• Kaalikas "Wilhelmsburger sator Otofte"

Kaalikas "Wilhelmsburger sator Otofte"

Brassica rapa L. var. rapa
  • 1.05€


Kaalikas ''Wilhelmsburger sator Otofte''
Keskvarajane saagikas sort, tõusmetest saagini 90-110 päeva, pikaajaliseks säilituseks. Vilja kaal 300-600 g, vilja läbimõõt 8-15 cm. Vilja kuju ümmargune, veidi piklik, värvus altpoolt kollane ja maapealne osa rohekas, viljaliha kreemikaskollane, tihke. Sort sobib kasvatamiseks jaheda kliimaga aladel.

Nõuded mullastiku ja toitainete suhtes.
Kaalikas annab korralikku saaki erineva mehhaanilise koostisega muldadel, kuid rohkem sobivad huumuse- ja kaltsiumirikkad liivsavimullad, eriti jõgede kallastel asuvatel aladel. Kasvab hästi ka rasketel savimuldadel ja on võimeline kasvama ka kultiveeritud turvasmuldadel. Ebasobivad on kultiveerimata, väga happelised, toitainetevaesed kuivad liiv- ja veeriselised mullad. Kaalikas vajab heaks kasvuks kõiki toiteelemente. Ta ammutab mullast hulga kaltsiumit, mis on vajalik juurviljade rakkude ehitusel ja on põhiliseks toiteelemendiks. Peale selle - lupjamine tõstab vastupidavust kapsanuutrile.
Lämmastik kuulub samuti taimele oluliste orgaaniliste ühendite – valkude, klorofülli jt koostisse, ta on vajalik just kasvu algul, sest soodustab lehtede moodustumist ja seega hea juurviljade saagi saamist. Ta kindlustab suure saagi saamise suhteliselt lühikese aja jooksul, tõstab valkude sisaldust. Kuid liigsetes annustes vähendab ta juurviljade kuivaine, suhkrute ja C -vitamiini sisaldust, halveneb ka säilivus, suureneb kasvamaminek säilitamisel, rohkem moodustub puitunud juurvilju, väheneb vastupanu haigustele.
Fosfor kuulub samuti raku valkude koostisse, ta reguleerib ainevahetust ja soodustab juurvilja suhkrusisalduse tõusu. Mõjutab kaalika kasvu juba varasest arengust peale. Seepärast tuleks kindlustada selle elemendi olemasolu juba mulla põhiväetamisega.
Kaaliumil on suur tähtsus fotosünteesis, ta mõjutab süsivesikute liikumist lehtedest juurvilja, seepärast mõjutab ta nagu fosforgi suhkrute kogunemist juurvilja, mis omakorda suurendab vastupidavust mitmesugustele haigustele. Kaalikas suudab aktiivselt koguda kaaliumi mulla tagavaradest. Kuid on täheldatud, et liigne väetamine kaaliumväetistega soodustab samuti nuutri arengut.
Kaalikas nagu naeriski, annab suuremat saaki, kui samaaegselt kaaliumiga anda ka naatriumi. Inglismaal tehtud katsete põhjal võib öelda, et suurte kaaliumiannuste puhul moodustusid suured juurviljad, kuid kibeda ja puise viljalihaga, aga kui samaaegselt anda veel naatriumi, siis enamuses olid suured, mahlakad juurviljad.
Hooldustööd istikutest.
Seisnevad õigeaegses võitluses kahjurite ja haigustega, mullakobestamises, umbrohtude eemaldamises, harvendamises 3-4 cm vahekaugustele, kastmises vastavalt vajadustele ja 1-2 väetamises (esimene 6-7 päeva peale tõusmete ilmumist, teine kord 10-15 päeva peale eelmist). Esimesel väetamisel võetakse 10 l vee kohta 20 g ammooniumnitraati, 20 g superfosfaati ja 10 g kaalisoola, teisel väetamisel igat 20 g. Lämmastikku ei või anda liigses koguses, sest jaheda kevade korral soodustab ta taimede õitsema minekut. Peale selle võivad istikud kasvada pikemate sõlmevahedega, eriti just alumises osas, mistõttu saadakse pikenenud kujuga juurviljad. Taimed istutatakse välja, kui ilmub 4-5 pärisleht, peajuur on aga 3-4 mm jämedune. Kaalikataimede mahapanek langeb kokku keskhiliste kapsasortide istutamisega mai lõpus. Istutada tuleks võimalusel pilves ilmaga. Päikselise ja kuiva ilma puhul istutada päeva II poolel, parem aga õhtul.
