Aed soos.

Aed soos.
Soo... Enamikele meist tekitab see sõna ebameeldiva tunde - pidev niiskus, vee lirtsumine jalge all, tarn, terav kui habemenuga, sääskede parved.
Hirmus on mõelda, et maa-ala, kuhu tahaks luua aia, asub turbasoos või pidevalt märjal territooriumil, mida me sageli kutsume samuti sooks. Sinna ilma kummikuteta ei lähe, kaevad labidasügavuselt - vesi, igasugused katsed aga kasvatada ükskõik millist aiavilja, lõpevad fiaskoga.
Sellist maad on Eestis rohkem kui küllalt ja see ei ole mitte juhuslik. Asi on selles, et meie regioonis ületab sademete hulk vee aurustumise maapinnalt, mis on ka üheks maapinna liigniiskuse põhjuseks. Kuid kas tõesti on kõik nii hirmus, ning tasub kurvastada, kui maatükk on soostunud, kas saab rajada aia soostunud alale? Soo-maastikus on oma kordumatu veetlus, ja seepärast kogub üha suuremat populaarsust tänapäeval soo-aed, milest on saanud väljakutse. Selle loomiseks pole sugugi vaja säilitada sood kogu territooriumi ulatuses, nagu teevad näiteks soomlased, kus loodusesse sekkutakse minimaalselt ja piirdutakse vaid teerajakeste ehitamisega. Sootaimede kollektsiooni loomiseks piisab vaid mõnest ruutmeetrist. Oskuslikult tulevase aia plaani sisse võetud sootaimed annavad aiale võlu ja kordumatut sarmi.

Soo Estonia Juuli

Vajalik on aru saada liigniiskuse põhjustest, kuna ilma selleta on võimatu aia rajamisel jõuda soovitud tulemusteni. Liigniiske maa võib jagada kolme kategooriasse:
1. Turbasoo
2. Soostunud mineraalne maa
3. Üleujutatud lammirohumaa.
Liigniiske maa on sagedamini kas soo, või savine, kõrge põhjavee tasemega pinnas. Esmapilgul võib tunduda, et vaid hullumeelsel võib tekkida idee luua soosse aed. Siiski räägib reaalne elu midagi muud - sageli paiknevad meie aiad kui mitte soos, siis liigniiskel ja üleujutatud pinnasel. Proovime mõista, mida on vaja teha, kui meil on just selline maa-ala. Alustame sellega, et ka soid on erinevaid.
Turbasamblane kõrgsoo. Sellist, irooniata, saatuse kingitust aiapidajale, kohtab väga harva. Sellistes soodes on vesi väga happeline, värvus tee-pruun. Taimkate napp: tihe turbasambla vaip, madal mänd, kanarbikud, jõhvikas. Paljudel kõrgsoodel on vanust 1000 või rohkem aastat, ning turba paksus ulatub viie meetrini.
Tarna madalsood. Sellised sood tekivad endiste järvede kohale. Kaldad kasvavad taimi täis ja mudastuvad, nende kõdunemise protsessis moodustus turvas: õhuke ja sõmer. Just see, väga hinnaline substraat dikteerib võimaluse luua aed madalsoosse. Seda tmadalsoosse. Seda tüüpi soos kohtab haruldasi kaitstavaid taimi, ning väga rikkad on nad orhideede poolest. Igaühele on selge, et selliste soode hävitamine on kuritegu, luua sellest aga aia osa - suur õnn. Püüdlused luua aed Püüdlused luua aed tsivilisatsiooni poolt puutumata sooalale on esteetide osa. Vaatamata kõikidele soovidele, on siin võimatu midagi luua, peale üksikute taimedega loodusliku reservuaadi. Seepärast tasub rääkida vaid aedadest, mis on rajatud kuivendatud turbasoodesse, selleks tuleb aga selgeks teha, millised väärtused ja puudused on turbal, millest saab tulevase aia muld.
Kõrgturvas on kollakas-pruun, kiulise struktuuriga ja tugevalt happelise reaktsiooniga. Kõrgturvas paikneb mulla kõige pealmises kihis, seepärast muutub see peale lupjamist, niidumulla lisamist ja komposti lisamist aja jooksul viljakaks mullaks.
Madalturvas paikneb vähemalt poole meetri sügavusel, see on pruunikas-must ja kohev. Isegi puhtal kujul on see substraat sobilik taimede kasvuks, kuid sellel on üks oluline puudus - see on hea vaid mõõdukalt niiskena. Liiga märg turvas ei lase taimedel hingata, ning sobib vaid soo- ja lammirohumaa taimede kasvatamiseks, liiga kuiv on aga tuleohtlik. Seda turvast annab parandada: turvas tuleb segada niidumullaga, liiva ja viljaka kompostiga. Sellistel pinnastel kasvavad suurepäraselt igasugused rohttaimed. On veel üks puudus, millega puutuvad kokku kõik turbamaade omanikud - turvas on ebastabiilne: tõmbub kokku ja paisub vastavalt niiskustasemele, aja jooksul aga tiheneb. Eriti selgelt avaldub see kevadel lumesulamise ajal. See mõjutab mitte ainult ehitiste rajamist, vaid ka teede rajamist, samuti raskendab tugiseinte ja kiviaedade rajamist: nende rajamisel tuleb kindlasti kasutada sügavaid, hästi drenaaþitud vundamente. Nende asemel võib turbal kasutada pakksillutist - origin aalset sillutist puidust prussidest, mis säilivad kauem, kui tavalisel aiamullal.
Suur osa turbapinnasega aiamaadest paikneb kuivendatud soodes. Turbaaia kompositsioonide loomisel tuleb arvestada mõningate iseärasustega. Päikeselisele kohale võib rajada igat tüüpi muru, kui pealmist mullakihti kultiveerida. Ainus, mida tuleks ilmtingimata meeles pidada - pidevalt mõõdukas niisutamine, ilma milleta turba alumine kiht kuivab, ning otseses tähenduses, põletab taime juured. Võimalus luua turbapinnasele veesilm, on piiratud sellepärast, et turvas, sõltuvalt niiskusest, muudab pidevalt mahtu. Sellel põhjusel on ainsad võimalikud veesilmad kiletatud veesilmad - kõik teised võivad kevadel kiiva vajuda või üles tõusta. Maa-alal, kus oli kunagi soo, näib see väga loomuomane. Selleks kasutatakse spetsiaalset kilekangast, mille peale puistatakse viljakat mulda, istutatakse niiskust armastavad taimed, dekoratiivtaimed, ning puistatakse kaldad üle kruusaga. Või paigutatakse see madalamale kohale, kuhu suubuvad osa drenaažikanalitest. Dekoratiivsood võib rajada erinevalt, kuid kõige huvitavam kompositsioon saadakse ühendades veekogu ja lodu, mis võimaldab istutada mitte ainult sootaimi, vaid ka vesiroose. Juhul, kui turba-ala on täielikult kuivendatud, võib rajada ka rokaariumi. Kuid valmistuge ootama vähemalt aasta, et drenaaž jõuaks vajuda. Teede ja sillutiste materjaliks võib kasutada nii looduslikku, kui ka kunstkivimeid. Sillutise rajamisel ei soovitata kasutada betooni, kuna see võib kevadel lõheneda, - seepärast on võimalik vaid kuivmüüritis.
Tõusva põhjaveega kohtades soovitatakse mitte kasutada killustikukatet. Siiski on turbapinnasega alade suurimaks väärtuseks turvas ise, seepärast tuleb enamikes kompositsioonides kasutada turbapinnast armastavaid taimi. Sellistes aedades saavad favoriitideks rododendronid, näsiniined (Daphne), okasvormid, sealjuures ebaküpress (Chamaecyparis) ja tsuugad (Tsuga), sõnajalad ja metsalilled. Paljud metsataimed: lõhnav kannike (Viola odorata), harilik sinilill (Hepatica nobilis), kirjulehine kopsurohi (Pulmonaria saccharata), laialehine kõreliilia (Tricyrtis latifolia), haisuvõhk (Symplocarpus), võivad edukalt kasvada varjus iasugusel koheval mullal, kuid turba olemasolu mullas avaldab neile alati positiivset mõju. Nende taimede kooslus loob romantilise meeleolu - just seda tulebki toetada, kui luua kogu aia kompositsiooni.

