Kuidas valida taimi rõdu jaoks ?

Enne kui asuda tegelema rõdu haljastamisega, tuleb hinnata taimede tulevasi kasvutingimusi ja vastata järgmistele küsimustele:

* millisesse ilmakaarde jääb rõdu?

* kas ei hakka taimi varjutama lähedalseisvad puud, majad või varikatus?

* kas koht on kaitstud tuulte ja vihmade eest?

Taimede valikul tuleb neid faktoreid kindlasti arvestada, muidu võib teid juba esimesel aastal saata ebaedu, mis võtab ära igasuguse isu rõdul lilli kasvatada.



Nõuded valgusele.
Taimed jagatakse üldiselt valgusenõudlikeks ja varjutaluvateks. Valgusnõudlikud (need on enamuses) kasvavad ja õitsevad paremini hästi valgustatud kohas. Neid võib omakorda jagada eredat päikest armastavateks ja nendeks, kes eelistavad vaid hommikust ja õhtust päikest. Varjutaluvad taimed armastavad ka päikest, kuid nad võivad edukalt kasvada nii varjus ja ka päikese käes, kuid ainult  kohtades, kuhu keskpäevast päikest ei paista, näiteks maja ida- või läänepoolsel küljel. Mõningad taimed tunnevad end ühtmoodi hästi nii varjus kui päikeses. Seepärast ei saagi tõmmata selget piiri ja määrata päris igale lillele oma kohta. Seda enam, et iga konkreetse kasvukoha tingimused on erinevad. Näiteks võib rõdu, mis on lõuna suunas avatud, pidevalt olla varjatud naabruses kasvavate puude poolt, s.t., et vaevalt õitsevad seal portulakid ja keskpäevalilled, kuigi need on soovitatud lõunapoolsele rõdule. Samal ajal on aga mõned valgustarmastavad taimed võimelised hea hoolduse korral
õitsema ka varjulises kohas, olgugi, et mitte nii rikkalikult kui päikese käes. Tingimusi seab ka niisugune tähtis asi nagu kastmine. Lõunapoolsel küljel on temperatuur tavaliselt kõrgem (juhul kui suvi ei ole muidugi vihmane), see aga tähendab, et lehtede kaudu aurustub rohkem niiskust ja muld kuivab kiiremini. Siin on taimi vaja iga päev kasta ja mõningaid eriti niiskustarmastavaid isegi 2-3 korda päevas. Põhjapoolsel rõdul seda muret pole, aga on uus häda: madala temperatuuri tõttu ei toimu niiskuse aurumist ja muld võib muutuda liigniiskeks. Selle tagajärjeks võib olla taimede hukkumine, eriti kui taim on liigniiskuse suhtes tundlik. Vaatamata nendele ettetulevatele raskustele ei maksa heita meelt: isegi kui te ei ole varem taimedega tegelenud, siis 2-3 aastaga on teil piisavalt kogemusi lillede istutamiseks ja hoolduseks.

Praegu võivad abiks olla allpool toodud andmed.

Taimed, mis kasvavad hästi päikeselises kohas lõunapoolsel rõdul:

päsmaslill,  gladiool,  rõngaslill,  parkjuur,  sametlill,  levkoi,  paberlill,  kilbirohi,  kera-rebashein, lobeelia,  õistubakas,  altee,  kukekannus,  magun,  peiulill,  rebashein,  keskpäevalill, lehterlill,  thunbergia,  lõvilõug,  lehtertapp,  kuldlill,  dekoratiivkõrvits,  aster, torbiklill,  karukõrv,  värihein,  saialill,  sõrmkübaralill,  õisuba,  rukkilill,  dekoratiivkapsas, nemeesia, keerispea,  raudürt,  jänesekapsas,  türgi mustköömen,  leeklill, lehtertapp,  klarkia,  pelargoon,  krüsanteem,  mõrsjalill,  vanikkuljus,  petuunia, mätashari,  gazaania,   portulak,  ristirohi,  neiusilm,  reseeda,  läänemagun, päevalill,  kosmos,  päevakübar,  käokuld,  kohhia, salvia,  daalia,  paberlill,  trompetlill.