Taimi kastetakse enne istutamist kindlasti. Taimed kaevatakse välja nii, et võimalikult vähe kahjustatakse juuri. Enne istikute sorteerimist vaadata, et juurtel poleks kapsakärbse vaklu. Juhul kui neid on, siis pesta juuri veega. Tugevasti kahjustatud taimed praakida välja, ülejäänud kasta veisesõnniku ja savi segusse. Kuiva ja palava ilmaga istutades lõigata päev enne istutama asumist suuremad lehed osaliselt ära. See vähendab vee aurumist ja soodustab juurdumist. Peenrale tuleb taimed istutada samale sügavusele kui nad enne istikuna olid kasvanud. Istutamisel ei tohi peajuurt kõverasse asendisse panna, jätta taime liiga kõrgele või lehesüdamikku mulla alla. Liiga sügavale istutatud taimed või vad hukkuda, sest lehekodariku südamik jääb mulla alla. Kui peajuurt rebida või muidu kahjustada, siis hakkavad kasvama jämedad külgjuured ja juurvili ise muutub puiseks. Taimed istutatakse tasase maa puhul reavahedega 45 cm, harvem 60 cm, vagude puhul 60 cm, peenardel 2-3 rida vahekaugustega 35-45 cm. Taimed vahekaugus reas jäetakse aga alati 20-30 cm. Käsitsi istutamisel võib taimed paigutada ka pesadena, jättes pesade vahekauguseks tsentrist 40x60 cm või 50x60 cm, igasse pesasse 2-3 taime. 
Istutamine ühildatakse kindlasti kastmisega, andes igasse istutusauku 0,5 l vett, seejärel pannakse porisegusse istik, tema juurte ümber aga algul niiske ja seejärel kuiv muld. Kuiva ilmaga kastetakse 1-2päeva pärast istutamist, seejärel aga, kui pealmine kiht on kuivanud, kobestatakse mulda. Nädal peale istutamist kontrollitakse, kuidas taimed kasvavad ja vajadusel istutatakse hukkunud taimede asemele uued, eelnevalt kobestades ja kastes istutusauku.
Hooldus taimedest.
Hooldustööd seisnevad mulla kobestamises, umbrohtude hävitamises, taimede harvendamises, väetamises, kastmises , väetamises ja haiguste ja kahjurite tõrjes. Maa tuleb hoida kobestatuna (eriti pindmine kiht), niiskena ja umbrohtudest puhtana. Mullakoorik, mis tekib peale sadusid, on ohtlik idanevatele seemnetele. Kui see tekib, siis on vaja koorik rehaga tingimata purustada.
Esimene kobestamine tehakse ridade vahel 4-6 cm sügavuselt kohe peale tõusmete ilmumist või teisel päeval peale istutamist. Teist korda kobestatakse 7-10 päeva pärast esimest. Reavahesid kobestatakse 2-4 korda 10-15 päevaste vahedega niikaua kuni lehed pole ridades veel üksteiseni ulatunud. Kobestada mitte ainult pinna pealmist kihti, vaid teha täiendavalt 2-3 vaokest ridade vahele. See soodustab niiskuse säilimist, kuid hävitab ka umbrohte. Kergeid, kuivi muldi kobestatakse harvemini kui raskeid ja märgi muldi, mis eriti moodustavad mullakoorikut. Sügav (7-10 cm) kobestamine taime ümber on aga lubamatu, kuna see kahjustab külgjuuri. Nii võib teha vaid vao keskkohas, et parandada õhustatust ja hävitada umbrohte. Koduaias kasutatakse reavahedes töötamiseks mitmesuguseid kõplaid ja kobestajaid. Umbrohtude hävitamine kobestamisega toimugu nende kasvu alguses. Õigeaegne ja hoolikas kobestamine on üks põhilisi võtteid hea kvaliteediga saagi saamiseks. Liiga tihe taimede seis esi mesel 15.