike võib tekitada põletusi, seepärast tuleb taimi esimesed kaks päeva varjutada. Sügiseseks tarbimiseks mõeldud keskvalmivat kapsast istutatakse peenrale mai esimesel poolel kaherealisena, ridadevahelise kaugusega 50-60 cm, ning taimedevahelise kaugusega reas 40-50 cm. 
Selleks, et saada hilistelt kapsastelt varajasemat saaki, kasvatatakse nende istikuid samamoodi, kui varaste sortide istikuid, külvates seemned samal ajal või pisut hiljem. Hilised sordid istutatakse alalisele kasvukohale kuni mai lõpuni, keskhilised aga kuni mai keskpaigani. Viimane istutustähtaeg on 1 juuni.
Hooldus, kastmine ja pealtväetamine.
Esimene ridadevaheline kobestamine (5-8 cm sügavuselt) viiakse läbi kohe peale potitaimede istutamist, ilma potita taimede korral viiakse esimene kobestamine läbi peale väljalangenud taimede kohale uute istutamist. Hiljem kobestatakse mulda 22-25 cm sügavuselt.
Tähelepanu ! Väheste sademete korral, samuti kergetel muldadel kobestatakse madalamalt, piisava niiskuse korral ja rasketel muldadel sügavamalt. Esimene muldamine varastel sortidel viiakse läbi 15-20 päeva paärast istutust, hilisematel 25-30 päeva, viimast korda mullatakse enne ridade kokkukasvamist. Lühikese juurikaga sorte mullatakse üks kord, pikema juurikaga sorte 2-3 korda.
Varajaste sortide hooldus mais seisneb kastmises, umbrohtudega võitlemises ja salpeetriga väetamises (0,3 kg 10m2-le). Väetis puistatakse taime ümber käsitsi. Püüdke väetada nii, et väetist ei satuks kapsalehtedele, eriti, kui nad on niisked. Pealtväetamist võib ühendada kastmisega, lahustades väetis vees. Suurem veevajadus on mai keskpaigast juuni keskpaigani. Sel perioodil peab taimi kastma süstemaatiliselt. Kapsa esimene pealtväetamine ühendatakse muldamisega. Seda tehakse peale kastmist või vihmasadu. Mulda on vaja viia 1,5-2,5 g 1m2-le lämmastiku, fosfori ja kaaliumi toimeainet. 20 päeva peale esimest pealtväetamist viiakse läbi järgmine. Mulda viiakse 2-3 g samu väetisi või kasutatakse vees lahustatud virtsa (1:3-4), lehmasõnnikut (1:4-5), või linnusõnnikut (1:8-10). Igale taimele antakse lahust 1-1,5l. Kui muld on viljakas, ja maa ettevalmistamise ajal viidi mulda küllaldaselt väetist, võib teise pealtväetamise ära jätta.
Arengu alguses kasvab kapsa tipmistest pungadest leherosett. Kui neid on moodustunud kindel arv, jäävad järgmised moodustuvad lehed avanemata, ning hakkavad moodustama pead. Tulemuseks moodustuvad uued lehed juba pea sisse. Nende intensiivse kasvu korral suureneb välimistele lehtedele surve seestpoolt ja välimised lehed tõmbuvad pingule. Kui kasvuprotsessi sel perioodil mitte peatada, siis pead lõhenevad. Seepärast soovitatakse kapsapäid mõned korrad ühes suunas painutada, et rikkuda juuresüsteemi, või lõigata juuri labidaga läbi. See lõpetab toitainete juurdevoolu taime ja peatab kapsa kasvu, seega õnnestub vältida kapsapea lõhenemist.
Saagi koristamine ja säilitamine.
Varajaste sortide kapsaid võib koristada juba juuni lõpus. Pead lõigatakse ära, kui nad saavutavad sordile iseloomuliku suuruse ja tiheduse.
Tähelepanu ! Enneaegne saagikoristamine viib liigse närbumiseni. Siiski ei tasu saagikoristusega ka hiljaks jääda, kuna koristamata kapsapead purunevad kiiresti ja putkuvad. Keskhiliste sortide koristus lõpeb septembris. Oktoobris koristatakse koheseks tarbimiseks mõeldud kapsad. Hiliste sortide kapsad, mis on mõeldud säilitamiseks, jäetakse peenrale kuni novembri alguseni, kuna isegi jaheda sügisese ilma korral jätkab kapsas kasvamist.
Tähelepanu ! Kapsapeadel ei tohi lasta külmuda. Kui siiski ei õnnestunud kapsast hoida öökülmade eest, tuleb peadel lasta sulada juurel. Talviseks säilitamiseks lõigatakse pea koos väikese juurikaga (2-3 cm) ja kahe kuni nelja rohelise kattelehega. Rosettlehti ei soovitata alles jätta, kuna nad segavad õhuvahetust. Kui kapsas koristati vihmase ilmaga, tuleb ta enne hoidlasse panemist kuivatada. Mitte mingil  juhul ärge jätke kapsapäid päikese kätte, vastasel juhul kaotavad nad palju niiskust ja närbuvad. Hoiule pange tihedad pead kahe- kolme mittetihedalt külgneva lehega. Halvasti säilib külma saanud ja ülevalminud (lõhedega) kapsas. Kapsapead asetatakse stellaaþidele või põrandale kuhilasse. Kuhila laius 0,7-1 m, kõrgus kuni 0,6- 0,7 m, ja pikkus kuni 2 m. Päid võib säilitada ka paarikaupa ülesriputatuna. Selleks peab kapsapeale jätma pika juurika koos juurtega. Kapsale on valgus kahjulik, kuna valgus ajab kapsa kasvama. Haigeid lehti tuleb perioodiliselt eemaldada, haiged ja kasvama läinud kapsapead eemaldada teiste hulgast. Kapsapead säilivad paremini, kui nad enne hoiule panemist kriidiga üle puuderdada.