Taimed, mis kasvavad hästi valges kasvukohas, kuhu paistab ka päikest – ida, kagu, edela ja lääne suunalised rõdud, samuti lõunapoolsed rõdud, mida
saab keskpäeval varjutada:


päsmaslill, päikesetiib, kilbirohi, rebashein, lõvilõug, aster, värihein, rukkilill, raudürt, alatiõitsev begoonia, mugulbegoonia, aedkannike, pärdiklill, lehtertapp, mõrsjalill, gazaania, nelk, päevalill, käokann, daalia, gladiool, sametlill, lillhernes,  kukekannus, kuldlill, lehtertapp, pronks-lutiklill, saialill, jänesekapsas, klarkia, vanikkuljus, kosmos aedkohhia, paberlill, rõngaslill, levkoi, lobeelia, magun, lehterlill,  kirikakar, torbiklill,  sõrmkübaralil,l  mungalill, nemeesia, mustköömen, pelargoon, pronks-lutiklill,  petuunia  reseeda,  päevakübar,  salvia, trompetlill, tähtpea, parkjuur,  õistubakas, tunbergia, dekoratiivkõrvits, õisuba, leeklill,  humal,  krüsanteem,  mätashari, ristirohi, läänemagun

Taimed, mis kasvavad hästi valges, kuid otseste päikesekiirte eest varjatud kohas loode ja kirde ning põhjapoolsetel rõdudel:

päsmaslill, saialill, pärdiklill, õistubakas, kilbirohi,  jänesekapsas, torbiklill, peiulill, lõvilõug, rõngaslill, sõrmkübaralill, humal, alatiõitsev begoonia, lobeelia,  mungalill, ristirohi  mugulbegoonia, kirikakar, mustköömen, aedkannike, kesalill, reseeda.

Taimed, mis taluvad varju , kirde-, loode- ja põhja suunas avanevatele rõdudele:

Alatiõitsev begoonia, lobeelia, sõrmkübaralill, mugulbegoonia, kirikakar, õistubakas, jänesekapsas, pärdiklill, humal.
Peale valgusnõudlikkuse on vaja taimede valikul vaja arvestada ka nende kõrgust, värvust, õitsemisaega, nõudeid mullale ja niiskusele.

Õitsemisaeg
Enamuse suvelillede õitsemisaeg kestab juulist-augustini. Aga kui te istutate kirikakraid, aedkannikesi, priimulaid või siseruumides talvituvat punast sabalille, siis võite juba juunis saada kauni kompositsiooni ja kui priimula ja kirikakar ära õitsevad, asendavad neid lopsakad suvelilled.
Taimed võib jaotada kõrge-, keskmise- ja madalakasvulisteks, samuti ripp- ja ronitaimedeks. Lillede valikul tuleb arvestada nende kõrgust ja parim on see, kui esiplaanile panna amplitaimed  nagu lobeelia, mungalill, ripp-pelargoon või siis madalakasvulised (kivikilbik), nende taha keskmise  kõrgusega nagu salvia, petuunia, peiulill, järgmisse ritta kõrgekasvulised (daalia, gladiool, krüsanteem) ja kõige lõpuks ronitaimed (lehtertapp,
õisuba). Muidugi ei õnnestu standardmõõtmetega (-15 cm lai) kasti panna kõiki kasvuvorme ja seda pole vajagi – piirduge neist 1-2-ga. Näiteks 1. rida ripptaimed, 2.rida - keskmise kõrgusega. Või siis 1. rida madalakasvulised, 2. rida - ronitaimed. Võib kombineerida ka nii, et 1 kast istutada täis madalakasvulisi, teise kasti tema taha panna aga kõrgekasvulised või ronitaimed.


Kustodiev.1922. "Buket tsvetov na balkone".

Värvigamma valik.
Just värvusel on oluline mõju vaatajale. Missuguse värvigamma te valite, sõltub teie maitsest ja eelistustest, kuid pidage meeles, et ajalooliste hoonete haljastamisel on rõdu valdajal suur vastutus, eriti kui rõdu avaneb tänava poole. Klassikaline arhitektuur eeldab klassikalisi omavahel sobivaid värvuseid: valge-sinine, valge-punane, valge-kollane, kollane-sinine, kollane-punane jne. Kompositsioon tuleks kujundada sümmeetrilisena. Asümmeetriline paigutus ja riskantne kooslus nagu punane-lilla, punane-oranž, punane-roosa jätke uusehituste jaoks eksperimenteerimiseks. Kui te olete aianduses algaja, ärge valige liiga suurt hulka erinevaid taimi. Alustuseks sobib 2-3 vähenõudlikku liiki, mis õitseksid pikka aega nagu kivikilbik, mungalill, petuunia, peiulill, lobeelia. Rõdu võib kaunistada kenasti ka ainult petuuniatega, valides neid eri
sortidest. Näiteks panna eri värvi petuuniaid ühte kasti või siis järjestage ühevärvilise istutusega mitmes toonis kastid (punane, seejärel valge ja uuesti punaste õitega
kast jne.) Kogenud lillekasvatajale võib soovitada monokroomset (ühevärvilist) kompositsiooni erinevatest taimedest- kujundage kogu rõdu ühes värvigammas (kollane,
punane või helesinine), kasutades 5-6 või rohkem erinevat liiki taimi.

