KAS SAKURA ON KA EESTIS REAALSUS ?


Mida on selleks vaja teha, et ta kaunistaks ka meie aedu ?
Raske on ette kujutada, et meie aedu kaunistaks kevadeti õitsev sakura. Kuid tegelikult on paljud dekoratiivsed kirsipuu sordid ja liigid täiesti rahuldavalt suutelised kasvama ka Eesti tingimustes.



LÄÄS JA IDA: 2 ERINEVAT LÄHENEMISVIISI KIRSSIDELE.
Perekonda kirsipuu (Cerasus) kuulub erinevatel andmetel umbes 80 kuni 150 liiki. Siia kuulub nii puid kui põõsaid, mis laialdaselt, kuid ebaühtlaselt on levinud põhjapoolkera aladel. Euroopas ja Lähis-Idas on 4 liiki, Põhja-Ameerikas ainult 2. Kõik ülejäänud on levinud aga Aasia mandri  idaosas või sellega piirnevatel saartel. Eriti palju on liike Hiina kesk- ja lääneosas, samuti Jaapanis ja Koreas.

Viljapuuna - nii Lääne-Euroopas kui Ees-Aasias on looduslikult levinud 3 liiki: maguskirsipuu, stepikirsipuu (Cerasus fruticosa) ja mahaleb (lõhnav) kirsipuu (Prunus mahaleb). Veel üks liik – harilik ehk hapukirsipuu on tekkinud maguskirsipuu ristamisel stepikirsipuuga.
Euroopa (Vahemere) tsivilisatsioon pööras oma algusaegadest peale tähelepanu kõigepealt kirsipuule kui viljapuule, jättes kõik muu kõrvale. Põhilisteks selektsiooni objektideks said juba ammustest aegadest peale maguskirsipuu ja harilik kirsipuu. Ida-Euroopas aga, kus kliima oli kontinentaalsem ja talv karmim, sai kohalike sortide loomisel  aluseks harilik - ja stepikirsipuu. Mahaleb kirsipuu oma pisikeste kibedate viljadega oli pookealuseks magus- ja hapukirsipuu sortidele, eriti just kuivadel ja karbonaatsetel muldadel. Euroopa selektsionääride tuhandeaastase töö tulemusena on pisikeste kibedate viljadega vaevu 0,5 grammi kaaluvast maguskirsist saanud kardinaalselt midagi muud. Parimate kaasaegsete sortide vili kaalub juba 15-20 grammi, s.t. ta on suurenenud 30 – 40 korda. Kuid tundmatuseni on muutunud ka maitseomadused, maguskirsil on praegu üks maitsvamaid vilju.

Idamaades on aga kirss põhiliselt ilutaim.
Idamaade tsivilisatsioon lähenes metsikult kasvavatele kirssidele hoopis teisest küljest. Siin huvituti temast eelkõige kui dekoratiivtaimest. Sellele aitasid kaasa kohalike liikide sellised omadused nagu suured ereroosad või roosad õied, kestev ja rikkalik õitsemine, mis kestis sageli kuni täieliku lehtimiseni. Suur osa selles, et kirss levis ilutaimena oli ka budismil. Iga budausulise elu eesmärgiks on hinge täiustamine järgneva, veelgi täiuslikuma taassünni tarvis. Kaunite õitsvate kirsside imetlemist peeti üheks selle saavutamise meetodiks. Dekoratiivkirsside kultuur sai alguse vanas Hiinas, tunduvalt hiljem levis see Koreasse ja Jaapanisse. Enim arenes see välja just Jaapanis, kus ta alates keskajast saavutas oma hiilguse. Jaapanipärane kirsipuu nimi – "sakura" – läks edasi ka Euroopa rahvaste keeltesse ja hakkas tähendama just nimelt dekoratiivkirsipuud. Peale dekoratiivsete looduslike liikide aretati ka arvukalt sakura kultuursorte. XIX sajandi keskel ulatus nende hulk umbes 200-ni. Jaapanlaste arvates oli kirsipuu eriliselt dekoratiivne puu. Aja jooksul tuli muidugi oma arvamust veidi ümber kujundada ja nii on Jaapanis ja Hiinas maguskirsipuu viljad ühed armastatumad puuviljad ning nad on populaarsed ja väga nõutud.



