Vertikaalhaljastus

Vertikaalne haljastus - on dekoratiivtaimede kasvatamine mitte peenras, vaid erinevatel tugedel, seintel, kaartel, pergolatel. Ehitised näevad välja väga dekoratiivsed kui nad on mähkunud erinevatesse taimedesse. Vertikaalse haljastuse abil saab maskeerida kuure või teisi majapidamishooneid, anda värvikust tuhmile tarale. Õige hoolduse korral ei varja need taimed ainult ehitisi, vaid kaitsevad neid ka vihma eest. Niiskust armastavad taimed korjavad liigset niiskust vundamendi ja maja seina äärest, luues niimoodi soodsa mikrokliima majas endas. Ronitaimed vajavad erinevaid tugesid, näiteks harilik luuderohi ja metsviinapuu kinnituvad ise seinale, kuid ilma spetsiaalse konstruktsioonita võivad nad seina ära lõhkuda, kui telliskiviseinas on praod ja krohvitud seinas lõhed siis kinnituvad taimed suruvad neid lõhesid suuremaks. Ronitaimede jaoks valmistatakse toed, mille najale nad seotakse. Sageli valmistatakse toed pingul horisontaalsest traadist või dekoratiivsetest puidust raamidest, mis kinnitatakse seinale. Toeks võib kasutada isegi kuivanud puud, mis loob ebatavaliselt dekoratiivse elemendi.
Vertikaalhaljastuses kasutatakse nii ühe-, kui mitmeaastaseid taimi. Üheaastased ronitaimed külvatakse alguses toas või soojas kasvuhoones külvikasti, seejärel, mai lõpus- juuni alguses, istutatakse taimed avamaale. Mitmeaastastele ronitaimedele on väga tähtis valida õige kasvukoht, sest nad taluvad üldjuhul halvasti ümberistutamist. Neile on vaja ette valmistada koht, kus nad saavad kasvada aastaid.


Marty Bell

Taimede valik
Seinte, müüride jt. vertikaalsete pindade haljastuseks sobivate taimede valikul on esimeseks nõudeks valguse intensiivsuse kindlakstegemine. Seejärel tuleb otsustada, kas eelistada ühe või mitmeaastasi taimi.

Soovituslikud taimed ja põõsad põhjapoolse seina haljastamiseks:
Karria elliptiline (liigid)
Väikeseleheline jasmiin (ebajasmiin)
Kameelia (liigid ja teisendid)
Kaunis mungalill
Horisontaalne kontpuu (liigid ja teisendid)
Forsüütia (ka teisendid)
Ebaküdoonia (liigid ja teisendid)
Jaapani küdoonia
Suureõieline eskalloonia;

lõunas:
Südajas aktiniidia
Rippuba (liigid)
Kuslapuu (liigid ja teisendid)
Kallistemon (liigid)
Juurduv kampsis
Elulõng (liigid ja teisendid)
Suureõieline magnoolia
Põimroos
Rododendron
Põimjuur (liigid ja teisendid);

idas:
Lontpõõsas
Puutaoline hortensia
Kolmetipuline metsviinapuu (liigid)
Ümaralehine tselaster
Kaunis mungalill
Jaapani kerria
Elulõng (liigid ja teisendid)
Tuliastel (liigid ja teisendid)
Luuderohi (liigid ja teisendid)
Ebaküdoonia (liigid ja teisendid)
Jaapani küdoonia;

läänes:
Rippuba (liigid ja teisendid)
Kameelia (liigid ja teisendid)
Tšiili abuutilon
Kalifornia karpenteeria
Suureõieline mangoolia
Kähar maavits
Batavdieri luudpõõsas
Keeljas kannatuslill
Sametpõõsas (liigid ja teisendid)
Varane taliõis.

Puudele soovitatakse ronima: mägi-elulõng, tanguutia elulõng, roniv hortensia, Coignet viinapuu, kuslapuu.

Pergolatele: roosid (erinevad liigid ja sordid), elulõng, rippuba, kuslapuu, kähar maavits, kolmetipuline metsviinapuu.

Kolmjala abiga haljastuseks: elulõng, luuderohi, tselaster, kolmetipuline metsviinapuu, harilik humal, vanikkuljus (üheaastane).

Kõige levinumad ronitaimed on: erinevad liigid metsikust viinapuust, elulõng, tobiväät, humal, lillhernes, mungalill ja õisuba.


Menispermum dauricum (Dauuria kilplehik).

