Ilu vertikaalsel pinnal

Kõikvõmalikud üheaastased ja mitmeaastased vääntaimed, millega saab kaunistada majade seinu, võlve, lehtlaid ja isegi vanu puid. Paljude liaanide peamiseks väärtuseks on vähenõudlikkus ja kiire kasv. Kogu seda suurt vääntaimede mitmekesisust võib jagada üheaastasteks ja mitmeaastasteks. Esimesi on vaja igal aastal uuesti kasvatada seemnetest, teised istutatakse üks kord ja aastateks. Vääntaimede hulgas on palju ka selliseid, mis võivad olla mitte ainult kaunistuseks, vaid tuua ka reaalset kasu. Näiteks, aktiniidia, sidrunväändik ja kultuurviinamari rõõmustavad teid maitsvate marjadega, tulipunase aedoa ja mungalille viljad on ka söödavad, humala käbisid võib kasutata koduses majapidamises.

Üheaastased liaanid
Üheaastastega on kõik lihtne - piisab nende külvamisest kevadel, aga sügisel tuleb lihtsalt jäägid välja kaevata ja viia komposthunnikusse. Üheaastased taimed on kõige kiirem moodus luua õitsvaid sirme, püramiide, võlve, aga samuti dekoratiivseid piirdeaedasid, seinu ja lehtlaid. Kui mitmeaastastel liaanidel kulub 2-3 aastat (vahest ka kuni 10 a.), et demonstreerida kõiki oma võlusid, siis üheaastased tulevad kõige sellega toime kõigest ühe suvega. Ja sellepärast on just üheaastased kõige parem valik näiteks neile, kellel on päris uus krunt. Kuni puud ja põõsad on veel päris väikesed, on ju ümbrus päris lage ja ühetasane. Et luua sinna mitmekesisust, piisab vahel mõnest võlvi või rööptoestiku paigaldamisest ja lasta neid mööda kasvama lehtertapp või dekoratiivkõrvits. Siis juba suve keskel moodustub varjuline koht ja krunt ka ei ole enam nii ühekülgne.

Lillhernes
Lillhernest ja tema sortidest lugege artiklist "Lillherne lõhnav veetlus".
Vanikkuljus
See taim on väga dekoratiivne, kuid tal on üks oluline puudus - täisväärtuslikuks õitsemiseks jääb talle sageli suvest väheseks. Et vähemalt augusti lõpuks septembri alguseks ära oodata tema violetseid või rohekas-valgeid grammofonõisi, tuleks istikute kasvatamiseks seemned külvata juba märtsis. Aga kui soovite näha tema õisi varem - alustage seemnete külviga juba veebruari lõpus. Seemned idanevad aeglaselt (vahest isegi rohkem kui kuu aega), ka taim areneb alguses mitte väga kiiresti. Seemneid ei tohi külvata sügavale, jälgida, et pinnas poleks üleniisutatud, muidu lähevad seemned mädanema. Mai lõpus istutatakse istikud (mullapalli lõhkumata!) ümber avamaale.
Vanikkuljus - on õrnake, sellepärast on parim kasvukoht talle majaseina lõunakülg ja palju päikest. Vaatamata oma õrnusele, erinevalt suuremast osast üheaastastest liaanidest, talub ta hästi esimesi sügiskülmasid.
Väänlev Mungalill
Vaatamata sellele, et madal lillepeenral kasvav mungalill on meil populaarsem kui roniv vorm, on viimase seemneid (neid on mitut liiki) poodides saadaval.
Thunbergia
See taim on õrnem (kuigi ulatub kõrguseni kuni 2 m), kui enamus eeltoodutest ja sellepärast piirdeaia või mõne ilmetuma seina dekoreerimiseks ta ei sobi. Kuna thunbergial ei ole suurt lehemassi, siis toestamiseks sobivad näiteks mõned pikad kepid, mis on asetatud vigvami moodi ja ülevalt nööriga kokku seotud. Võib kasutada ka kergeid metallkonstruktsioone, mida on müügil. Neid võib asetada otse lillepeenrale. Muide, selliseid konstruktsioone võib asetada ka lillepotti (maht 12-15 liitrit), istutades sinna 4-5 taime. Sellise seade võib panna näiteks päiksepaistelisele rõdule või lahtisele verandale (jätke meelde, et thunbergia on väga päikselembene).
Näeb kena välja ka rippkorvides. Selleks, et natuke piirata võrsete pikkust ja anda taimele lopsakust, on parem taime kasvu alguses võrsete tipud ära näpistada.
Külvata seemned eraldi potikestesse (tal on väga suured seemned) aprilli algusest mai alguseni, avamaale istutada taimed juuni alguses. Kui te kavatsete kasvatada taimi konteinerites, siis võib külvata otse nendesse aprilli lõpus - mai alguses. Kuid kuna tunbergia kasvuks on vaja soojust, on esialgu parem potte hoida ruumis. Sinna tuleks nad viia ka öökülmade ohu korral (kevadel ja sügisel). Tihtipeale müüakse thunbergia seemneid värvuste seguna või siis pakikeses milles on ainult erk-kollase õie ja musta südamikuga sordi seemned. Harvem kohtab helekollaste ja peaaegu valgete õitega sorte. Õitsema hakkab tavaliselt juuli keskel-lõpus (varajase istutuse korra- pisut varem) ja õitsemine kestab esimeste külmadeni.