* õitsvate kirsipuude imetlemine oli jaapani kõrgklassi tunnuseks, hiljem levis see ka madalamate rahvakihtide seas. Palju legende imperaatoritest ja samuraidest on seotud õitsva sakuraga. Õpetus „Õitsvate kirsipuude imetlemine“ (jaapani keeles Hana-mi) on Jaapanis säilinud tänapäevani ja on seal populaarne. Sakura õitsemise aegu aprillis tungleb tohutu külastajate hulk laialdaselt tuntud linnadesse, mille ümbruses on istutatud palju kirsipuid  (Yosino, Arasiyama, Koga-nei ja Sakuragava). Selleks ajaks pannakse käiku lisa elektrironge ja busse, mis võimaldavad kõigil soovijatel minna kirsipuude parki. Arvukad välisturistid aga püüavad just sel ajal külastada Jaapanit, kui seal sakura õitseb.
Kahtlemata on sakura jaapanlase jaoks palju rohkemat kui lihtsalt ilupuu. Suur jaapani poeet kirjutas kord: „Kui keegi küsib sinult, mis asi on jaapanlase hing, siis näita talle õitsvat sakurat, mis helgib päikese käes.“



DEKORATIIV-KIRSIPUUDE SORDID JA LIIGID

Kõige populaarsem ilukirsipuu on Jaapanis peensaagjas kirsipuu (Cerasus serrulata), jaapanipärase nimega Yama –sakura (mägikirsipuu). Looduslikult kasvab Hiinas, Koreas ja Jaapanis. See on üsna suur puu, mille kõrgus kodumaal ulatub kuni 10-15 meetrini. Kevadel on lehed puhkedes pronksi- või vasekarva, hiljem muutuvad roheliseks. Õied 3-4 kaupa õisikus, suured, 4-5 cm läbimõõduga (s.t. meie kirsiõitest 2 korda suuremad), tavaliselt valged, kuid on ka  tumeroosasid ja heleroosasid. Rikkalikud lumivalged õied puhkeva tumepunase lehestiku taustal on erakordne vaatepilt. See ongi sakura – levinuim Jaapanis. Just selle liigi õitsemist (aprilli I poolel) tähistatakse Jaapanis rahvuspühana. Sellele liigile on sarnane sahhalini kirsipuu (Cerasus sachalinensis), samuti Sargenti kirsipuu (Prunus Sargentii); tema jaapanikeelne nimetus on O-yama-sakura või Beni-Yama-sakura. Sageli peetakse teda peensaagja kirsipuu alamliigiks. Looduses kasvab Põhja-ja Kesk –Jaapani mägimetsades, samuti Sahhalinil, Kuriilide lõunaosas ja Primorje krais, samuti Kirde-Hiinas. See on üsna suur puu, mille kõrgus ulatub 15-20 meetrini. Ta on hõreda võraga. Puhkevad lehed on tumepunased või pruunikas-punased, hiljem muutuvad roheliseks. Õied on 2-4 kaupa õisikus, suured, 3-4 cm läbimõõduga, harilikult tumeroosad, kuid on ka heleroosasid. Sahhalini kirsipuu, eriti tema tumeroosa vorm, on eriliselt kaunis õitsemise ajal. Ta on üsna talvekindel, alustab kasvu varakult ja õitseb sakuradest esimeste seas. Kuid kahjuks talub see kirsipuu halvasti palavat ja pikka suve, kasvab aeglaselt kuivas kliimas.
Jaapanis on üsna populaarne lühiseharjaseline kirsipuu (Cerasus subhirtella). Jaapanlased kutsuvad teda Higan- sakuraks, tema õitsemine toimub kevadise pööripäeva paiku. Jaapanis on suur hulk selle kirsipuu vorme, mis eristuvad üksteisest võra kuju, õite värvuse ja täidisõielisuse poolest. Paljudel on ka leinavorm. Seda kirsipuud hinnatakse varajase õitsemise tõttu.
Pealinna Tokio ümbruses on rohkem populaarne  tokio kirsipuu (Cerasus yedoensis),Yedo on Tokio endine nimi. Jaapanlased kutsuvad teda Yoshino-sakuraks. See on hübriidse päritoluga liik, tekkinud mitte enne XIX saj. II poolt. See on üsna suur puu kõrgusega 10-15 m, enamasti madala tüvega ja ümmarguse laiuva võraga, mis on laiem tema kõrgusest. Õied suured, 3,5 -4 cm läbimõõduga, lihtsad, valged või roosad, 4 ja rohkem kaupa õisikus. Õitsemine väga rikkalik, keskmiselt 10 päeva Yama  -sakurast varasem, seetõttu teda nii väga hinnataksegi.
Kõige madalakasvulisem sakura on hambuline kirsipuu (Cerasus incisa).
Jaapanlased kutsuvad teda Fuji- sakuraks samanimelise püha mäe auks, mille nõlvadel teda ohtralt leidub. Looduses on ta põõsataoline puuke, kõrgusega alla 5-6 meetri, seepärast on tema teine jaapanikeelne nimetus Mame-sakura (kääbuskirss). Tänu kääbusjale kasvule kasutavad jaapanlased teda kääbuspuude – bonsaide kasvatamiseks pottides. Õied tavaliselt 2 kaupa, keskmised, 2,5- 3,5 cm läbimõõduga, lihtsad, lumivalged, kuid puhkevad õienupud on roosakad. Karikas ja tupplehed on roosad, seepärast on õiel eredam laik keskel, nii et kaugelt tundub õis roosakas.
Kui eurooplased räägivad jaapani kirsipuust - sakurast, peavad nad eelkõige silmas kultuursorte, mis on tekkinud pikaajalise selektsiooni tulemusena. Jaapanlased aga ühendavad need rühma Sato-sakura. Nagu märgitud, sortide arv ulatub 200-ni. Nad on tekkinud keerulise hübridiseerimise tulemusena eelpoolnimetatud liikide vahel. Kuid põhiliselt on sordid moodustatud peensaagja kirsipuu baasil.
Sato-sakura sortidel on erinev võra kuju – püramiidjast kuni rippuvani, puhkevad lehed on rohelisest kuni punakaspruuni värvuseni, samuti on õied nii lihtsad, täidisõied, erineva värvusega. Nad võivad olla puhasvalged, hele-ja tumeroosad, roosad, ka rohekaskollased või kollased. Seetõttu vastupidi levinud arusaamale, et jaapani sakura on roosa, on need enamasti ikkagi valged. Igas värvirühmas ületab lihtsate õitega sortide hulk täidisõieliste omi. Erandi moodustab tumeroosade sortide rühm. Täidisõied meeldivad eriti eurooplastele, kuigi taime üldine efekt kannatab selle all. Peale selle õitsevad täidisõielised sordid hiljem.  Jaapanlased ise hindavad enim looduslike liikide ilu.