Aed soos Konn

Soostunud mulla plussid.
Liigniiske muld on potensiaalselt viljakam, kui näiteks kuiv liivmuld. Peale kuivendamist ja lupjamist muutuvad paljud soostunud mullad viljakateks "mustmuldadeks". Jääb ära selline töömahukas ettevõtmine, nagu seda on kastmine. Vee jäägid saab suunata kanalitesse või veesilma ja kasutada tehnilisteks vajadusteks. Savipinnasele võib teha loodusliku veesilma eriliste kulutusteta. Üleujutatud lammirohumaa on rikas mineraalainete poolest. Turbale võib teha pakksillutise - originaalse sillutise puidust. Puit säilub siin paremini ja kauem kui tavalisel aiamullal.

Soostunud mulla miinused.
Liigniiskuse korral ei jätku juurtele õhku, mis viib taimede hukkumiseni. Mulla liigniiskus võib olla lühiajaline, pikaajaline või pidev. Sõltuvalt perioodi pikkusest mil juurtel õhk puudub toimub praktiliselt kõigi aia- ja dekoratiivpuude ja põõsaste mädanemine või hukkumine. Soostunud mullal arenevad kultuurtaimed väga halvasti ka teisel põhjusel: just niisketes kohtades kasvab palju taimi, mis eritavad mulda aia kultuuride jaoks toksilisi aineid. Soomuld on väga happeline, mida enamik kultuurtaimi ei talu. Suvel tolmavad turbamullad väga ebameeldivalt, ning umbrohtuvalt kiiresti. Kui turvas on läbi kuivanud, siis on seda väga raske niisutada, kui aga läbimärg, siis väga raske kuivatada. Turvas on ebastabiilne: paisub ja tõmbub kokku vastavalt niiskustasemest, aja jooksul aga tiheneb. Eriti selgelt ilmneb see kevadel lumesulamise ajal. See on oluline teada vundamendi ehitusel, teede rajamisel, tugiseinte ja kiviaedade rajamisel.
Savised mullad on külmad, struktuuritud, taimed külmuvad neis sagedamini. Külm ja niiske õhk, mis jääb talvel madalamatesse kohtadesse püsima, on hukutav puude ja põõsaste pungadele. Kevadel on madalamates kohtades suur öökülmaoht. Kogenud aiapidajad räägivad, et temperatuur on madalamates kohtades 2...6*C madalam kui mujal aias. Puittaimed, väheste eranditetega, ei kasva kõrge põhjaveeseisuga kohtades. Muru, mis on rajatud kõiki reegleid järgides, kuid arvestamata ajutist üleujutust, läheb hauduma ja umbrohtub. Happelisel mullal langeb ka rohkem taimi välja - külmumine, haiguste ja kahjurite tekkimine, ja seda kõike ilma väliste põhjusteta. Asi on selles, et mulla happesusel pH 4,0-5,5 raud, alumiinium ja mangaan saavutavad toksilise kontsentratsiooni taseme. Seejuures raskeneb taimedel fosfori, kaaliumi, väävli, kaltsiumi, magneesiumi ja molübdeeni omastamine.