Kolmetipuline metsviinapuu - roniv mitmeaastane põõsastaim. Suveperioodil on lehtede värvus heledast tumeroheliseni, sügisel muutuvad lehed tulipunasest purpurpunaste toonideni. Kasvab kuni 15 m kõrguseks, mulla suhtes on vähenõudlik, kasvab ka varjus (siiski jääb lehtede värvus varjus kahvatuks). Talub halvasti tõmbetuult. Metsviinapuud saab paljundada pistikutega, istutades neid 30-40 cm vahedega. Ülemine pung peab jääma mullapinnast 1-2 cm ülespoole. Minimaalselt peab pungi olema 2-3 tk. maa all, 1 maa peal. Aprillis-mais saab painutada kahe-kolmeaastase väädi maha, ning kinnitada maapinnale.

Looduslik elulõng - ideaalne ronitaim vertikaalseks haljastuseks, vähenõudlik, ei karda külma, kohaneb hästi erinevate mulla ja kliima tingimustega, talub ka tugevaid külmasid (kuni -30*C), ning kuumust, ning säilitab dekoratiivsuse hilissügiseni. Nagu kõigil metsapäritolu taimedel, tuleb ka elulõngal varjutada just taime alumisi osasid. Varjuks soovitatakse päikeselisesse poolde istutada mõni madal põõsas (mitmeaastane). Kastetakse elulõnga harva, kuid rikkalikult. Elulõngad, olenevalt sordist, võivad kasvada 2-8 m kõrguseks, kevadel kasvavad mõnede sortide võrsed ööpäevas 10-12 cm, seepärast tuleb nad õigeaegselt kinnitada tugedele, jaotades võrsed ühtlaselt. Elulõng on õitsev taim, olenevalt liigist võivad õied olla: tume-sirelilillad, violetsed, punased, sirelilillad, helesinised, kreemjad, valged jne. Elulõnga õisi võib kasutada lõikelillena. Nad seisavad vaasis kuni 10 päeva. Hübriidsordid õitsevad rikkalikumalt, kuid nad on õrnemad ja külmakartlikumad. Talveks tuleb elulõnga juuresüsteem katta okaspuu oksadega või kompostiga.
Elulõng ei talu happelisi muldi ega seisvat vett. Kui põhjavesi kulgeb pinnapealselt, tuleb teha drenaažkraav, istutusauku panna aga 15-20 cm paksuselt killustikku või kivipuru. Et iga taim saaks vabalt areneda, puutumata kokku naabritega, on hea jätta taimede vaheks üksteisest 130-150 cm. Elulõngad saavutavad täisarengu 3-4 aastat peale istutust. Seepärast võib ruumi kokkuhoiu mõttes istutada nad algselt vahedega 75 cm, 2-3 aasta pärast kaevata osa taimi välja, ning istutada ümber teisele kasvukohale. Istutamisel peab juurekael jääma 8-10 cm mulla alla. Esimesed 10 päeva peale istutamist soovitatakse istikuid varjutada, juuresüsteemi ülekuumenemise kaitseks.
Toe konstruktsioon võib olla erinev, sõltudes  tehnilistest ja materiaalsetest võimalustest, esteetilisest kujundusest. Toe diameeter ei tohiks ületada kahte meetrit, vastasel juhul ei suuda lehed seda katta. Taime norm
aalseks arenguks ja rikkalikuks õitsemiseks tuleb kevad-suvisel perioodil vähemalt neli korda pealtväetada vedela täismineraalväetisega (lämmastik, kaalium, fosfor), arvestusega 40 g 10l vee kohta ja seda 4-5-le täiskasvanud taimele, või veisesõnniku lahus (1l 10 l veele) peale spetsiaalset kastmist või vihma. Igal kevadel soovitatakse põõsaid kasta lubjapiimaga või fundoloosi lahusega, viimast võetakse 1sl 10l vee kohta. Enne saabuvaid külmi tuleb taime mullata 10-15 cm paksuselt, samalt kõrguselt lõigatakse nad ka maha, sealjuures ainult sordid, mille õied moodustuvad sama aasta võrsetel. Äralõigatud võrsed eemaldatakse tugedelt, hävitatakse.
Taimed, millel õied moodustuvad eelmise aasta okstel, või eelmise ja sama aasta okstel, siis neid võrseid 1m kõrguselt ära ei lõigata, vaid jäetakse kevadeni. Sel juhul asetage peale muldamist ja lõikamist järelejäänud võrsete alla kuuseoksi või sammalt, et võrsetel ei oleks kokkupuudet maapinnaga, vastasel juhul võivad nad ära mädaneda. Seejä
rel keerake nad ettevaatlikult ümber toe ja kinnitage maapinnale. Katke kuuseokstega, peale aga pange ruberoid või tugev kile. Paljud harrastus-aednikud kardavad elulõnga külmumist. Tegelikult on elulõngale ohtlikum mitte külm, vaid seisev vesi.
Loe rohkem: 
"Elulõngad haljastuses".
"Elulõngaliigid seemnetest".