SAKURA EUROOPAS JA USA-S
Sakurade massiline introduktsioon sai alguse XX saj. alguses. Suur osa selles oli inglise asjaarmastajast aednikul K. Ingremil, kes pühendas oma elu sellele kultuurile, samuti Harwardi ülikooli  Arnoldi arboreetiumi teadustöötajal E. Wilsonil, kes tõi USA-sse suure hulga sakura sorte ja liike.
Eriti suure populaarsuse võitis sakura Inglismaal. Pehme mereline kliima ja pikk kevad on sellele kultuurile sobivad. Sortide ja liikide valiku tulemusena võib saavutada selle, et õitsemine kestab veebruari keskpaigast mai lõpuni, s.t. 3,5 kuud. Tänu jahedale kevadilmale ja aeglasele temperatuuride tõusule võib ühe sordi õitsemine kesta siin umbes 2 nädalat. Inglismaa aianditesse on toodud suur hulk kirsipuude liike ja sorte.  Lisaks sissetoomisele on jätkunud ka aretustöö ja on loodud rida sorte, levinuim neist "Kur-sar" ja "Pink Perfection". USA-s, kus kliima on kontinentaalsem, sakurad niisugust populaarsust ei saavutanud. Õitsemine on siin lühem, sageli 1-2 nädalat. Kui aga juhtub sel ajal olema soe ilm, siis paljudel sortidel hakkavad kroonlehed varisema 3-4 päeva pärast puhkemist. Soodsamad tingimused on läänerannikul, s. h. Kalifornias, kus talv on pehme ja kevad mõõdukalt soe. Möödunud sajandi lõpus kinkis Jaapani valitsus USA-le mitu tuhat sakura istikut (enamuses Yosino-sakura), mis siis istutati Washingtoni Potomaci parki.


 

 
 

Comments

Write Comment

Top