• Sibul "Rostovsky"

Sibul "Rostovsky"

Allium cepa L.
  • 1.80€


Sibul "Rostovsky".
Keskvalmiv sort. Sibulad ümmargused, keskmise suurusega, säilivad hästi pikka aega. Sobib otsekülviks avamaale.

* MUGULSIBUL SEEMNEST ÜHE AASTAGA.
Mugulsibulat saab kasvatada ka otse seemnest. Sel juhul tuleb külvata varakevadel või talve alla. Kuid seda teha õnnestub kaugeltki mitte igal aiapidajal. Kaubanduslike sibulate saamise kogu saladus peitub aga õige kasvukoha ja sordi valikul, varajases ja tihedas külvis, kuna seejuures väheneb taimel kasvupind, ja ta kiirendab sibulate moodustumise tempot.
Noh, nagu öeldakse, igal pulgal kaks otsa. Nii ka siin, saada meie lühikese suvega suuri sibulaid ei õnnestu igaühel, kuna nad ei valmi alati hästi ja omavad laia kaela, ning säilivad halvemini, kui tippsibulast kasvatatud sibulad. Seepärast läheb selline sibul sageli tarvitusele eesjärjekorras, teda ei hoita pikaajaliselt.
Et asuda külvi juurde, tuleb end varustada varajase sordi seemnetega, sellistega, mis annavad taime kohta vaid ühe sibula. Kõige sobivamateks on varajased, lühikese vegetatsiooniperioodiga ja väikese pesaga sordid - Kaba, Mjatškovski, Odnoletni Sibirski, Oktjabrski, Red Baron, Strigunovski mestnõi, Skvirski, Tsitausski jt.
Seemnetest sibulate kasvatamiseks tuleb sobilik ala valmis valida juba sügisel, mis oleks kuivem ja kõrgem, et ta kevadel kiiremini soojeneks, samuti peab muld olema viljakas. Seda peenart ei tohi varjata ükski puu, ega kõrged köögiviljad, vastasel juhul ärge suuri sibulaid oodake. Soovitatav on, et sellel peenral kasvasid varem kapsad, kurgid, tomatid, kartulid või kaunviljad.
Muld seemnete külviks valmistatakse täielikult ette sügisel. Selleks viiakse 1m2 kohta mulda 0,5 ämbritäit kõdu, 1sl. superfosfaati, 1 klaasitäis puutuhka.
Seejärel tehakse madalad peenrad, kus muld kevadel kõige paremini soojeneb. See on eriti tähtis, kui teie aiamaa asub madalas kohas. Siin tuleb ka peenrad teha kõrgemad. Talve jooksul nad küll vajuvad, kuid muld on ikkagi 7-8 päeva varem valmis seemnete külviks, kui mujal aiamaal.
Kevadel, kohe kui muld lubab, viia 1m2-le mulda 1tl. ammooniumsalpeetrit. Enne külvi kobestatakse mulda 10-12 cm sügavuselt, kohendatakse peenart ja tihendatakse kergelt. Seejärel kastetakse peenart kuuma veega, mille temperatuur on vähemalt +50°C ja kaetakse kilega kaheks- kolmeks päevaks enne külvi.
Sibula seemned ei tohi olla vanemad kui 2 aastat, parem on kasutada aga hoopis värskeid seemneid, kuna sibula seemned idanevad väga aeglaselt ja omavad tavaliselt madalat idanevust. Seepärast tuleb seemned enne külvi hoolikalt ette valmistada.
Kõige sagedamini leotavad aiapidajad seemneid toasoojas vees ööpäeva, vahetades 3-4 korda vett värske vastu. Teaduskirjanduses soovitatakse sageli seemnete töötlemist vees küllastunud hapnikuga 18-20 tunni jooksul. Kuid see efektiivne meetod on tavalise aiapidaja jaoks küllaltki töömahukas ja paljudel polegi akvaariumi kompressorit, mida selleks tarvis oleks.
Kõige vastuvõetavamaks (lihtsaks ja efektiivseks) meetodiks sibula seemnete ettevalmistusel on nende leotamine 1%-lise kaaliumpermanganaadi (margantsovka) lahuses 45 minutit, mille järel tuleb neid kindlasti leotada "Epin" lahuses (kaks tilka preparaati 100 ml vee kohta) 18 tundi +24+30°C juures.
Kevadel viiakse seemnete külv läbi võimalikult vara, kuna sibulatõusmed taluvad kateteta kuni -2*C. Kuid rohkemad miinuskraadid võivad esile kutsuda tugevaid kahjustusi või isegi taimede hukkumist. Vahetult enne seemnete külvi eemaldatakse peenardelt kile, tõmmatakse vaod ja kastetakse neid kastekannust kuuma veega.
Kõige sagedamini külvatakse seemned 3-, või 4-realiste lintidena, ridadevahelise kaugusega 12-15 cm, kuid külvata võib ka peenraga risti. Seemnete omavaheline kaugus 1-1,5 cm, külvisügavus 1-1,2 cm raskel mullal ja kuni 1,5 cm kergel mullal.
