Preeriakell topeltõieline "ABC 2 Misty Blue" F1

* Lisianthus russeliana (Lisiantus russelianus) või eustoma suureõieline (Eustoma grandiflorum), suureõieline preeriakell - kaheaastane taim, perekond emajuurelised, õrnade liht- või täidisõitega, pärit USA ja Mehhikost. Tema õrnad (roosi sarnaste täidisõitega) erinevate värvustega õied on kaua dekoratiivsed, seisavad hästi lõikelillena: kahevärvilised sordid näevad välja eriti efektsed.
Eestis võib preeriakella kasvatada kinnisel kasvualal potilillena (kui ühe- või kaheaastast) või kasvuhoones lõikelilleks. Toalilleks pakutakse tavaliselt suvisel ajal õitsvaid kompaktseid ja madalaid (30-45 cm).
Seemned külvatakse võimalikult hõredalt potti  juunis-juulis, väga õhukeselt kaetakse seemned mullaga ja ettevaatlikult niisutatakse pulverisaatorist. Preeriakella võrseid hoitakse valgusküllases kohas ilma otsese päikesevalguseta (optimaalne temperatuur +15-18 kraadi). Edasiseks normaalseks arenguks kuni talveni peab taimel moodustuma leherosett; talvitumist soovitatakse +10 kraadise temperatuuri juures. Märtsi alguses pikeeritakse (kolm taime ühte potti) madalatesse lamedatesse pottidesse ja hoitakse kasvusubstraati mõõdukalt niiskena. Preeriakella üleniisutamine on ohtlik kuna sellest tekib taimele hall hallitus. Üldiselt on see taim haigustele vastupidav, tema eest on kerge hoolitseda.
Väetatakse preeriakella aktiivsel kasvuperioodil iganädalaselt. Sügisesel ja talvisel lisavalguse andmisel (vähemalt 16 tundi) ja optimaalse temperatuuri hoidmisel, võib preeriakella kasvatada aastaringselt. Preeriakell vajab valgusküllast kasvukohta, kuid otseste päikesekiirte eest tuleb teda kaitsta. Pottides kasvatatakse tavaliselt madalakasvulisi sorte; võrdlemisi suurte taimede jaoks on vaja teha toestus. Kasvuperioodi ajal kastetakse mõõdukalt ja väetatakse iga nädal. Preeriakellal ei tohi kastmise ajal teha lehti märjaks, taime piserdada ja hoida teda kõrgendatud õhuniiskuse tingimustes, kuna niiskus lehtedel ja õhus provotseerib seeninfektsiooni tekkimist (hall hallitus lehtede alumisel poolel ) millele on preeriakell väga tundlik. Sellepärast vale kastmine ja halb drenaaþ potis võivad olla selle hooldamises vähenõudliku lille hukkumise põhjuseks.
Kui preeriakella ära õitsenud õievarred lõigata maha mitte väga madalalt (jättes säilinud varreosal vähemalt kaks lehepaari), kasvavad varsti nendest uued õiekandjad.
Preeriakella istutamiseks kasutatakse universaalset substraati, optimaalne рН 6,5-7,0.
Preeriakella istikud kahe paari pärislehtedega pikeeritakse (umbes 1,5-2 kuud pärast külvamist) taimed vahekaugustega 4 cm või individuaalsetesse turbapottidesse. Püsikasvukohta istutatakse preeriakella istikud 3-3,5 kuud pärast külvamist vahekaugustega 15 cm. Kui mitte teha istikute kärpimist, siis õiepungad hakkavad moodustuma peamiselt varrel. Et lehtede kaenaldest hakkaksid kasvama õiekandjad, tehakse peamise varre kärpimist 3-4 sõlme kohalt, olenevalt põõsa tiheduse soovist. Igal taimel olenevalt hooldusest ja tingimustest moodustub mitu õiekandjat. Pärast esimest õitsemiselainet ja varte lõikamist ("kändudele" jäetakse mitte rohkem kui kaks paari lehti, millest kasvavad uued õiekandjad) heades tingimustes hakkab 2,5-3 kuu pärast preeriakell uuesti õitsema.