Tobiväät - mitmeaastane roniv põõsas. Eelistab poolvarju või varju, normaalseks arenguks ja õitsemiseks on vajalik viljakas muld, kuival perioodil vajab rikkalikku kastmist. Tobiväät võib kasvada 6-8 m kõrguseks, kuid esimestel aastatel tuleb teda aidata väänduda, sidudes teda üles. Lehestik tihe, õitseb mais-juulis, kuid õied peituvad lehtede all.

Kuslapuu - üle 200 liigi, kuid vertikaalses haljastuses kasutatakse eriti Telmani kuslapuud ja lõhnavat kuslapuud.
Telmani kuslapuu - igihaljas kiirestikasvav 5-6 m kõrgune väänduv põõsas. Õitseb rikkalikult juunis-juulis, õied kollakas-oranžid, koondunud õisikusse. Küllaltki külmakindel, kuid talveks on parem võrsed alla võtta ja maapinnale asetada, siis säilivad õiepungad paremini, talub pügamist.
Lõhnav kuslapuu - väänduv või roniv põõsas kollakate või punakate lõhnavate õitega. Olenevalt ilmastikutingimustest õitseb mais- juuni alguses. Kasvab väga kiiresti, suvega meeter ja rohkemgi. Õitseb kolmandast eluaastast. Külmakindel, võib talvituda ilma ühegi katteta. Nii Telmani kuslapuud, kui ka lõhnavat kuslapuud paljundatakse pistikute ja võrsikutega. Võrse, mis on kinnitatud ja kaetud mullaga, juurdub suvega ja on sügiseks iseseisev põõsas, mille võib ära istutada. Rohelised pistikud lõigatakse peale õitsemist, nad on kahe sõlmevahega, ning nad istutatakse kasvuhoonesse. Juurdunud pistikuid hoitakse talvel mittekülmuvas ruumis, kevadel aga istutatakse maha.

Lõhnav lillhernes - üheaastane taim. Tema jaoks on vajalik viljakas muld ja päikeseline kasvukoht. Väändub 1,5-2 m kõrgusele. See taim on pigem dekoratiivne, kui võõraid pilke varjav. Kui õisi lõigata varahommikul, seisavad nad vaasis kaua.
Loe rohkem: "Lillherne lõhnav veetlus".

Õisuba - üheaastane taim. Parimad tingimused õisoale- päikeseline kasvukoht, niiske viljakas muld, kuid kasvab normaalselt ka poolvarjus. Võib kasvada 2,5-3 m kõrguseks. Õitseb juulist septembrini valgete, punaste või kirjude õitega. Tal on söödavad viljad, noori kaunu süüakse keedetult.

Mungalill - üheaastane taim. Kasvab kuni 2 m kõrguseks, kuid väändub vaid traattugedel ja nöörtugedel, kasvu alguses tuleb kinnitada ettevaatlikult tugedele. Õitseb juunist esimeste öökülmadeni. Seemned külvatakse kevadel avamaale, sügisel külvab mungalill sageli aga ise ennast sinna, kus kasvas.

Südajas aktiniidia - heitlehine liaan kõrgusega kuni 15 m (kultuurtaimed 3-7 m), sileda tüve paksus 2-4 cm. Lehed rohelised, sageli kirjud-laigulised, suured, 10-15 cm pikkused. Alumiste lehtede kaenaldes on õied, mis on kahe- või ühesugulised. Isasõied on koondunud kolmekaupa lühikestesse õisikutesse, emasõied ühekaupa, roosad, või valged, tugeva lõhnaga, meenutavad maikellukese õit. Nad puhkevad samaaegselt lehtede lahtirullumisega mais- juunis. Õitsemise ajal muutuvad lehed päikese käes kirjuks, peale õitsemist roosaks või vaarikpunaseks. Sügisel muutuvad nad punakaks või violetseks. Varjulises kasvukohas jäävad lehed roheliseks. Südajas aktiniidia - hinnaline vilja- ja ravimtaim. Et saada vilju istutatakse 10 emastaime kohta 1 isastaim.
Loe rohkem: "Actinidia".
                   Teravahambaline aktiniidia.