Seemnetest sibulate kasvatamisel tuleb kindlasti jälgida kõiki sibulakasvatuseks vajalikke tehnoloogilisi elemente. Eelkõige tuleb jälgida, et peenar oleks enne seemnete külvi korralikult tasandatud, konarlikul peenral satuvad seemned ebaühtlaselt mulda, tõusmed on aga kohati tihedalt, kohati aga hõredalt. Liiga sügavale sattunud seemnetest kasvavad aga alaarenenud sibulad.
Ühtlasemaks külviks segatakse seemned sõelutud kuiva liivaga või puuderdatakse kriidipuruga, et nad oleksid mullapinnal nähtavad. Külvi järel tuleb mulda kergelt tihendada, et aidata niiskus seemneteni, multšida seejärel peenar õhukese turbakihiga ja tõmmata peenrale peale kile.
Nii kui ilmuvad esimesed tõusmed, eemaldatakse kile koheselt, vastasel juhul võivad päikeselise ilmaga tõusmed ära kõrbeda. Kile eemaldamisel tuleb peenar kindlasti katta lutrasiili või spanbondiga ja hoida see peal kuni juuni kuuni.
Hooldus algab juba enne tõusmete ilmumist ja seisneb peenra ettevaatlikus kobestamises rehaga risti ridadega. Tõusmete ilmumisest, mis võtab aega umbes kolm nädalat, kuni 2-3 pärislehe ilmumiseni kasvab taim väga aeglaselt, samal ajal on ta juuresüsteem väga nõrk, ning vajab hapnikuga ja toitainetega rikastamist. Sel perioodil on sibula põhilisteks vaenlasteks kiiresti kasvavad umbrohud, mis võivad sibulataimed lämmatada.
Just sel perioodil peab mullale raputama tuhka või naftaliini- liiva segu (suhtes 1:20), et ära hoida sibulakärbse vastsete kahjustusi noortel taimedel.
Tärganud tõusmeid hakatakse harvendama, vastasel juhul korralikke sibulaid ei saa. Esimene harvendamine tehakse kindlasti juba siis, kui on ilmunud esimene pärisleht, jättes taimedevaheliseks kauguseks 1-1,5 cm. Kõige tähtsam on, et taimed sel perioodil ei puutuks peenral üksteise vastu.
Teine harvendamine viiakse läbi 2-3 lehe faasis. Taimedevaheliseks kauguseks jäetakse 2-3 cm. Neljanda pärislehe ilmumisel võib harvendada veel kolmaski kord, jättes taimedevaheliseks kauguseks 5-6 cm. Ärge unustage peale igat harvendamist surumast mulda järelejäänud taimede ümber kinni, et sibulakärbes ei saaks sinna mune muneda.
Kui taimed on tihedamalt, jäävad sibulad väiksemaks, liiga suure vahekauguse korral aga võib hilineda nende valmimine. Kuid sibula harvendamisega pole vaja eriti kiirustada, sest sel juhul saab peenralt lisa saagi rohelise sibula näol.
Sibula üheaastase kultuurina kasvatamisel erilisi hoolduse saladusi pole. Peamine - kõike teha õigeaegselt. Teised tingimused - sage, kuid pinnapealne (3-4 cm) ridadevaheline kobestamine, eriti raske mulla korral ja kastmine.
Vastavalt taimede kasvule pealtväetatakse neid perioodiliselt. Esimene pealtväetamine viiakse läbi 2-3 pärislehe faasis virtsalahusega (1:15), lisades ämbri lahuse kohta 1sl. superfosfaati, või linnusõnniku lahusega (1:12). Vajadusel võetakse järgmiste lahuste tegemisel ühe ämbri vee kohta 1,5 tl. kaaliumsulfaati ja 1sl. superfosfaati.
Kaalium- ja fosforväetised kiirendavad sibulate valmimist, tihedust ja säilivust. Lämmastikuliig aga halvendab sibulate säilivust. Mineraalväetistega väetades tuleb taimi eelnevalt kergelt kasta.
Mais- juunis kastetakse sibulat tavaliselt kord nädalas, palavate ilmadega kaks korda nädalas. Kastetakse ettevaatlikult, parem vihmutusena. Juuli keskpaigas tuleb kastmised kindlasti lõpetada, isegi siis, kui sademeid pole, kuna sel ajal toimub sibulate valmimine. Kui pealsed hakkavad lamanduma, tuleb sibulad üles tõmmata, kuivatada ja suuruse järgi sorteerida. Vastavalt sibula kasutamisele tuleb valida säilitamiseks sobiv temperatuuri režiim.

 

Eng.: Hibernal onion. Suom.: Ruokasipuli, kepasipuli. Sven.: Gul Lök.

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha
Top