Dekoratiivkõrvits

Tulipunane aeduba
See taim on ideaalne nendele kes on harjunud ühendama silmailu kasulikkusega. Sobib suurepäraselt piirdeaia dekoreerimiseks (eriti võrkaiale). Samuti näeb ta ilus välja ka rõdudel suurtes pottides. Dekoratiivse aedoa kõrgus ulatub 2,5-4 m, aga tema õied, vaatamata nimetusele, on olemas mitte ainult punased, vaid ka valged ja kahevärvilised - puna-valged. Kõige sagedamini kohtab ikkagi punase värvusega sortide seemneid. Seemned külvatakse otse avamaale mai lõpus. Kuid kui on külm ja niiske ilm - on parem seemned külvata väikestesse potikestesse, ja pärast öökülmade ohu möödumist, istutada avamaale, lõhkumata mullapalli. Dekoratiivse aedoa väärtuseks on see, et ta on suuteline kasvama mitte ainult päiksepaistel vaid ka poolvarjus. Soojal suvel hakkab õitsema juuli alguses, augustis võib juba korjata pikkade roheliste kaunade saaki, regulaarne saagi korjamine pikendab õitsemise aega.

Lehtertapp
See on üks tuntuim, kiiresti kasvav, vähenõudlik, ja sellepärast ka väga populaarne meil üheaastane liaan. Lehtertapul on väga palju liike. Et mitte laskuda botaanilisse arutellu, loetleme nimetusi, mille all esitatakse lehtertappu ja talle lähedasi liike seemnepakkidel.
Verev lehtertapp (Ipomea purpurea) või Pharbitis purpurea - taim mis suve jooksul kasvab kuni 4 meetri kõrguseks ja moodustab tiheda rohelise drapeeringu. On olemas roosat, purpur, violett, tume bordoo ja valget värvi õitega. Kolmevärviline lehtertapp (Ipomea tricolor) - kõrgusega kuni 3 m, on samuti suurepärane seinu kattev taim. Õite värvus varieerub punasest ja roosast siniseni. Kuninglik lehtertapp (imperialis) - vaatamata nimetusele, on olemas mitte ainult helesiniseid, vaid ka erinevas toonides roosasid. Samuti on olemas täidisõielised hübriidid. See liik annab samuti tiheda rohelise massi ja sellepärast on suurepärane valik aedadele, rööptoestikele ja ehitistele.
Kuuõieline lehtertapp (noctiflora)- veel üks liaan, mis kasvab kuni 3 m kõrguseks, ükskõik missuguste pindade ja konstruktsioonide vertikaalseks drapeeringuks. Tema õied on ainult valget värvi, see eest on nad väga lõhnavad ja hulga suuremad, kui teistel lehtertappudel (diameetriga kuni 10 cm).
Sulgjas lehtertapp (quamoclit) -  see pitsiline liaan ei paku teile varju ja ei varja ilmetuid piirdeaedu. Kuigi kõrgus tal ulatub 2,5 m, tema pitslehestik ja väikesed punased, valged ning roosad grammofonõisikud on rohkem peen kaunistus kui varjav sirm. Lehtertappude üldiseks eripäraks on, et iga nende õie eluiga on ainult üks päev, avaneb varahommikul ja sulgub juba 2-5 päevatunniks. Erandina on Kuuõieline lehtertapp, mille õied avanevad öösel ja