Turba salalikkus.
Kohe, kui turbamuldadel hakatakse kasvatama kultuurtaimi, krundi maht tasapisi väheneb, kusjuures päikeselisel kohal toimub see protsess kiiremini kui varjus.
Kui tahate säilitada hästi valgustatud kohas tema suurimat rikkust - turvast, kaevake pinnast nii harva kui võimalik. Intensiivsel kultiveerimisel toimub orgaanika lagunemise protsess aktiivsemalt. Ärge laske turbal läbi kuivada. Kui turvas on läbi kuivanud, on tema kastmine väga raske kuna läbi kuivanud turvas ei suuda endasse niiskust imeda. Turvas on soojusisolaator ja see on veel üks tema salakavalaid omadusi. Põõsal ja puul puhkevad juba lehed, kuid taime juured pole veel ärganud, kuna muld on alles külmunud. Taim hukkub näljast. Soojajuhtivuse parandamiseks soovitatakse lisada liiva ja savi. Turbal on väga kõrge niiskusimavus, ning vihmasel suvel võib turbamullas kasvav taim kannatada liigniiskuse käes, ning tulemuseks on hapniku nälg. Sellisel perioodil tuleb eriti hoolikalt eemaldada umbrohud, kuna umbrohuvabal pinnal toimub õhuvahetus paremini.

Soostunud alal on omad reeglid.
Isegi siis, kui te viisite läbi kuivendamise ja alandasite pinnase happelisust, taastab pinnas aja jooksul oma algse oleku. Tuleb palju vaeva näha, et seda taas kultiveerida. Kümme aastat rasket tööd, ja te saavutate lõpuks soovitud tulemuse. Tõsi, selleks ajaks ületab hukkunud taimede hulk mõeldava piiri, sest pahatihti tahaks kasvatada just neid taimi, kellele antud kasvukoht sugugi ei sobi. Automaatselt langevad nad riskigruppi ja ükskõik millises ekstreemses olukorras hukkuvad esimestena. Arukam on valida need kultuurid, mis sobivad teie aia tingimustega.
Turbamuldadel on nendeks eelkõige niiskust armastavad ja niiskuskindlad mitmeaastased taimed, mis eelistavad (või taluvad) küllaltki happelisi kuid kohevaid muldi. Isegi madalsoode liigid sisaldavad sageli kaunilt õitsevaid vorme. Suve keskpaigas võib siit leida valgete, tähtjate õitega harilikku ädalalille (Parnassia palustris), sirelilillasid balti sõrmkäppa (Dactylorhiza baltica) ja harilikku käoraamatut (Gymnadenia conopsea), punakas-lillade õisikutega soo-kuuskjalga (Pedicularis palustris). Lihtne on leida siit harilikku mürkputke (Cicuta virosa), kelle suured sarikalised õisikud koosnevad väikestest valgetest õitest. Tema nimetust õigustab see, et taim on kõikide oma osadega tugevalt mürgine. Valged, justkui vahast, ripsjad õied kuuluvad ubalehele (Menyanthes trifoliata), ning on kontrastiks kirsipunaste õitega harilikule soopihlile (Comarum palustre). Soovõhu (Calla palustris) väikesed, silmapaistmatud õied on koondunud tõlvikutesse, mis on varustatud külje pealt suur epäraste, matt-valgete lehtedega. Originaalsed õisikud koos küllaltki suurte munajate lehtedega annavad taimele ebatavalise dekoratiivsuse. Valides puid, omab suurt tähtsust turbakihi paksus ja alusmulla tüüp. Kui alusmuld on savi, turbakiht aga ei ületa 50 cm, tuleb läbi viia tõsine kultiveerimine ja alles siis istutada puuliigid. Soo kuivendamine, happelisuse alandamine ja viljakuse tõstmine - need võtted annavad võimaluse kasvatada suuremas koguses puuliike. Kuid igal juhul peavad olema kõik turbamuldadele sobivad puud niiskustarmastavad ja leppima happelise mullaga.