Rododendron - heitlehised ja igihaljad põõsad. Õitseb aprilli lõpust augusti alguseni. Vahel ka teistkordselt augusti lõpust oktoobrini. Rododendron eelistab nõrgalt happelisi või happelisi muldi, ei talu lupja. Neile on vajalik hea drenaaž. Rasketel muldadel kasvavad halvasti ja õitsevad kehvalt. Ei soovitata põõsaümbrust sageli kobestada. Tagasilõikamine ei ole vajalik. Esimene õitsemine saabub 3-8 aastaselt. Võib paljundada seemnetega, suviste pistikutega või pookimisega.

Roniroosid - pikkade rippuvate vartega roosid, mis vajavad kasvuks tugesid. Nende seas on roose, mis õitsevad kord aastas, aga ka remontantseid, st. roose, mis õitsevad mitu korda hooaja jooksul. Ronirooside varred võivad kasvada mitme meetri pikkuseks. Õied on valged, punased, roosad, kollased, 2,5-9 cm läbimõõduga, lihtõielised kuni pooltäidisõielised, lõhnatud, koondunud õisikutesse. Kui roosidega kaetakse sein, ei tohi see olla tumedat värvi, sest suve leitsakus võib see nii üle kuumeneda, et roosid hukkuvad kõrgest temperatuurist. Roosid istutatakse kevadel, varustades nad koheselt tugedega. Ronirooside hooldus on sama, mis teistelgi aiaroosidel. Roniroose kärbitakse kevadel, jättes alles 5-6 peavõrset. See kindlustab rikkaliku õitsemise.

Forsüütia - üks kõige varajasemalt õitsev kaunis põõsas, mis juba mai alguses avab oma kuldkollased kellukesekujulised õied, mis paiknevad hajusalt piki peeneid varsi. Õitsemine kestab 20-25 päeva, seejärel ilmuvad rohelised lehed, luues tausta teistele taimedele. Vertikaalses haljastuses kasutatakse lookleva forsüütia ja värdfosüütia erinevaid sorte. Kasvab kiiresti, talvel, üldjuhul, võrsed külmuvad. Talub hästi kuiva ilma, liigniiskust mullas tuleks vältida. Paremini kasvab kergetel, kergelt lubjatud muldadel. Istutusel lisatakse kuni 1 kg lupja 1 m2-le. Leinavorme paljundatakse võrsikpaljunduse teel. Kui taim haruneb nõrgalt, lõigatakse ta kännuni tagasi. Nii toimitakse ka külmunud taimede korral. Äralõigatud varred võib juurutada vees, seejärel maha istutada.

Väikeseleheline jasmiin (ebajasmiin) - mitmetüveline, peenikeste vartega laiavõraline heitlehine põõsas. Õitseb juunis pooltäidis- või täidisõitega, valgete, kreem-valgete või roosade õitega. Lehed tuhmid, helerohelised, mis omandavad sügisel erksa, sidrun-kollase tooni. Vajab head mulda ja niiskust, rikkalikuks õitsemiseks vajab regulaarset väetamist. Paljundatakse juurevõrsetega, võrsikutega, seemnetega, roheliste pistikutega, põõsa jagamise teel. Hooldus seisneb pügamises, mille käigus eemaldatakse vanad võrsed. Karmidel talvedel võib külmuda.



Istutus ja hooldus
Taimed, mis on mõeldud vertikaalseks haljastuseks, arenevad kiiresti, kuid vajavad kobedat, korralikult väetatud mullakihti paksusega 40-50 cm. Sellisesse sügavusse tehakse kraavid laiusega 40 cm üherealise istutuse puhul ja 50-60 cm laiused kaherealise istutuse puhul (viinapuu istutamiseks soovitatakse kraavi laiust kuni 1 m.). Istutusauk täidetakse kõdu ja hästi lagunenud kompostiga, võib lisada mineraalväetisi (segu lämmasik-, fosfor- ja kaaliumväetistest). Jälgitakse, et juuresüsteem ei jääks katuse alla, kus taim võib kannatada niiskuse puuduse käes. Minimaalne kaugus seinast- 30 cm.
Ronivate suvikute taimi kasvatatakse ette pottides või toitekuubikutes, kuid võib ka avamaal; tasub meeles pidada, et nende taimede tõusmed kardavad öökülmi.