-20. päeval põhjustab nende liigse väljavenimise. Edaspidi aga põhjustab see juurvilja venimist ja puiseks muutumist. Külve harvendatakse esimest korda 3. pärislehe ilmumisel. Algul võib kõplaga harvendades jätta kasvama taimede kimbud 12-15 cm vahedega, lõplik harvendamine toimub 15-20 päeva peale esimest, kui ilmub 5.-6. pärisleht. Harvendatakse peale vihma kas kitsa kõplaga või käsitsi. Peenras jäetakse üksteisest 15-18 cm kaugusele alles 1 taim (kimbust kõige tugevam). Kaalikal soovitatakse jätta alles kõige suurem (kuid mitte kõrgem) tugeva leherosetiga taim. Harvendamisel eemaldatud taimi võib kasutada istikuteks. Viljakal, piisavalt niiskel mullal võib taimede kasvupind olla väiksem kui kehvemates tingimustes kasvavatel taimedel. Kui soovitakse saada saaki varem, siis on soovitav jätta taimede vahekaugus suuremaks, kuna soodsates tingimustes kiireneb ka juurviljade moodustumine.
Väetamine. Tõstab saagikust. 
Kasvuperioodil väetatakse 1-2 korda: pärast teist harvendamist ja enne reavahede kokkukasvamist. Paremaid tulemusi saab orgaaniliste ja mineraalsete vedelväetistega. Fekaale väetamiseks kasutada ei tohi. Sõnnikut, aga veel parem niidetud rohtu, kasutatakse esimeseks väetamiseks 4-5 korda veega lahjendatult. Võib anda mineraalväetisi: 10 l veele ammooniumnitraati 5-7 g, topeltsuperfosfaati 5 g, kaaliumkloriid 5 g ning see kogus anda 1 ruutmeetrile. Samuti sobib kristaliin - 10-15g /10l veele. Teist korda väetatakse enamasti mineraalväetistega : segus ammooniumnitraati 5-10 g, superfosfaati 5 g, kaaliumkloriid 5-8 g 10l veele ja 1m2-le. Teist korda võib väetada ka kuivalt enne kastmist või vihmasadu, segades väetise kõplamisega mulda. Booripuudusel, kui B ei antud mullaharimisel, tehakse juurevälist väetamist 0,1% boorhappe lahusega 10-20 päeva tagant (kuni juurvili on läbimõõdus 3-5 cm või lehed puutuvad kokku).
Kastmine.
On tulemuslik kuivadel aastatel või kuival kasvuperioodil. Lehtede närbumine või enneaegne hävinemine näitab ära vajaduse kastmise järele. Kaalikat soovitatakse kasta harvemini, kuid piisavas koguses. Efektiivne on ka vihmutamine. Kastmisel ei tohi veejuga olla liiga tugev, et muld ei uhtuks laiali ja juurvili paljastuks, mis sel puhul muutuks roheliseks ja kaotaks maitseomadustes. 1 kastekannutäiest piisab esimesel kuul 30-40 taime tarbeks, hiljem 10-12 taimele. Käsitsi kastmisel on soovitav märjaks saanud muld niiskuse säilitamise eesmärgil katta kuiva mulla kihiga või kobestada pärast seda, kui niiskus on mulla sisse tõmbunud.

Kaalikas

Eng.: Rutabaga, Swedish turnip. Suom.: Lanttu. Sven.: Kålrot. Bot.: Brassica rapa L. var. rapa

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha
Top