närtsivad esimestel hommikustel päikesekiirtel (pilvise ilmaga on nad avatud kogu päev). Peaaegu kõiki loetletud liike võib külvata otse avamaale mai keskel-lõpus, eelnevalt pannes ööseks likku sooja vette. Kuid, kuna tõusmed kardavad isegi kerget külma, tuleks selleks puhuks muretseda kate. Eriti kannatamatud, kes unistavad lillede puhkemisest mitte juuli lõpus, vaid juba juuli keskel, isegi alguses, võivad taimed ette kasvatada. Kuid jätke meelde, et seemned tuleks külvata siis mitte varem kui aprilli viimastel päevadel, et taimed ei veniks liiga pikaks selleks ajaks kui nad tuleb ümber istutada. Muidu taime varred põimuvad nii tihedalt, et neid pole võimalik lahti harutada.


Mitmeaastased liaanid
Mitmeaastased liaanid jaotatakse puit- ja rohttaimedeks. Esimesed jätkavad kasvamist samast kohast igal kevadel, milleni kasvasid eelmisel aastal (nagu puud ja põõsad). Teised surevad sügisel välja aga järgmisel kevadel kasvatavad juurtelt uued võrsed (nagu enamus mitmeaastased lilled, näiteks pojengid või floksid). Mõningaid puitliaane, nagu on metsik viinamari, aktiniidia ja kuslapuu, pole vaja toestustelt ära korjata kuna nad talvituvad hästi. Aga vähem külmakindlaid (roniroosid ja mõned elulõngad) tuleb iga aasta võtta toestustelt maha ja katta talveks.
Rohtliaanid (humal, laialehine seahernes, mõned elulõngad jt.) lõigatakse talveks lihtsalt juureni maha, ja kevadel oodatakse uute võrsete kasvamist.


Aktiniidia
See on üks selliseid juhtumeid kus ühest taimest on nii ilu kui ka kasu. Keskvööndis on enim levinud Südajas aktiniidia, mille kodumaa on Kaug-Ida. See on puukujuline liaan, mille kõrgus võib ulatuda 8-15 m, ning seetõttu vajab kindlat ja tugevat toestust. Milleks sobib suurepäraselt ka vana õunapuu tüvi (poolvarju talub hästi). Üheks eripäraks sellel liaanil on ühe hooaja jooksul vahetada mitu korda lehtede vävust. Alguses on nad helerohelised, seejärel osa neist muutuvad heledamaks-valgemaks, hiljem muutuvad roosaks ja isegi vaarikapunaseks. Peale selle on aktiniidia kuulus ka oma magusate marjade poolest, mis meenutavad karusmarja, ja millel on väga kõrge vitamiini C sisaldus. Kuigi selleks, et taimed kannaksid vilja, on vaja kõrvuti istutada isas- ja emastaimed (aktiniidia, nagu ka astelpaju, on kahekojaline)
Paljundada saab ainult pistikokstest, mida peab lõikama juunis. Kuna aktiniidia kasvab kiiresti, jääb teil üle vaid leida tuttavaid, kellel on see liaan juba olemas või siis osta juba juurdunud paljundusvõrsik aiakeskusest. Kusjuures, kindlasti ei teki teil probleeme ka tema talvitumisega. Aktiniidia kannatab suurepäraselt pakast kuni -30 kraadi ja ei vaja mitte mingit katmist.

