• Lõvilõug suur "Zoloto Inkov"

Lõvilõug suur "Zoloto Inkov"

Antirrhinum majus maximum
  • Tootja: Gavrish
  • Pakendis: 0,1 g
  • Saadavus: 7
  • 0.95€


Lõvilõuga paljundatakse seemnetega ja pistikutega.
Lõvilõua seemned säilitavad idanevuse mitme aasta jooksul. Soojades regioonides võib lõvilõuga külvata otse kasvukohale (tõusmed ilmuvad 2,5 – 3 nädala pärast ja kannatavad ka kerget külma), aga pika kevadega regioonides pikendamaks õitsemist on parem kasvatada istikuid. Tähelepanuväärselt laseb lõvilõua õitsemisaega pikendada varane istikute kasvatamine – sel juhul, varsti pärast istikute (tihti koos pungadega) kasvukohale istutamist vallandavad veel mitte eriti suured puhmad juba oma esimesed õied.
Varane lõvilõuaseemnete külv istikute saamiseks toimub märtsi alguses. Külviks on parem võtta lame nõu kõrgusega mitte alla 10 cm, tingimata drenaaþiavadega. Drenaaþiks raputatakse nõu põhja jämedateralist liiva; nõu täidetakse niiske kompostmullaga, millele lisatakse liiva (lõvilõug kasvab turbal väga halvasti), tihendatakse ja silutakse pealispind, pritsitakse ta pulverisaatoriga üle. Lõvilõua väikesed seemned võib harvemaks ja ühtlasemaks paiknemiseks segada liivaga, paisates need kasvusubstraadi pealispinnale.
Pärast külvi puistatakse seemned üle kerge substraadikihiga. Et saavutada seemnete paremat kontakti mullaga, piserdatakse peenepiisalise pulverisaatoriga ning kaetakse külvinõu klaasiga. Iga päev võetakse klaas maha, kuivatatakse ära kondensvesi ja õhutatakse külvi, vastavalt vajadusele niisutatakse kergelt mulda.
Lõvilõua seemned idanevad suhteliselt kaua: optimaalsetes tingimustes (temperatuur ca 23 kraadi, substraadi mõõdukas niiskus) ilmuvad lõvilõua tõusmed ligikaudu pärast 2 nädalat. Kasvunõu pannakse kohe pärast esimeste tõusmete ilmumist väga valgesse (aga mitte päikesepaistelisse) kohta – muidu venivad taimed kiiresti liiga pikaks. Paari päeva pärast, kui on ilmunud juba massiliselt tõusmeid, võib klaasi ära võtta.
Lõvilõua tõusmed arenevad algul küllalt aeglaselt ega kannata liigset niiskust. Neid tuleb kasta väga ettevaatlikult ja soovitavalt hommikul. Kui tõusmete keskel on näha ümberkukkunud taimi, tuleb mädanemise vältimiseks need kohe pintsettidega eemaldada ja raputada muld üle kas peene puhta liivaga (pestud, kuumutatud ja jahutatud) või puistata üle peenestatud puusöega (võib olla aktiivsüsi apteegist).
Pärast 1-2 pärislehe ilmumist pikeeritakse lõvilõua taimed kastidesse – puhmakeste valgustatuse huvides mida hõredamalt, seda parem. Taimed võib ükshaaval laiali pikeerida väikestesse eraldi savipottidesse või 3 taime kaupa keskmise suurusega pottidesse. Lõvilõuataimed taluvad korralikku pikeerimist hästi ja elustuvad kiiresti. Pärast pikeerimist tuleb taimi hoida valges kohas, aga katta päikese eest. Pärast pikeerimist kasvama hakanud taimi võib vahelduva pilvisusega päevadel hakata järk-järgult otsese päikesekiirgusega harjutama. Lõvilõua taimed asetatakse kinnise klaaslodþa aknalauale (edelakaare poole) ja avatakse õhuaken värske jaheda õhu ligipääsuks – kuni päris-kasvukohale istutamiseni saavad puhmad hea karastuse.
Kui kasvavate taimede keskmine võsu on kasvanud 8 cm kõrguseks, on vaja see taime heaks võrsumiseks tingimata 4-5 lehepaari  kohalt ära näpistada. Heades tingimustes hakkavad lõvilõua taimed pärast näpistamist laiustpidi aktiivselt kasvama. Seejärel näpistatakse ära ka küljevõsud.
