• Laialehine seahernes (püsiklillhernes) "Mix"

Laialehine seahernes (püsiklillhernes) "Mix"

Lathyrus latyfolius L.
  • Tootja: Semo
  • Pakendis: 1,0 g
  • Saadavus: Laos
  • 1.35€


Laialeheline lillhernes "Punane Vein" (värvide segu).
Püsik-ronilill kõrgusega kuni 200 cm.
Liitleht kahetine sõrmjas, piklik-ovaalsete lehekestega, mille alumine külg valkjas. Õied suured (ere-veinpunased, valged, roosad), mis koondunud 3-10 kaupa kohevatesse õisikutesse.
Eelistab kerget, hästi haritud pinnast, päikeselist kasvukohta. Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel.
Kasutatakse vertikaalhaljastuses. Sobib rühmana murusse, vajab toestamist. Hea lõikelill väikesteks kimpudeks.
Pakis seemneid 1,0 g.

Seahernes püsik-lillhernes

Seaherne paljundamine: seemned on küllaltki suured, kaetud tihedat kestaga. Kui kestad on terved, säilitavad seemned idanevuse ligi 10 aastat isegi toatemperatuuril.
Kestade kahjustumisel aga hukkuvad seemned ühe aasta jooksul. Idandamiseks on hädavajalik skarifitseerimine (kestade kahjustamine).
Lihtsaim meetod - leotada soojas, peaaegu kuumas vees. Paisunud või avanenud seemned istutatakse kas otse kasvukohale või kasvatatakse ette pottides.
Istikud on vähenõudlikud ja arenevad kiiresti. Paljundamise vegetatiivsed meetodid on keerukad ja neid kasutatakse harva.
Juurestik on sügavale ulatuv, hargnev, mis raskendab ümberistutamist. 
Kasutamine: vertikaalhaljastuses, gruppidena lillepeenardes tugede olemasolul, lõikelilledena väikestes bukettides.

Lathyrus latifolius

Горошек многолетний (смесь окрасок) - Lathyrus latifolius.
Многолетнее травянистое растение. Является хорошим медоносом. Стебли до 200 см длиной, лазающие, к опоре прикрепляются с помощью усиков. Цветки крупные (красные, белые, розовые), собранные по нескольку штук в кистевидные соцветия, расположенные в пазухах листьев.
Мощный рост, обильное красочное цветение выгодно отличают данное растение от большинства представителей садовой флоры. Многолетний горошек может стать украшением сада, если высадить его на газоне или у стены дома. Можно также соорудить живые гирлянды и конусы в цветниках, цветущие стенки и ширмы. Растение очень часто используется на срезку.
Агротехника.
Место для душистого горошка необходимо хорошо освещённое, почва должна быть рыхлой некислой суглинистой. Само растение достаточно засухоустойчиво и не переносит избытка воды в почве. При зимовке в открытом грунте рекомендуется укрытие из нетканых материалов. Для получения растений на срезку при рассадном способе семена высевают в специально подготовленный рыхлый субстрат, предварительно вымочив в течение суток в тёплой воде.
Посевы прикатывают и поддерживают постоянную влажность в течение двух недель. Температуру поддерживают на уровне +15°С. После начала появления листьев у рассады, влажность снижают. На постоянное место растения высаживают тогда, когда минует угроза заморозков (необходимо предусмотреть места для размещения опор для стеблей растения). При поздней посадке можно произвести посев подготовленных семян непосредственно на постоянное место. В этом случае необходимо стараться поддерживать достаточную влажность в процессе развития сеянцев.
В процессе выращивания производят регулярный полив, рыхление, прополку участков, а также периодически производится подкормка полным комплексным удобрением.

Eng.: Perennial sweet pea, perennial peavine, broad-leaved everlasting-pea, everlasting pea. Suom.: Ruusunätkelmä, tarhanätkelmä. Sven.: Rosenvial, rosenluktärt.