Pohl Palukas Vaccinium vitis-idaea

MADALAKASVULISED PÕÕSAD.
Harilik pohl (palukas) (Vaccinium vitis-idaea). See väike põõsake on igihaljaste, nahksete lehtedega, teda on kerge kasvatada, kui on täidetud peamised tingimused - kerged, happelise reaktsiooniga turbamullad, korralik valgustatus ja mõõdukas niiskus. Marjad valmivad augusti lõpus ja on suurepäraste ma on suurepäraste maitse- ja ravimomadustega. Selle kultuuri kõige populaarsem sort on "Koralle", mis on väga kõrgekasvuline - 30-40 cm. Kuna sort on remontantne, kaunistavad teda kaks korda astas lumivalged õied ja erkpunased marjad.
Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus). Põõsakese kõrgus 15-40 cm, kohtab nii sooservades kui ka niisketes metsades, samuti võib teda leida kuivadelt aladelt. Eelistab rikkamaid muldi kui pohl. Hallika kirmega sinised marjad valmivad juulist ja püsivad kuni külmadeni juba lehetutel okstel.
Suureviljaline jõhvikas (Oxycoccus мacrocarpus). Igihaljas roomav, harunev põõsake, armastab väga valgust, ning tunduvalt niiskustarmastavam kui pohl. Õitseb mai lõpust kuni juuni keskpaigani. Suursugused rippuvad valkjas-roosad õied muutuvad küllaltki suurteks marjadeks, mis lõplikult valmivad sügiseks. Kevadel, peale lume minekut saab korjata lume alt väljasulanud marju, mis on magusamad, kuid säilivad halvemini kui sügisel korjatud marjad.
Rabamurakas (Rubus chamaemorus). Kasvab peamiselt tundra- ja taigatsoonides, samblasoodes, soostunud metsades. Selle rohtse mitmeaastase taime kõrgus on kuni 20 cm. Lehed kortsulised, viie labaga, tumerohelised. Õied valged, suured, vili - luuvili, kuni 2,5 cm pikkune, punane, hiljem merevaigu-oranþ, meeldiva aroomi ja unikaalse maitsega, milles puudub kibedus ja hapusus.
Harilik sinikas (Vaccinium uliginosum) – mitmeaastane, heitlehine, tugevaltharunev põõsas kõrgusega kuni 1m, võib kasvada niiskel, soostunud mullal, valges kohas. Marjad hallika kirmega sinised, väga maitsvad. Külmakindlam kui pohl ja mustikas, ei kannata kevadiste öökülmade käes. Võimeline kasvama väga vaestel ja väha happelistel muldadel.
Soomurakas (mesimurakas) (Rubus arcticus) – mitmeaastane poolpõõsas kõrgusega 10-15 cm. Lehed kolmetised, kortsulised, õitseb juuli algusest roosade õitega, mille läbimõõt on kuni 2 cm. Viljad sarnanevad vaarikatega, valmivad augustis- septembris. Maitse on väga meeldiv, hapukas-magusa aroomiga. On küllaltki külmakindlad, vähenõudlikud. Kasvab niisketes okas- ja lehtmetsades, soode läheduses, jõgede ja järvede kallastel, ei armasta avatud, päikeselisi kasvukohti. Eelistatud on kohevad, turba- ja liivamullad, mis on piisavalt viljakad ja niisked. Peale marjapõõsaste võib soostunud happelisele turbamullale istutada ka dekoratiivtaimi, põhiliselt kanarbikulisi.
Sookailu (Ledum palustre) kohtab kultuuris harva. Põhjuseks on väga aeglane kasv. Kõik sookailud on igihaljad põõsad valgete aromaatsete õitega. Ta on kohanenud eluks väga vaestel ja happelistel muldadel, mis on väga niisked, halva õhustatusega, ning kehva valgusega.
Kanarbik (Calluna vulgaris), igihaljas madalakasvuline põõsas on hinnatud tänu pikaajalisele õitsemisele suve teises pooles. On olemas ligi 500 sorti erinevat värvi õite ja lehtedega kanarbikke. Vähenõudlik mullaviljakuse suhtes, samuti valguse suhtes. Talub väga halvasti ümberistutamist. Ei soovitata põõsakesi aeda tuua metsast, parem on soetada dekoratiivvorme.
Harilik kukemari (Empetrum nigemari (Empetrum nigrum) on looduses laialt levinud turbasoodes, kuid aias kasvab halvasti. Parem on muretseda dekoratiivvormid. Sobib hästi kokku teiste kanarbikulistega, sobib tihedate rokaariumide loomiseks.
Lamav talihali (Gaultheria procumbens) – põõsake kõrgusega kuni 15 cm, lehed elliptilised, õied valged, kobarõisikus 2-8 kaupa. Õitseb maist septembrini, viljad erkpunased. See liik talvitub Eestis halvasti, eriti kuuseokste all; lehed veetlevad, kevadel ja sügisel punakas-pruunid või violetsed.
Harilik küüvits (Andromeda polifolia) – kääbuspõõsas, aja jooksul moodustab 10-30 cm kõrguse vaiba. Lehed peened, väljaveninud, hallikas-rohelised. Õied valged, mõnikord kahvatu-roosad, meenutavad maikellukest. Õitseb juunis.
Rootsi kukits (Chamaepericlymenum suecicum) on erinevalt oma kõrgekasvulisest sugulasest kuni 25 cm kõrgune, valgete, musta silmaga õitega. Viljad sarnanevad pohlakobarale, on vaid oranþikamad ja jahukama maitsega. Eelistab niisket, rikast turbamulda.