Põhjapoolsetes piirkondades istutatakse lõvilõuataimed harilikult välja mais või juuni alguses. Karastunud taimed on võimelised kergeid kevadisi külmasid välja kannatama.
Lõvilõua hiigelsordid istutatakse üksteisest 50 cm kaugusele, kõrgekasvulised ca 40 cm, keskmised ca 30 cm, madalad 20 cm, kääbussordid ca 15 cm kaugusele. Hiigel- ja kõrgekasvulised sordid vajavad kasvamiseks tuge – muidu võib tuul nad lamandada. Lõvilõug hakkab pärast head juurdumist kasvama ja arenema väga aktiivselt, muutudes kiiresti rikkalikult õitsevaks põõsaks.
Eriti võluvad on kääbus- ja madalakasvulised (potisordid, vaipsordid, bordüürsordid) lõvilõuasordid ja lühikeste õitega hübriidid; väga efektne ja silmahakkav on erivärviline segu ühekõrgustest sortidest. Nende rittaistutatud puhmad (põõsakesed) kasvavad laiustpidi hästi laiali ja koonduvad, moodustades tihedaid erivärvilisi "padjakesi".
Eredad värvilaigud katavad mõnikord kinni lehtede roheluse, moodustades tiheda värvilise õievaiba. Peale selle on lõvilõua kääbus- ja madalakasvuliste sortide õied väga suured, mis on tähelepanuväärne, võrreldes taime väikese kõrgusega.
Heades kasvutingimustes võib lõvilõuga külvata ja pistikutega paljundada aastaringselt, mida professionaalid kasvuhooneis ka teevad. Lillekasvatajad-asjaarmastajad harrastavad lõvilõua kevadist pistikpaljundust. Pistikute tarbeks säilitatakse talvel emataimed. Emataimedeks valitakse välja parimad eksemplarid, augustis istutatakse nad savipottidesse. Talvel säilitatakse lõvilõua emataimi väga valges, kuid jahedas ruumis temperatuuriga ca +7 kraadi.
Märtsis-aprillis hakkavad emataimedel kasvama noored võsud, mida kasutatakse pistikute võtmiseks ja juurdamiseks. Pistikuid hooldatakse samamoodi, nagu külvegi.
Halbades ilmastikutingimustes kasvades võivad lõvilõual ilmneda haigused. Õhtuse pealtkastmise või pidevate vihmade korral kasvab lõvilõual tõenäosus roostehaiguse ilmnemiseks (kogu taime katavad punakad, ligikaudu 1,5 mm suurused laigud). Samuti võib ilmneda septorioos (lehtedele ilmuvad hallid laigud kollaka äärisega ja mustade täpikestega) ja juuremädanik (lehed kolletuvad, vars mädaneb, taim hukkub). Haigestunud eksemplarid tuleb kohe eemaldada ja põletada, et seene eosed ei saaks levida neilt tervetele puhmastele. Lõvilõua istutuskohad, kus olid nakatunud taimed, pritsitakse üle seenevastaste preparaatidega.

 

Eng.: Garden snapdragon. Suom.: Leijonankita. Sven.: Lejongap.

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha

Legend räägib, et mitte kaugel Kreeka linnast Nemeast, Nemea metsas, elas hiiglaslik ja kohutav lõvi. Iga päev ründas ta inimesi, tappis ja sõi neid. Ei odad ega nooled, ei vaprate sõjameeste teravad mõõgad suutnud läbida lõvi nahka ega põhjustanud talle vähimatki kahju. Jumalanna Hera, kel oli inimestest kahju, saatis Heraklese lõvi tapma. Herakles tabas verejanulise kiskja koopas ja tappis ta; see oli esimene Heraklese vägitegudest.
Jumalanna Flora lõi selle võidu auks uue lille ja nimetas ta lõvilõuaks, ulatades selle pühalikult Heraklesele. Sellest ajast hakkasid inimesed vapratele sõjameestele-võitjatele ja kangelastele lõvilõugu kinkima.

Top