Metsik viinamari
Ta on äärmiselt vähenõudlik, väga kiire kasvuga ja vapustavalt dekoratiivne juba kevadest alates, kui puhkevad tema õrnad lehekesed, kuni sügiseste külmadeni, pärast mida muutuvad lehed väga ilusaks purpurpunaseks. See puitliaan on arvatavasti oma kiire kasvu poolest rekordiomanik, kuid ka oma maksimaalse kõrguse poolest - kuni 25 m, see on 7-8 korruselise maja kõrgus!
Kusjuures, igal pool maailmas on metsik viinamari populaarne just majaseinte dekoreerimisel. Kuigi, ei näe ta sugugi kehvem välja ka lehtlate ümber või piirdeaedadel. Peamine, mida tuleks arvestada viinamarja istutades, on tema hullumeelselt kiire kasv, mille pärast juba paari aasta möödudes võib taime raskuse all murduda mitte piisavalt tugev toestus. Loomulikult kõige suuremaks väärtuseks metsikul viinamarjal on tema suutlikus kasvada mitte ainult poolvarjus, vaid ka varjus. Talvel tema väänkasvud, mis jäävad toestusele, kannatavad välja ka kõige tugevamad pakased. Külmavõetud võivad saada vaid mõned möödundaastased noored oksad, kuid taime üldseisukorda see ei mõjuta. Paljundatakse metsviinapuud enamasti pistokstega. Seemnetest taimede kasvatamine on väga töömahukas tegevus, aga peamine, sellised taimed arenevad palju aeglasemalt, metsviinapuu seemneid on meil poodides ka olemas.

Visteeria e. rippuba
Kui te muretsesite endale visteeria ja teil õnnestus kuidagi teda kaitsta talvise külma eest, maksimum millega te saate arvestada - on mõningad väga tagasihoidlikud õiekobarad, kuid kaugeltki mitte selline helesiniste õite kaskaad, mida te saite imetleda lõunas.

Kuslapuu
Väga populaarne lõhnav kuslapuu on külmakindel puitliaan, väga vähenõudlik kasvatamistingimuste suhtes ja kasvab rahulikul ühel kohal kuni 50 aastat. Ideaalseteks toestusteks talle on spaleer (rööptoestik), lehtla ja tugev kaarvärav (tema põimingud võivad ulatuda 5 m kõrgusele). Parim kasvukoht on päiksepaistel või poolvarjus.
Lõhnav kuslapuu on hinnatud eelkõige oma väga hästi lõhnavate õite poolest, mis puhkevad juunis, aga samuti ka oma dekoratiivsete punaste marjade poolest, mis kaunistavad taime sügisel. Nagu enamust puitliaane, paljundatakse kuslapuud juurdunud paljundusvõrsikutega ja pistokstest.  

Elulõng

Luuderohi
Veel üks taim mida ei ole mõtet püüda kasvatada Eestis! Vaatamata paljude ajakirjade väidetele, kui igal sügisel võtta luuderohi maha toestustelt ja hoolikalt katta, on võimalus, et vähemalt osa väändeid elab talve üle. Kuid mis mõtet sellel on? Luuderohtu mähkunut majakest te meie kliimas ikkagi ei saavuta. Parem endale mitte tekitada liigseid probleeme ja asendada luuderohi väga vähenõudliku ja külmakindla metsviinapuuga, dekoratiivsus on praktiliselt sama, aga muresid tuhat korda vähem.  