Calluna vulgaris Kanarbik Вереск

PÕÕSAD.
Tume aroonia (Aronia melanocarpa). Soo ja madaliku mets - need on tingimused. Heitlehine põõsas kõrgusega kuni 3 m, väga pidulik õitsemise perioodil oma valkjas-roosade kilpõisikutega. Veel kaunim on oma sügisrüüs. Sobib nii üksikistutuseks kui ka hekina kasvatamiseks.
Kääbuskask (Вetula nana) on suurepärane põõsas oma väikeste, "ühesendiliste" lehtedega. Kultuurtaimed on võrreldes looduslikega paremini kasvavad ja edukalt pistokstega paljundatavad. Kasvab aeglaselt, huvitav sügisvärvus.
Harilik näsiniin (Daphne mezereum) on võrratu oma kevadise õitsemisega. Väikesed, lõhnavad, lillad või valged (vormil alba) õied istuvad otse tüvel. Kõik taimeosad on mürgised.
Harilik porss (Мyrica gale) kohtab niisketel niitudel ja rohusoodes mereäärsetes rajoonides. Heitlehine püstine põõsas kõrgusega kuni 1,5 m. Lehed tumedad, kitsad, kuni 6 cm pikkused. Õitseb enne lehtede puhkemist. Isa- ja emasurvad asetsevad erinevatel taimedel. Kuni 1 cm pikkuse valminud viljad on kaetud pruunide soomustega, nagu väikesed, kuni 1 cm pikkused käbid.
(Нydrangea arborescens) - madal, kiiresti kasvav põõsas valgete, kilpjate õisikutega. Õitseb pikalt (kuni 2 kuud). Vajab rikast, happelist, piisavalt niisket mulda. Talveks soovitatakse profülaktika mõttes katmist.
Aedhortensia (Нydrangea paniculata) – kuni 3 m kõrgune põõsas. Õied on koondunud pikkadesse lai-püramiidsetesse pööristesse, mille pikkus on kuni 25 cm. Õied valged, vananedes muutuvad roosaks. Õitsemise pikkus kuni 48 päeva. Taim on väga pikaealine, dekoratiivsordid veetlevad rikkaliku õitsemisega.
Valge kukits (Сornus alba) on väga külmakindel, vähenõudlik põõsas, kõrgus kuni 3 m, nõtkete, kaunilt värvunud võrsetega. Ühtemoodi dekoratiivne nii suvel kui talvel. Dekoratiivvormid on erinevat värvi lehtedega. Võib kasvatada tüvipuu kujul, sobivad hästi hekiks, ja üksikistutuseks.
Villane paju (Salix lanata) - valgust armastav, külmakindel, aeglaselt kasvav põõsas kõrgusega 0,6-1,2 m. Originaalsed hõbedased lehed on kaetud siidjate karvakestega.
Ungari sirel (Syringa josikaea) on vähenõudlik mullatingimuste suhtes, õitseb rikkalikult 20-25 päeva 2 nädalat harilikust sirelist hiljem. Kasvatatakse mitte ainult soolotaimena, vaid ka hekkidena. Paljud aiapidajad kasvatavad endistel soomaadel just ungari sirelit.

OKASPUUD.
Glehni kuusk (Picea glehnii) – madalate ja külmade kohtade, liigniiskete muldade taim. Puu on tiheda koonuselise kujuga, kõrgus kuni 17 m. Varjutaluv, talvekindel.
Harilik kadakas (Juniperus communis) – kohaliku floora liik, valgust armastav, külmakindel, võib kasvada igasugusel mullal. Kasvab aeglaselt, talub halvasti ümberistutamist. Kõik vormid sobivad suurepäraselt nii üksik- kui ka grupiistutusse.
Harilik elupuu (Thuja occidentalis) – puu kõrgusega 12-20 m, harva ka põõsas. Kroon püramiidne või munajas, sageli maapinnal. Talvekindel, varjutaluv, kuid areneb paremini ja on pikaealisem valges kasvukohas. Võib kasvada igasugusel mullal, paljud vormid taluvad liigniiskust. Tal on rohkearvuliselt erineva kasvuga, okka värvi ja kujuga aiavorme.

LEHTPUUD.
Hõbepaju (hõberemmelgas) (Salix alba) - kiiresti kasvav, valgust armastav, mulla suhtes vähenõudlik puu. Omab madalamaid dekoratiivvorme (10 m) kui algliik, mis on erineva koorevärvusega ja erineva krooni kujuga. Leinavormid on eriti efektsed üksikistutustes. Kerge paljundada pistikutega.
Udaa paju (Salix udensis) - madal, kuni 6 m kõrgune puu või põõsas. Väga ebatavaline ja huvitav on vorm "Sekka", millel on võrsetipud keerdunud. Õitseb enne lehtede puhkemist. Kerge paljundada pistikutega.
Harilik toomingas (Padus avium) - tingimuste suhtes vähenõudlik kultuur. On võimsa juuresüsteemiga, seepärast talub hästi ajutist liigniiskust. Parandab  hästi mulda, tema langenud lehed aga vähendavad suurepäraselt mulla happesust ja muudavad mulla viljakamaks.
Lepp (Alnus) - üldjuhul niiskust armastav, kuid ei ole eriti pikaealine. Kuulub muldaparandavate liikide hulka. Sobib suurte veekogude kallaste kujundamisel, samuti kõrge põhjavee seisu tulemusel niiskete parkide haljastamiseks. Kiire kasvu ja sügisese pikaajaliselt rohelisena säilivate lehtede pärast on lepp hinnatud puuliik.
Kaerasorid ei armasta eriti leppa, ning neid oksi surutakse maasse seal, kus on kohatud seda kahjurit. Metsikult kasvavate leppade olemasolu annab tunnistust maa-aluse vee olemasolust.
Sanglepal (must lepp) (Alnus glutinosa) on küllaltki suur hulk liikide ja vormide erisusi, mis erinevad krooni kuju, lehtede kuju ja värvi poolest, ning oleksid justkui täiesti erinevad taimed.
Hall lepp (valge lepp) (Alnus incana) omab samuti hinnalisi dekoratiivvorme.

Aed soos Konn

LIAANID.
Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) - suur, puitunud, heitlehine liaan. Talvekindlus kõrge, kasvab kiiresti, kuid areneb kõige paremini rikastel, niisketel muldadel, väga kaunis sügisrüüs.