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha

* Kasvatame püsik-lillhernest. 
Kuigi püsik-lillhernes jääb värvide mitmekesisuselt veidi oma üheaastasele suguvennale alla, samuti ei ole tal niisugust aroomi, on ta siiski vertikaalhaljastuses üsna perspektiivne kultuur. Paljundamis – ja kasvatamistingimuste järgimisel võib püsik-lillhernest moodustada elavtarasid, lehtlaid jt vertikaalkonstruktsioone pikkadeks aastateks. See on üsna suurepärane, sest ta õitseb juulis. 
KULTUURI ISEÄRASUSED. 
Püsiklillhernes- ehk laialehine seahernes (Lathyrus latifolius L.) on mitmeaastane rohttaim kuni 2 m pikkuste roomavate võrsetega. Lehed vastakud, piklik-ovaalsed. Õied valged, ereroosad, karmiinpunased, lillad, üsna suured, 3-10 kaupa hõredas õisikus, mis paiknevad lehekaenlais.
Õitseb juuni lõpust- juuli algusest umbes 3 kuud. Vili – kaun, seemned veidi piklikud, tumehallid. Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamisega. Kasvukoha valikul tuleb arvestada, et on valguselembene, kuigi võib kasvada ka poolvarjus, eelistab sügavalt haritud ja viljakat pinnast. Niiskuselembene, kuival ja palaval ajal vajab kastmist, muidu kaotab oma dekoratiivsuse. Kasvuperioodil vajab regulaarset väetamist vedela orgaanilise väetisega, mis soodustab pika ja rikkaliku õitsemise. Külmakindel. Eesti oludes peaaegu ei vaja talvekatet. 
HOOLDUSTÖÖDE KALENDER. 
Aprill. I dekaadil külvatakse seemned istikute saamiseks. Võib külvata poolsooja lavasse, kütmata kasvuhoonesse. Külmadega (alla 0°С) on vaja seemikuid kindlasti katta. Lillhernes on suurte seemnetega kultuur, seega vajab potti läbimõõduga 8-10 cm ja sügavusega vähemalt 6 cm.
Seemned külvatakse 10 mm sügavusele. Õhutemperatuuril +14+16°С ilmuvad tõusmed 7-10 päevaga. Istikuid kastetakse pidevalt ja väetatakse iga 10 päeva tagant. Soovitav on kasutada 1liitri vee kohta kompleksväetisi 2 g, nitrofoskat 3 g, asofoskat 2 g. Segada korralikult ja kasta. Niipea kui maa on sulanud, võib külvata ka avamaale.
Maa valmistatakse ette sügisel. Kui maa pole 2 aasta saanud orgaanilist ja lubiväetist, siis tuleb 1 m2-le anda ämber kõdusõnnikut või komposti ja liivasele pinnasele lupja 200 g/m2, raskele, savisele või turbamullale aga 300 g/m2. Kompost ja lubi segatakse mullaga ja kaevatakse läbi. Ettevalmistatud kohta (ümber lehtla või muu piirde) tehakse 3-5 cm sügavused vaokesed, kuhu antakse kompleksväetisi: nitrofoskat 50 g/m2, asofoskat 30 g/m2. Kui plaanitakse külvata 2 või rohkem rida, siis ridade vahekaugus peab olema 15-20 cm. Ka siin tuleb väetis ühtlaselt laiali külvata, reha või kõplaga mullasse segada. Enne külvi peab muld olema niiske. Külvatakse 4-5 cm vahedega, peale pannakse mulda, liiva, komposti, kõdusõnnikut või turvast (kihi paksus 2-3 korda suurem seemnete läbimõõdust). Muld tihendatakse. Külve võib ka kilega katta. Tõusmed ilmuvad umbes 2 nädala pärast. 
Mai. Niipea kui muld soojeneb (tavaliselt 10. mai paiku), võib 2 nädalat karastatud istikud maha istutada. Lillhernes talub kevadist öökülma kuni -4°С. Maa valmistatakse ette sügisel (kui seda ei tehtud, siis teha nii nagu eelnevas lõigus). Kõrgekasvulistele sortidele võib orgaanilise väetise annuseid suurendada kuni 2 ämbritäieni jooksva meetri kohta, eriti just liivase pinnase puhul. Sel juhul kaevata veel teist korda ümber. Kõrgekasvuliste sortide istutusauku anda 5 g asofoskat või 10 g /jm; madalatele sortidele 50 g/m2. Kuivade ilmadega istutatakse taimed maha vara hommikul või peale kella 17. Paremaks juurdumiseks on soovitav 2 tundi enne istutamist taimi kasta. Istutusauku antakse ka vett ja taim istutatakse koos mullapalliga. Peale puistatakse kuiva mulda. Istutatud taimed on soovitav katta kilega. Järgmine kord kastetakse 2-4 päeva pärast. 20. kuupäeva paiku harvendada või istutada taimed üksteisest 20 cm kaugusele, muidu nad venivad välja, areng peatub, hiljem on ka õitsemine viletsam. 
