• Õlikõrvits "Apetit" (ilma kestata seemned)

Õlikõrvits "Apetit" (ilma kestata seemned)

Cucurbita pepo var. oleifera
  • Tootja: Semo
  • Pakendis: 2,0 g
  • Saadavus: Laos
  • 1.14€


Õlikõrvits "Apetit" (seemned ilma kestata, unikaalne sort). Taim on tugeva kasvuga, pikaväädiline. Vili ümmargune, koore värvus kollane roheliste triipudega.

* SÖÖGIISU – tunne, mis on seotud vajadusega toidu järele (ld. „appetitus“ – soov).
Söögiisu on füsioloogiline nähtus, kuid erinevalt näljatundest ei ole ta instinktiivne ja mitteteadlik, vaid on kutsutud esile spetsiifiliste väliste faktorite poolt. Seepärast on söögiisu rohkem arusaam, mis kuulub kulinaaria valdkonda kui füsioloogiline.
Juba antiikajal, hellenismi perioodil (kui tekkis mõiste ise), oli rangelt eristatud „ventrikulaarne soov“ (see on mao- või nälg) „keelelisest soovist“, see on söögiisu tänapäeva mõistes või soov süüa, mitte olles näljane, vaid söögi meeldivast väljanägemisest või lõhnast lähtuv. Huvitav on, et termin“söögiisu“ tekkis ajalooliselt orjanduslikus ühiskonnas: ori võis tunda vaid nälga, aga täissöönud orjapidajal võis olla vaid söögiisu ...
Patriarhaalses keskkonnas oli tavaks korraldada lõunasööke, mis kestsid 8-10 tundi järjepanu, mille ajal oli vaja säilitada soovi süüa ja siis sündiski see termin.
Et kutsuda esile söögiisu, kasutati erinevaid vahendeid, mis mõjusid emotsionaalselt – muusika, tantsijate etteasted, vapustavalt kaunistatud road, kui ka füsioloogilisi – kiire vabanemine mao sisust paabulinnusulega kurgu kõditamisel, need vahendid olid alati laual saadaval ...
Niisiis, söögiisu tekitati antiikajal kunstlikult.
Palju hilisemal ajal ja ka tänapäeval mõistetakse söögiisu all vaid tervel ja mitte näljasel inimesel loomulikult tekkinud soovi süüa. Kui see oli kadunud, hakati kasutama aperitiive (loe allpool), kuid parimaks vahendiks söögiisu tekitamiseks peeti muiste füüsilist koormust. Kui isu kadumine ei olnud seotud küllastustundega, siis annab see tunnistust mingite häiretega organismis ja sel juhul soovitati pöörduda arsti poole. Muide, lisaks vahenditele, mis tõstavad söögiisu, kasutatakse ka vahendeid, mis seda vähendavad.
APERITIIV (pr. keeles „aperitif“ – lõdvestav). Jook, mida tarvitati enne sööki või selle ajal toidu paremaks omastamiseks ja isu tekistamiseks. Aperitiiv ei pea olema küllastav, ei pea olema terava maitsega – muidu ta häiriks söömist. Just sellepärast kasutatakse selleks sageli juur- ja puuviljade mahla, mineraalvett.
Mõningatel rahvastel on aperitiivina kasutusel piim (soome köök), roheline tee (kesk-aasia ja jaapani köök), kumõss (baškiiri, kasahhi ja kirgiisi köök), airan (kesk ja taga-kaukaasia köök), tarak (burjaatia köök).

Õlikõrvits Apetit Kõrvits ilma kestata seemned Cucurbita pepo var. oleifera Тыква голосемянная Аппетит голосеменная

Тыква голосемянная "Апетит".
Лакомство для лентяев ! 
Уникальный сорт голосемянной тыквы. Растение сильнорослое, плетистого типа. Плод округлой формы, среднего размера, жёлтой окраски с тёмно-зелёными пятнистыми полосами. Семена без твёрдой оболочки, очень вкусные с высоким содержанием микроэлементов. Предназначена для употребления в свежем виде и получения семенной продукции.
Семена не образуют твёрдой оболочки – только одни ядра !

Eng.: Pumpkin. Suom.: Jättikurpitsa. Sven.: Jättepumpa.Bot.:Cucurbita maxima Duchesne

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha

Kas teate … et paljasseemneline kõrvits taastab soolade vahetust ja tugevdab immuunsüsteemi. Vähesed teavad, et valgete täppide ilmumine küüntele on signaal, et organismis on vähe tsinki. Kõrvitsaseemned aitavad selle puhul.

* Veel veidi ajaloost: AVERTISSER ( pr. keeles „aver-tisseur“ – teavitaja ) see on prantsuse kuningakoja auaste kuni 1789 aastani, seejärel 1804-1815 oli Prantsuse keisri juures seotud kohustusega teavitada monarhi tulekust lõunalauda (alguses – aperitiivile, mida pakuti enne) ja kanda talle ette, et „söök on ette antud“. Viimamine teavitus tehti peale seda, kui avertisser märkas, et söögisaali kantakse sisse juba suppi ja pirukaid või need olid söögiriistade laual saali ukse juures. Seda tehti selleks, et teavituse ja söögi lauale andmise vahele jääks vaid loetud minutid.
Prantsuse köögis omistati suurt tähelepanu söögi mõjule kesknärvisüsteemile ja sellega seotud refleksidele, püüdes luua parimad tingimused toidu harmooniliseks omastamiseks. Antud reeglid kinnitati juba XVIII sajandil ja need muutusid eriti laialt levinuks XIX sajandil, kusjuures neid hakati kasutama ka Pariisi restoranide „reakülastajate“ suhtes, keda ei sunnitud oo tama roogade serveerimist, see tõi Pariisi restoranidele tohutu kuulsuse !

Top