Turbapindade ülesharimise iseärasusi.
Enamikel juhtudel satuvad aiapidajate valdusesse juba kuivendatud sood, kuid kui te harite maa ise üles, tuleb tarvitusele võtta rida meetmeid:
Kuivendamine.
Istutage kased ja lodjapuud maa-ala loodeossa, nad imavad vett, kuid samal ajal jätavad tulevase aia päikesele valla. Kased kasutavad vett agressiivselt, korjates seda 30 m raadiuses. Kui territoorium on niivõrd niiske, et ei pääse ilma kuivendustöödeta, kaevake üks või kaks avatud kanalit kõige probleemsematesse kohtadesse. Hea, kui nad jagavad maa-ala eraldatud tsoonideks. Kanalite sügavus sõltub kuivendamise astmest. Kategooriliselt ei tohi lubada turba läbikuivamist. Bakterid, mis hukkuvad kuivuse tagajärjel, ei taastu pika aja jooksul. Mitme meetri paksustel turbapinnastel jälgige ehitiste seisundit, mis sageli purunevad pinnase vajumise tagajärjel.
Kogutud vee eemalejuhtimine.
Maa-ala kõige madalamasse kohta kaevake tiik. See on suurepäraseks mittekuivavaks reservuaadiks veele, ning samal ajal ka kaunistab aeda. Tiik kaevake kanalite juurde. Sinna võib teha taskud sootaimedele.
Tõstame mulla pinda.
Muld, mis on välja kaevatud tiigist, laotage mitte kõikjale krundil, vaid sinna, kus on kõrgem koht, näiteks alpiaia rajamiseks. Vastasel juhul te ei näe efekti. Maa-alal ei tohi olla kohta, kus kevadiste sulamiste või tugevate paduvihmade ajal jääb seisev vesi. Sellistesse kohtadesse tuleb kindlasti mulda juurde lisada, et kõik liigne vesi valguks kanalitesse ja tiiki. See loob võimaluse alustada kõiki kevadisi töid maksimaalelt vara. Istutage aiakultuurid tõstetud peenardele.
Mulla happesuse vähendamine, mullastruktuuri parandamine.
Kuivendatud või tõstetud soo-alal, kus pinnas on muutunud õhku läbilaskvaks, viige läbi pinnase lupjamine, mis alandab happesust, aktiviseerib mikrofloorat, parandab orgaanika lagunemist. Lubjatakse mullaanalüüsi ja erinevate kultuuride vajadusi arvestades. Liigne lupjamine kutsub esile taimede kurnatuse ja arengu pidurdumise, halveneb fosfori, kaaliumi, raua, mangaani, boori, tsingi omastamine. Happesusel ei tohi lasta tõusta üle 7 (pH). Lisage mulda lubjakivijahu või ükskõik millist muud väetist, mis alandab mulla happelisust. Nõrgalthappelistel muldadel vajatakse 100 m2 kohta 20-30 kg, tugevalt happelistel muldadel 50-60 kg. Kevadel kaevake turvas koos lisatud liivaga vähemalt labidalehe sügavuselt. Kõige parem on, kui liiv oleks jäme, lisandiks muda ja savi. Selline liiv ei hoia ainult hästi niiskust, vaid parandab ka mulla struktuuri. Liiva ja savi lisamine parandab ka turba soojusjuhtivust, kuid sel eesmärgil lisatud liiv ja savi tuleb sissekaevata turbasse mulla külmumispiirini.
Mullaviljakuse tõstmine, väetamine.
Ärge unustage mullaviljakuse kvaliteeti. Turbasel ülemineku- ja kõrgsool on mullaviljakus madalam. Näiteks kaaliumi on siin kümme korda vähem, kui teistel muldadel. Enne kultuuri istutamist linnu- või veisesõnnikut, lähimast veekogust järvemuda, dolomiidijahu, munakoori, tuhka, kompleksväetisi. Tänu lisatud väetistele hakkab turbas toimuma aktiivne
huumuse moodustumine. See on seotud sellega, et, sattudes soodsatesse tingimustesse, mitte ainult ei kasuta mullabakterid turba orgaanilisi aineid toiduks, vaid ka eritavad fermente-katalüsaatoreid, mis kiirendavad orgaanika lagunemist mitmeid kordi. Kõikidele turbamuldadele valige kõrge lämmastikusisaldusega väetisi, kuna selle olemasolu parandab järsult mikroorganismide tegevust. Tavaliselt saavutatakse soodsaim resultaat kahe väetise lisamisega, millest üks on orgaaniline ja teine alandab mulla happelisust. Viige mulda üks kord täismineraalväetist kui start turba lagunemisprotsessi alustamiseks, edaspidi püüdke ilma selleta hakk ama saada. Turbapinnastel annab hea tulemuse orgaaniliste väetiste kooslisamine (veisesõnnik, linnusõnnik, kompost, fekaalid) ja puutuha lisamine. Need on erinevate toiteelementide rikkad ja alandavad mulla happesust oluliselt. Kõrgturvas valmib väga hästi kompostihunnikus, ja juba järgmisel aastal võib seda lisada istutuse alla. Ei tohi kasutada selliseid kompleksväetisi, nagu superfosfaat ja ammofoska. Nad moodustavad fosfori, väävli või lämmastiku abil happeid ja muudavad mulla veel happelisemaks. Paljud lämmastiväetised on füsioloogiliselt happelised ja võivad mulla happelisust veelgi tõsta. Kasutage orgaanilisi väetisi. Need sisaldavad kõiki mikroelemente suhtes, mis kindlustavad taimedele tasakaalus toitumise.

