• Lillhernes kompaktne "Angel" (mix)

Lillhernes kompaktne "Angel" (mix)

Lathyrus odoratus
  • Tootja: NK
  • Pakendis: 6 s.
  • Saadavus: 6
  • 0.93€


Lillhernes "Angel" (värvide segu).
Kõrgearoomne kompaktne sort kõrgusega kuni 15 cm.

* Lõhnav lillhernes - üks ilusamaid ja armastatumaid ronitaimi maailmas, mida tavaliselt kasutatakse rõdude, akende, terrasside, lehtlate ja teiste väikeste arhidektuuriliste vormide vertikaalseks haljastuseks. Sellise populaarsuse on lillhernes saanud tänu oma kordumatule lõhnale, veetlevale õieehitusele, rikkalikule ja pikaajalisele õitsemisele, rikkalikule värvivalikule: puhas valgest, kõikides toonides roosad ja punased, kuni tume-bordooni, ning õrn taeva ja sirelisinisest tume-violetseni ja isegi kirsi-kastanpruunini. Peale selle, olles üheaastane taim, on ta lihtsalt ideaalne neile lillekasvatajatele, kes armastavad aias vaheldusrikkust. Lillherne maailmakollektsioonis on praegu üle 1000 sordi, liigitatud 16 aiagruppi.
Nimetus ja ajalugu: ladinakeeles Lathyrus odoratus.
Esimene sõna "lathyrus" oli kasutuses Teofrastuse poolt, ning on pärit muinaskreeka nimest, koosnedes sõnadest "la"- väga, ja "thoures"- veetlev.
Taime märkas juba üle 300 aasta tagasi Sitsiilia monarh Fransisco Kupan, kes, jalutades õhtuti oma kloostris, mis paiknes Vahemere ääres tundis selle taime imepärast tugevat aroomi. Siit nimetuse teine pool- lõhnav ("odomtus"). Monarh korjas seemneid, ning saatis need 1699 a. Inglismaale, oma sõbrale Robert Uvedalile- Middlesex´i krahvkonna koolmeistrile. Selline on selle taime alguse versioon.
Teised kinnitavad, et lillherne kodumaa on Peruu ja Ekvador, mis paiknevad, nagu teada, hoopis teisel pool maakera, 6500 miili Sitsiiliast. Ajalooline fakt on, et 1300-1700 aastatel oli Sitsiilia hispaania konkistadooride võimu all, paljud ujusid põhja kaldalt Lõuna- Ameerikasse. Sellest võib järeldada, et esimesed lõhnava lillherne taimed leiti "metsikult" Peruus, seejärel sattus Sitsiiliasse, Maltale ja isegi Tseiloni Saartele.
Nii või teisiti, sattus lõhnav lillhernes Inglismaale, ning tänu aretajate tööle, sai ronitaimede "kuningaks". Esimesed 5 sorti tekkisid 1800 aastal. Nende õied olid kahevärvilised- purpurne -sinisega ja roosa- valgega.
Kirjeldus: lõhnav lillhernes, või lõhnav seahernes, kuulub seaherne perekonda (Lathyrus), ja kaunviljaliste sugukonda (Fabaceae).
Botaanilise iseloomustuse andis esimesena kuulus Ðveitði süstemaatik Karl Linnei 1753 aastal. Juur roodjas, tugevalt harunev, tungib kuni poole meetri sügavusele maapinda. Seepärast talub väga halvasti ümberistutamist, ning parem on teda ette kasvatada turbapottides. Nagu enamik kaunviljalisi, on ka lillhernes sümbioosis Rhizobium mugulbakteritega, omandades atmosfääri lämmastikku, tulemuseks "toidab" taim end ise.
Seaherne varred on ronivad, tiibadega, kergeltharunevad, kinnituvad toele köitraagudega. Õieehituse ebatavalisus on seotud selle sugukonna teise nimetusega- liblikõielised. Õied on tõesti sarnased erivärvilistele liblikatele, mis on siin-seal rohelistel lehtedel. Inglastes kutsub lillhernes esile aga hoopis ootamatu assotsiatsiooni- õiekroon koosneb kõige suuremast kroonlehest- laiovaalsest "purjest", kaks alumist kroonlehte moodustavad aga "paadikese".
Õitseb rikkalikult ja pikaajaliselt alates juulist. Kui õigeaegselt lõigata ära õisikud, milledel on hakanud moodustuma väikesed rohelised kaunad, õitseb taim külmadeni. Kui te aga, vastupidi, tahate seemneid, siis, esiteks, soovitatav on kasvatada taim istikust, ning teiseks, jätta taimele "seemneteks" 5-10 õisikuvart kaunadega, ülejäänud õied aga eemaldada. Igas kaunas valmib tavaliselt 5-8 seemet, 1 grammis on 8-15 seemet. Idanevus säilib 6-8 aastat, seda juhul,  kui säilitada seemneid külmiku alumisel riiulil.
Agrotehnika: võib kasvatada praktiliselt kõikjal, tuleb vaid õigesti valida sort, ning võimalused istikute kasvatamiseks.
Peale selle, pidage silmas, et lillhernes kasvab kõige paremini avatud, päikeselises, tuulevaikses kasvukohas, sügavalt haritud, viljakal, neutraalse happesusega muldadel. Talub kerget varju, kuid reageerib tugevalt järskudele temperatuuri kõikumistele öösel ja päeval, õied ja pungad langevad maha. Pealtväetatakse kaks-kolm korda hooaja jooksul vedela orgaanilise väetisega, ja kuumal, kuival ajal, kastetakse regulaarselt.
Eestis kasvatatakse lillhernest istikutest, milleks külvatakse seemned märtsi keskel, neid eelnevalt öö leotades kuumas vees (+60+80°C). Paisunud seemned külvatakse 2-3 kaupa turbapottidesse, mis on täidetud mullaseguga, mis koosneb kamaramullast, turbast ja liivast (2:1:0,5). Tõusmed ilmuvad 4-7 päeva pärast. Kahe-kolme pärislehe faasis näpistatakse tagasi, mille tulemusena tekib rohkem külgvõrseid, ning taim õitseb rikkalikult. Istikud taluvad öökülma kuni -5°C.
Alalisele kasvukohale istutatakse mai keskel vahedega 20-25 cm. Kõrgetele sortidele on kindlasti vajalikud toed. Pidage meeles, et lillhernest tohib ühel kohal kasvatada ainult aasta, ning siis alles 4-5 aasta pärast. Istutusauku ei tohi lisada värsket orgaanilist väetist (sõnnikut), kuna taimed võivad hukkuda seenhaiguste tagajärjel.