Juuni. Väetatakse iga 10-12 päeva tagant, alates 4.-5. päevast peale väljaistutamist või harvendamist. Esimesel väetamisel kasutatakse ammooniumnitraati 10-15 g 10 l vee kohta, mis antakse 1 ruutmeetri või 3 jm kohta. Edaspidi väetatakse kompleksväetistega : kas asofoskat 25-30 g, nitrofoskat 50 g või Kemira Universali 40 g koos 10-15 g ammooniumnitraadiga (kõik kogused on 10 l vee ja sama pinna kohta). Väetised lahustatakse vees. Täiskasvanud taimi väetatakse orgaaniliste väetiste lahustega veisesõnnik (1:10), kanasõnnik (1:20) või niidetud rohi (nõges jt), neile lisatakse ka mineraalväetist. Arenguks ja rikkalikuks õitsemiseks on kindlasti vaja kasta, palavate ilmadega on soovitav teha seda varahommikul või õhtul peale 17-18. Vesi peab sattuma juurte piirkonda (vähemalt 20 cm sügavusele). Kui taimed kasvavad rasketel savi ja liivsavimuldadel , tuleb kasta harva, kuid rikkalikult. Kergel mullal, eriti liivasel, kasta sageli, kuid korraga vähem. Kasulik on taimede ümbrus katta multšiga – turba, kõdusõnniku, komposti või niidetud rohuga, kihi paksus 3-5 cm. Juunis ilmuvad üheaastased ning samuti mitmeaastased umbrohud, seepärast tuleb alustada rohimisega. Hea on teha seda koos kobestamisega pärast kastmist või vihma. Kui istutasite või külvasite lillherne ilma tugedeta, siis nüüd on viimane aeg need kohale panna. Lillherne toed peavad olema vastupidavad, kõrgus 1,5-2 m, tugede vahele tõmmata 10-15 cm vahedega traadid või kasutada hoopis jämedasilmalist võrku. 
Juuli. Jätkatakse kastmise ja väetamisega. Orgaanilise väetise lahusele lisada 15 g topeltsuperfosfaati ja kaaliumsulfaati. Esimeses dekaadis harvendatakse lõplikult aprillis külvatud ja mai lõpus harvendatud taimed. Õitsemise stimuleerimiseks lõigatakse närbunud õied ära, juhul kui te muidugi ei plaani seemneid koguda. (ärge unustage, et kui jätate viljad alles, siis sellega te lühendate õitsemist ja taime eluiga).
August. Jätkatakse kastmise, väetamise, rohimisega. Kuiva ilmaga ärge unustage peale kastmist mulda kobestada. Lillhernes on isetolmleja, kuid seemneid annab vaid soojal ja kuival suvel, sest niiskete ilmadega pudenevad õied maha. Kui aga kaunad on moodustunud, siis nende valmimist saab kiirendada, näpistades taimede ladvad ja külgvõrsed ära. Korjake ära juba kuivama hakanud kaunad, muidu need avanevad ja seemned paiskuvad laiali. Kogutud kaunad pange kasti või korvi asetatud paberi peale ja kuivatage soojas ventileeritavas kohas. 
September. Kui unustasite augustis väetada, siis andke nüüd fosfor- ja kaaliumväetisi. Veise- (1:10) või linnusõnniku (1:20) ämbritäiele lahusele lisage 15 g topeltfosfaati ja kaaliumsulfaati. Kuivade ilmadega ärge unustage kasta. Kõikide hooldusreeglite täitmisel õitseb lillhernes kaua, kuni tugevate sügiseste külmadeni (-4°С). 
Oktoober. Valmistage ette koht kevadise külvi ja istutuse tarbeks. Püsik-lillherne taime ümber kuhjatakse 15-20 cm kõrguselt mulda, võrsed võetakse tugedelt maha ja pannakse kuhjatud mullale peale (kevadel lõigatakse ära). Kui oktoober on soe, siis võib talve tulekuks valmistuda ka hiljem, novembris. 
HAIGUSTE JA KAHJURITE TÕRJE. 
Lillhernel on haigusi harva. Seemikutel esineb tõusmepõletikku, täiskasvanud taimedel pruunlaiksust ja ebajahukastet. Kahju võivad tekitada maasika õielõikaja ja mõned lehetäiliigid. Tõusmepõletiku ja pruunlaiksuse vastu aitab preparaat „Hom“ (40 g 10 l vee kohta). Putukate vastu aitab preparaat „Iskra“ või „Fütoverm“ (2 ml 1l veele, 1 l lahust 10 m2 pinna kohta). Jahukaste ennetamiseks pritsitakse enne õitsemist topaasiga (4 ml 10 l veele, 1 l lahusega saab pritsida 8 m2).

Top