Roniroos
Üldiselt on roosidest kirjutatud palju raamatuid, sellepärast jutustame siin neist väga lühidalt. Peamised faktid roniroosidest, mida tasuks teada nende ostmisel, on sellised:
*On olemas liike mis suve jooksul üks kord õitsevad ja korduvalt õitsevad.
*Taime kõrgus võib olla 2 m kuni 7 m.
*Normaalne arenemine ja lopsakas õitsemine on võimalik ainult päikesepaistelises kasvukohas.
*Kaugeltki mitte kõik roniroosid, mida meile sisse tuuakse, ei hakka normaalselt kasvama. Sellepärast tuleks eelistada kodumaiseid sordiaretusi.
*Roniroosid vajavad regulaarset tagasi lõikamist, millest oleneb nende 
 õitsemise rohkus. Kusjuures tagasi lõikamine oleneb sellest, millisesse gruppi kuuluvad teie roniroosid.
*Praktiliselt kõik roniroosid vajavad maha võtmist sügisel toestustelt ja väga kvaliteetset katmist (erandina on ronitaimena kibuvitsa liigid).


Humal
Arvatavasti, kõigist eelpool nimetatutest taimedest, kõige vähem sümpaatiat esile kutsuv on just nimelt humal. Asi selles, et see taim on väga agressiivne, roomab laiali maaaluste võrsete toel mitme meetri kaugusele oma istutuskohast. Peale selle, on tema lehestik dekoratiivse välimusega vaid suve esimesel poolel. Seejärel ta muutub kiiresti pruuniks, tõsi küll, sügisel päästavad olukorra valminud käbikesed, mida kasutatakse õlle valmistamisel. Humal on rohtne liaan, see tähendab, sügisel tema võrsed surevad täielikult välja aga kevadel väga kiiresti, peaaegu poolteise kuuga, kasvavad uuesti. Talvel külmast ei kahjustu. Üldiselt ta ongi haiguste - ja kahjuritekindel. Paljundatakse humalat juureosast. Kuigi, istutades üks kord ta endale aeda, olete te edaspidi peamiselt mures probleemiga, kuidas piirata tema tormilist kasvu, aga mitte kuidas teda paljundada.  


Laialehine seahernes
Poodides võib selle taime seemneid kohata nime all "mitmeaastane lõhnav lillhernes". Kuid, kui te loodate, et seahernes rõõmustab teid samasuguse meeldiva aroomiga, valmistuge pettumuseks: tema õied on praktiliselt lõhnatud. Aga lillhernega seovad teda lähedased sugulussuhted ja väline sarnasus.
Seahernes on rohtliaan, mille võrsed surevad sügisel välja ja kevadel kasvavad uuesti. Võrsete kõrgus ulatub 2-4 m, ja toestuse külge nad kinnituvad vuntsikeste abil. Õied on küllaltki suured, kõigis roosades ja valgetes toonides. Kui külvata tema seemned varakevadel (veelgi parem kasvatada taimed ette), siis suve lõpuks - sügise alguseks rõõmustab ta meid esimeste õitega. Hilisemal seemnete külvamisel hakkab õitsema järgmisel kasvuaastal. Tavaline õitsemise aeg on juuni keskelt septembri alguseni. Paljud kurdavad, et seaherne seemned ei idane. Seda probleemi saab lahendada: proovida enne külvamist seemne kõva kest katki kraapida mõne terava esemega, või siis kallata seemnete peale mõneks minutiks väga kuuma vett (umbes +80 kraadi). Tärkamist kiirendab ka seemnete paari tunnine leotamine (kuni paisumiseni).

Sellega pole mitmeaastaste liaanide nimekiri veel lõplik. On ju olemas veel aktiniidia kaasmaalane - sidrunväändik, on olemas kultuurviinamari ja lõpuks õrn väänkellukas ja ka see pole veel kõik!


 

Comments

Write Comment

Top