Eng.: Sweet pea, sweetpea. Suom.: Tuoksuherne, hajuherne. Sven.: Luktärt.

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha

Pöörake tähelepanu sellele, et...
1. Kasvatades lõhnavat lillhernest kasvuhoones, võib ta kasvada 4 m kõrguseks.
2. Madalakasvulised sordid tunnevad ennast hästi ka ilma tugedeta.
3. Kasvatades suurel alal peab ridadevaheline kaugus olema 70 cm.
4. Vahel ei moodustu seemned. Põhjuseks öiste ja päevaste temperatuuride tugev kõikumine.

* Tänapäeval on üle 1000 sordi, mis on jaotatud 16 gruppi. Nendest kõige tuntumad: "Spencer", "Galaxy", "Mammut", "Multiflora", "Cuthbertson Floribunda", ja teised.
"Bijou". Aretatud 1963a. USA firma Burpee poolt. Taimed poolkääbusjad, kõrgus 35-45cm. Õisikud tugevad, pikkusega kuni 30 cm. Õied suured (3,5-4,0 cm), gofreeritud, 4-5 kaupa õisikus. Õitseaeg hiline. Soovitatakse rabatkade, bordüüride haljastuseks. Võib kasvatada ilma tugedeta.
"Duplex". Varred tugevad. Õied originaalse topeltpurjega, 4-5 kaupa õisikus. Õitseb juuni lõpust.
"Galaxy". Aretatud 1959 aastal USA firmas Burpee. Taim üle 2 meetri kõrge. Õisikud väga tugevad, pikkusega 35-50 cm. Õied suured, 3,5-5cm, gofreeritud, sageli täidisõied, koondunud 5-8 kaupa õisikusse. Õitsemise aeg hiline. Soovitatakse kasutada lõikelillena.
"Cuthbertson Floribunda" . Aretatud 1952a. USA firmas Ferri-Mors". Taim 1,5-2 m kõrgune. Õisikud tugevad, kuni 40cm pikkused. Õied gofreeritud, suured, 3,5-4,5 cm, õisikus 5-6 kaupa. Selle grupi sordid on kuumakindlad. Õitseaeg varajane. Soovitatakse kasvatada lõikeks.
"Spencer". Aretatud 1901a. Suurbritannias. Taime kõrgus 1,5-2 m. Õisik keskmise tugevusega, 25-35 cm pikk. Õied suured, 3,5-4,5 cm, gofreeritud, 3-4 kaupa õisikus. Õitseaeg keskmine. Soovitatakse kasvatada lõikelilleks ja haljastamiseks.
70- ndate lõpus aretati uued grupid "Dþet Set" Suurbritanniast ja "Laisers Keningðpiel" Saksamaalt. 1991-1995.a. aretati Venemaal printsipiaalselt uued aiagrupid "Intergen" ja "Lel".
"Intergen". Üks vähestest madalakasvulistest aiagruppidest. On "Kupido" ja "Bijou" vahepealne. Taime kõrgus 35-65 cm. Õisikud tugevad, kuni 20 cm pikkused. Õied tugevad, keskmise suurusega, 2,5-3,0 cm, 3-4 kaupa õisikus. Õitseaeg varajane. Selle grupi sorte võib kasvatada tugedeta.
"Lel". Kuulub madalakasvuliste aiagruppi. "Multiflora Gigantea" ja "Bijou" vahepealne. Taime kõrgus 65-100 cm. Õisikud tugevad, 25-30 cm pikkused. Õied gofreeritud, suured, 3,5-4,5 cm, 7-12 kaupa õisikus. Moodustab tiheda õitsva põõsa. Õitseaeg keskmine. Selle grupi sorte võib kasvatada samuti tugedeta.
Kaasajal on enamik Euroopa ja Ameerika sorte, üldjuhul, hilja õitsevad, ning ei jõua enne külmade saabumist moodustada seemneid, seda Eesti tingimustes. Sellepärast on nende paljundamine meie tingimustes küllaltki problemaatiline. Venemaa aretajate sordid on loodud just keskvööndi jaoks. Enamike iseärasuseks on varajane ja rohke õitsemine ja loomulikult, kõrge seemnete produktiivsus.

Top