ROHTTAIMED JA SIBULLILLED TURBAMULLALE.
Mitte sageli ei kohta sibullilli, mis on võimelised taluma liigniiskust ja mulla kõrget happelisust. Mida kultiveeritum on turbapinnas, seda suurem valik on sibullilli, mida saab seal kasvatada. Kui piirduda turbapinnase minimaalse parandamisega, siis saab väikestest sibullilledest seal kasvatada puškiiniat (Puchkinia), stsillat (Scilla) ja hüatsinti (Muscari). Koerahammas (Erythronium) aga tunneb ennast suurepäraselt kergetel, niisketel, happelise reaktsiooniga turbamuldadel, mis asetsevad aias poolvarjulises kohas, näiteks puude all.

Scilla rosenii

Kõrrelistega on kõik lihtsam. On olemas kindel valik sootaimi, millel on sümpaatne välimus, on aga ka lihtsalt vähenõudlikud taimed- niiskustarmastavad, mis kasvavad hästi igasugusel mullal.
Päideroogu (Phalaris arundinacea) kohtab sageli soostunud niitudel ja veekogude kallastel. Taime kõrgus 50-200 cm, erkrohelised, voolavalt allapoole paindunud lehtedega. Aianduses kasvatatakse kultuurvormi valgetriibuliste lehtedega, see on kõige levinum ja vanem dekoratiivsort: vähenõudlik, kasvab väga agressiivselt, mulla suhtes vähenõudlik, kasvukoht päikeseline või poolvari.
Harilik sinihelmikas (Molinia caerulea) ja roog-sinihelmikas (Molinia arundinacea) sobivad meie kliima niisketesse ja jahedatesse tingimustesse. Väga maalilised nii üksikistutustes kui ka gruppides veesilma kalda ääristuses. Kasvab suurepäraselt päikeselisel ja poolvarjulisel kasvukohal.
Villpeast (Eryophorum) saab turba aia originaalne kaunistus. Viljumise perioodil on väga dekoratiivne tänu lumivalgetele või erkpunastele (kaug-ida villpea) tupsudele. Äraõitsenud õisikuid kasutatakse sageli lõikeõitena nii värsketes kui ka kuivkimpudes ja lillekompositsioonides.
Jaapani tarn (Carex morrowii) - kõik tema kirjulehelised sordid ja hübriidid eelistavad sooje, varjulisi kasvukohti, kus on piisavalt niiske, seejuures kirjulehelisus ei vähene ja talverohelised lehed ei kannata kevadel päikesepõletuse käes. Sobib igasugune muld.
Palmlehine tarn (Carex muskingumensis) kasvab suurepäraselt niisketel muldadel, nii päikeselisel kui ka varjulises kasvukohas, kuid kirjulehelised sordid kaotavad varjulises kasvukohas värvi erksuse.
Mets-piiphein (Luzula sylvatica) eelistab varjulist kasvukohta, kasvab igasugusel piisavalt niiskel mullal, aja jooksul moodustab tiheda vaiba.
Luht-kastevars (Deschampsia caespitosa) ja tema sordid on probleemivabad taimed varjulisele peenrale, taluvad nii niiskeid soostunud muldi, kui ka kuiva kasvukohi ka kuiva kasvukohta, tolerantsed igasuguste mullatüüpide suhtes. Dekoratiivne igal ajal. Õitsevad taimed soomullal. Õitsevate taimede sortiment turbamuldadel sõltub mullaparanduse astmest. Kui niiskus on väga kõrge, turvas moodustab aga mullasegust suurema osa, ei õnnestu mingisuguseid õitsvaid taimi kasvatada.
Aga kuidas siis, küsite teie, kasvatatakse turbasegudes istikuid? Tegemist on turbasegudega, mitte puhta turbaga, ja istikud, mitte täiskasvanud taimed, nende suhtumine mulla happelisusesse on erinevad. Õnneks, rohtsete mitmeaastaste taimede alla on küllaltki lihtne rajada vajalik istutuskoht - teha valmis tõstetud peenar, vähendada mulla happelisust - ja probleem ongi lahendatud. Jääb üle vaid valida kultuurid, kes kõik eelistavad mulla kõrgemat happelisust ja niiskust, või vähemalt lepivad nende tingimustega.
Astilbe (Astilbe). Suurem osa astilbe sorte võivad kasvada kohtades, kus on kõrge põhjavee tase ja taluvad isegi seisvat vett. Vaene muld, avatud päikeselõõsane kasvukoht ja niiskuse puudumine võivad taime hukutada. Kõrgsoo muldi tuleb parandada kompleksmineraalväetistega ja kõduga.
Kobarpead (Ligularia) - efektsed, niiskust armastavad taimed, suurte lehtede ja kõrgete õisikuvartega, mida kaunistavad erksad, oranþid õied. Eelistab poolvarju, toitaineterikkaid muldi.
Prþevalski kobarpea (Ligularia prezewalskii) lehed on sügavalt lõhestunud, õisikud meenutavad viljapäid.
Hambulise kobarpea (Ligularia dentata) lehed on ümarad, pungakujulised, õisikud pöörisõisikud. Kõik kobarpead on efektsed gruppidena, miksbordüürides ja veekogude ääres.
Kitseenelas (Aruncus) - suur, kõrgusega kuni 2 m, ilusate, kirjude , ilusate, kirjude lehtedega ja valgete või kreemjate pöörisõisikutega. Areneb hästi nii päikeselisel, kui ka varjulistes kasvukohtades. Ühel kohal võib kasvada kuni 20 aastat. Talvekindel, moodustab kiiresti võimsa põõsa.
Harilik palderjan (Valeriana officinalis) - niiskete kohtade looduslik taim, kasvab hästi päikese käes kui ka poolvarjus. Selle taime kõrgus on kuni 2 m, õied roosakas-lillakas, lõhnavad, koondunud kilpõisikutesse.
Hõbe-kurereha (Geranium armenum) - on dekoratiivne kevadest sügiseni. Erk-vaarikaroosad, mustade silmadega õied ja elegantsed lehed on huvitavad miksbordüürides, samuti üksikistutustes.
Ojamõõl (Geum rivale) - kasvab niisketel, paremini viljakatel muldadel, õitseb mais-juunis tagasihoidlike, punakas-kreemide õitega, mis paiknevad kõrgetel, kuni 70 cm kõrgustel õisikuvartel. Sordid sobivad ideaalselt looduslikus stiilis peenardele.
(Polygonum polymorpha) - suur, pidulik mitmeaastane taim kõrgusega kuni 2 m. Suured pöörisõisikud on aromaatsed ja dekoratiivsed isegi peale õitsemist. Vähenõudlik, kasvab niisketel muldadel.
Harilik käokann (Lychnis flos-cuculi) - õrn mitmeaastane taim, annab rosettidest madala, koheva mätta ja püstistest vartest kuni 1 m kõrguse põõsa, õisikud koosnevad roosadest, küllaltki suurtest, kuid äärmiselt peenikestest õitest. Istutatakse päikeselisele või varjulisele soostunud kasvukohale.
Harilik kukesaba (Lythrum salicaria) moodustab võimsa põõsa, mis võib olla kuni 120 cm kõrgune, roosade pöörisõisikutega. Ilus vähenõudlik taim, kasvab nii päikese käes kui ka poolvarjus, eelistab huumusrikast mulda. Võib kasvada madalas vees.
Hübriid-kuldvits (Solidago x hybrida) - mitmeaastane, kuni 2 m kõrgune risoomjas taim. Mulla suhtes vähenõudlik, eelistab piisavalt niiskeid muldi, kasvab nii poolvarjus kui ka päikese käes. Sügisene õitsemine - sõltuvalt sordist - augustist oktoobrini.
Valgeõieline puju (Artemisia lactiflora) eelistab niiskeid turbamuldi ja päikeselist kasvukohta. Suurepärane maastikustiilis lillepeenardes, ning miksbordüüri tagaplaanis koos teiste kaunilt õitsevate mitmeaastaste taimedega.