 

Eng.: White cabbage. Suom.: Keräkaali (valkokaali). Sven.: Vitkål.

* Hapukapsas.
Hapendamiseks võetakse hilised või keskvalmivad kapsasordid. Varajased sordid hapendamiseks ei sobi. Hapendamiseks valitakse valminud, kuid mitte ülevalminud kapsapead, mis on ilma lõhedeta ja haigustunnusteta, ei ole külmunud ega pehmeks läinud. Kapsapead puhastada, eemaldada rohelised ning kahjustatud valged kapsalehed, lõigata välja südamikuosa. Südamik on rikas C vitamiinist ja suhkrutest, seepärast võib teda lõigata liistudeks ja hapendada. Kapsas riivida kas käsi-, mehhaanilise või elektrilise riivi abil. Võib ka eelnevalt pestud ja läbiaurutatud puuanumas tükkideks raiuda. Peenestatud kapsas panna tünni, segada ühtlaselt soolaga ja tampida kinni.
100 kg hapukapsa saamiseks on vaja 112 kg puhastatud värsket kapsast. Sellisele kapsakogusele lisada 1,7-2 kg keedusoola. Ka võib lisada veel puhastatud ja riivitud porgandit (3 kg), õunu (8 kg), pohli või jõhvikaid (1-2 kg), köömneid (50 g), loorberilehte (20-30 g), aniisi, lõhnavat pipart, vähendades vastavalt võetavat kapsakogust.
Õunad pesta ja panna koos riivitud kapsaga tünni, suured õunad lõigata tükkideks, eemaldades südamiku. Tükeldatud õunu hoida kuni tünnipanekuni soolases vees (15-20 g soola 1 l vee kohta). Pohlad ja jõhvikad puhastada ja pesta külma veega. Tünnis katta kapsad pestud roheliste kapsalehtede kihiga, pealt katta kahekordse läbikuumutatud riide või marliga, seejärel panna vajutiseks peale puust ketas koos raskusega. Vajutise kaal peab olema vähemalt 10% kapsa kaalust. Selleks võib olla puhtakspestud põllukivi, kuid mitte lubjakivi, liivakivi, põlevkivi ega tsemendiga tehtud toode. Kapsast panna tünni ääreni. Kapsaid kattev vajutiseketas peab alati olema kapsamahlaga kaetud.
Teisel-neljandal päeval pärast hapnemapanekut (toatemperatuuril) tekivad esimesed käärimistunnused: mahl muutub sogaseks, ilmuvad gaasimullid. Edasi tekib juba rikkalikult vahtu ja mahl on veelgi sogasem. Vaht tuleb tingimata regulaarselt eemaldada. Parim temperatuur hapendamiseks on +18+22 kraadi, selle juures lõpeb käärimine 10-12 päevaga. Temperatuuri alanedes käärimine aeglustub, mis on aga mittesoovitav, kuna toote omadused halvenevad. Järsk temperatuuritõus on samuti lubamatu, sest see soodustab võihappelist käärimist (eriti sügavamates kihtides), kapsale tekib ebameeldiv kõrvalmaitse ja lõhn. Käärimise ajal on kasulik aeg-ajalt kapsamassi pestud ja keedetud puupulgaga segada. See soodustab käärimisel tekkivate gaaside eraldumist.
Käärimisprotsessi lõppemisele viitavateks iseloomulikeks tunnusteks on soolvee heledamaks muutumine, gaaside eemaldumise lõppemine, kapsakihi vajumine. Kapsas omandab meeldiva hapukas-soolase maitse, mahlasuse, krõmpsuvuse, iseloomuliku lõhna. Hapukapsa säilitamisel tuleb hoolikalt jälgida, et kapsas oleks pidevalt vedelikuga kaetud, see soodustab C vitamiini säilimist. Kapsa hoidmine ilma käärimisvedelikuta, isegi lühiajaliselt, põhjustab suurt askorbiinhappe kadu. Hapukapsast tuleb säilitada külmas kohas. Sobivaim säilitustemperatuur on 0 °C juures.

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.