Toed taimedele
Dekoratiivseks haljastuseks on vajalikud erinevad toed, mida mööda saab taim edukalt ülespoole ronida, kattes vertikaalse pinna rohelise vaibaga. Inimene on välja mõelnud terve rea dekoratiivseid elemente, mis harmoneeruvad erineva stiiliga- need on erinevad pergolad, võred, kolmjalad, vaheseinad, kaared jne.
Aedade ja seinte haljastamiseks võib soovitada järgmisi tugesid.
Toed, mis on valmistatud puidust võredest. Toed, mis on valmistatud pingul traadist. Selliste tugede valmistamiseks tuleb seintele kinnitada spetsiaalsed aasad, millede vahele pingutatakse traadid. Ridade vahe peaks olema 3-4 cm. Traat peab olema seinast 3-5 cm eemal. Soovitatav on kasutada plastikust kattega traati.
Toed, mis on valmistatud kalavõrgust. Seinast 1-2 cm kaugusele tehakse puidust karkass, ning sellele pingutatakse naelte või puidukruvide abiga kalavõrk, silmade diameeter peab olema mitte väiksem kui 0,8 mm. Kuna taimetoed asetsevad õues, tuleb puitosad katta niiskuskindla antiseptikuga või välitöödeks ettenähtud värviga.

Väikestes aedades, ümber maja, on väga kaunid võlvkaared, kus on väänduvad taimed (kuslapuu, humal, rippuba, elulõng jt.). Kaare ülemise osa võib teha kandilise või ümara, valmistatakse see kas puust, või metallist. Tugipostid asetatakse ettevalmistatud aukudesse, sügavusega mitte vähem kui 1/3 pikkusest ja betoneeritakse. Sellesse toimingusse tuleb suhtuda tõsiselt: võlv koos taimestikuga on hiljem väga raske. Puidust tugisambad võib paigutada betooni valatud metalltorudesse, mis on vastava diameetriga, aja jooksul mädanenud tugisambad saab asendada vajadusel uutega. Kaare haljastuseks kasutatavate taimede istutus ja hooldus on sama, mis ükskõik millise teise vertikaalse haljastuse puhul. Nende takistamatuks ronimiseks ülespoole tehakse kaare tugisammastele roovitus puidust lippidest või metallklambritest, mille külge taimed kinnituvad, või kinnitatakse. Kui mitu kaart ühendada, saadakse katusega allee-pergola. Mõnedel juhtudel tehakse pergolale madalad seinad ka tellistest või kividest, mis samuti haljastatakse.
Väikeste aedade peenarde vertikaalseks haljastuseks kasutatakse tugedena kolmjalgu, mis kaetakse õitsevate või lihtsalt roheliste taimedega. See dekoratiivne ehitis kujutab endast rida vertikaalselt asetatud poste, mis on ühendatud ühe või mitme vastupidava nööri või traadiga. Postid tugevdatakse sarnaselt kaarele, ning paigutatakse üksteisest 2-2,5 m kaugusele. Kõrgus tehakse vastavalt taimede valikule 1-2,5 m. Taimi seotakse regulaarselt üles vastavalt nende kasvule. Kolmjalgade haljastuseks sobivad erinevad roosi liigid ja sordid, harilik humal, õisuba. Tugede ehitamiseks sobivad vanad veetorud, jäme traat (5-8 mm), metallribad, prussid, reikad, samuti voolikud ja muu taoline materjal. Võrestiku mõõtmed valitakse vastavalt konkreetsele taimele, millele tugi kuuluma hakkab.
Aias saab dekoratiivsemaks muuta puid, mille arengu kõrghetk on juba möödas, või mis on hoopis kuivanud. Selleks võib nende lähedale istutada vääntaimi, ning lasta neil puu ümber väänduda. Istutusauk peab olema kuni 50 cm kaugusel puust. Vääntaim suunatakse pulgakeste abil uuele toele. Osaliselt võib haljastada ehk maskeerida vanu kände.
Ainus, millega tuleb arvestada, on seened, mis kasvavad kändudel, ning mõjuvad halvasti ümbritsevatele taimedele. Taoliseks haljastuseks sobivad kolmetipuline metsviinapuu, luuderohi, mägi-elulõng, tanguutia elulõng jne.

Loe veel: "Ilu vertikaalsel pinnal".

Comments

Write Comment

Top