Muskari Hüatsint

MADALAD JA PINNAKATTETAIMED.
Väike igihali (Vinca minor) kasvab varjus ja poolvarjus, eelistab toitaineterikkaid, hea drenaažiga muldi. Reageerib väetamisele. Talub hästi pügamist. Moodustab tiheda vaiba. Paremaks harunemiseks kärbitakse võrsetippe.
Harilik maajalg (Glechoma hederacea) - tavaline metsataim, kasvab ka varjulistel jõekallastel, põõsastdustab madalad, tihedad vaibad kõrgusega kuni 20 cm. Varred juurduvad sõlmekohtades, hõivates territooriumi. On olemas ka kirjulehelisi vorme. Õied sinakas-lillad, väikesed. Õitseb mais- juunis.
Roomav metsvits (Lysimachia nummularia) - harunematute vartega taim, mis võivad tõusta 10-30 cm kõrguseni maapinnast. Lehed ümarad. Kollased üksikud õied ilmuvad mais ja õitsevad kuni juulini. Võib istutada kivide vahele, aja jooksul katab ta need tiheda vaibaga. Talub täielikult üleujutust.
India ebamaasikas (Duchesnea indica) meenutab oma välimusega metsmaasikat: nii lehtede kui ka marjadega. Õitseb ta vaid kollaste õitega, marjad pole küll mürgised, kuid on absoluutselt söödamatud: kibedad ja mittemaitsvad. Kasvab praktiliselt igasugusel mullal. Niiskust armastav, kuid põuakindel, kasvab nii varjus kui ka päikese käes. Kasvab ja areneb kiiresti, kusjuures roomab edasi ja ületab väikesed horisontaalsed takistused, võib katta küllaltki järsud nõlvad.
Roomav akakapsas (Ajuga reptans) - äärmiselt vähenõudlik pinnakattetaim, kasvab igasugustes, isegi kõige ebasoodsamates tingimustes - erksa päikese käes ja täielikus varjus, kergel kuival, ja raskel liigniiskel mullal. Võimsa kasvu tagab poolvari ja rikkalik, piisavalt niiske liivsavimuld. Liik ja enamik sorte paistavad silma kõrge talvekindlusega, taluvad lühiajalisi kevadisi ja hilissügisesi külmasid kuni -10*C.
Sookannike (Viola palustris) on laialt levinud turbasoodes. 5-12 cm kõrgune mitmeaastane taim õrnlillade õitega. Õitseb aprillist juunini. Kasvatamiseks on vajalik happeline, niiske, mineraalainete poolest vaene muld. On ilus suurte gruppidena puude all.

Comments

Write Comment

Top