Rõdu kõrgus.
Lillede valikul tuleks arvestada ka sellega, mitmendal korrusel rõdu asub. Ülemistele korrustele (4-5)  avaldab tuul oma mõju, seepärast tuleks valida tugevate  võrsetega taimi või siis madalakasvulisi, tugevasti harunenud taimi nagu daalia, peiulill, lobeelia, kivikilbik, petuunia ja salvia. Kõrgekasvulisi lilli saab kasutada vaid sel juhul kui neid toestada.

Istikud: ostame või kasvatame ise ?

Mis on parem: kasvatada istikud ise või osta juba valmis taimed?
Vaatame küsimuse mõlemat poolt.

* säästate raha kuna terve pakk seemneid maksab vähem kui üks taim;
* võib kasvatada haruldasi taimi, mis  pole mujal sortimentides, aga samuti õrnu taimi, mis taluvad halvasti või ei talu üldse ümberistutamist;
* tunduvalt väheneb risk tuua oma lillekasti kahjureid.

Meeles tuleb pidada, et meie piirkonnas pole suvi pikk (tihti on ka jahe), ja kui te külvate seemned püsikohta mais siis enamus taimede õitsemise algus jääb
juuni algusest juuli keskpaigani. Mõndadel ei jäägi aega, et kasvatada õisi. Aga sellepärast, et saada õitsavid taimi vähemalt juuniks, tuleb külv viia
märtsi-aprilli ja kasvatada istikuid korteris.
Olete valmis järgnevaks?

* panna kõik aknalauad täis istikute kaste?
* tagada tõusmetele piisavalt valgust, paigutada lisavalguseks abilamp?
* pikeerimine?
* hoida külve koduloomade eest?
Kui jah, siis istikute kasvatamine- on loodud teile, kui ei- jätke kõik see mure
 ja ostke valmis kasvatatud, tihti juba õitsav istikud.


Istikute ostmine
Spetsiaalsetes poodides ja turgudel müüakse kas suletud -(korvides, kilekottides jne) või avatud juuresüsteemiga istikuid, see sõltub taime kasvukohast. Suletud
juuresüsteemiga taimed on kallimad, kuid nad on ka elujõulisemad ja taastuvad peale istutamist kiiremini. Peale selle võivad nad üsna pikka aega püsida oma pakendis, kui te mingitel põhjustel ei saa neid kohe kasti istutada. Valides avatud juuresüsteemiga istikuid, proovige juuri võimalikult vähe häirida, ärge raputage juuri mullast puhtaks ja jälgige, et juured ei kuivaks. Sellised istikud tuleb võimalikult kiiresti maha istutada, kuid nad võivad mõned päevad ka oodata, kui niisked juured on suletud kilekotti, jättes
siiski väiksema ava õhu juurdepääsuks. Hoidma peab neid varjus.


Istikute kasvatamine
Kui te otsustate istikud ise kasvatada, valmistage ette vajaminevad nõud ja substraat. Istutusnõuks sobivad erinevad madalad kastid, keraamilised või plastmassist kausid, kõikvõimalikud taimede korvid. Substraat- turvas, segatuna erinevate liivadega või spetsiaalne poest ostetud  muld. Optimaalne külviaeg- märtsi lõpp-aprilli algus. Teised tegurid sõltuvad seemnete iseloomust. Pöörduge spetsialiseerunud poodidesse. Seemnete ostmisel küsige päritolu kohta. Kui pakend on suletud hermeetiliselt, avage see alles enne külvamist. Seemned külvatakse niiskesse mulda, tasandatakse pealt ja tihendatakse ettevaatlikult. Väiksed seemned (tubakas, betuunia, belargoon, moon, lõvilõug jne) segatkse enne külvamist liivaga ( 1 osa seemnid 10 osale liivale) ja puistatakse segu pinnale. Sellisel juhul ei külvata neid mulda vaid kergelt muljutakse pinnasesse ja kastetakse. Et kiirendada istikute ilmumist võib külvata niiskeid või juba idanenud seemneid. Seemneid leotatakse vees või või õrnas heteroauksiini lahuses (0,001%) 6-24 tundi, kuni ilmub kerge vaht, mis tähendab, et seeme "on üles äratatud". Äratatud seemned võivad kiiresti ära kuivada, nad külvatakse kohe mulda. Sellistest seemnetest ilmuvad idud mõned päevad varem, kui kuivadest seemnetest. Et muld peale külvi ei kuivaks, kaetakse kast klaasi või kilega ja pannakse sooja kohta. Idanemiseks enamus seemneid valgust ei vaja, aga niipea kui idud ilmuvad (umbes 4-15 päeva pärast), on kast soovitav tõsta hästi valgustatud kohta, kus valgust on vähemalt 10 tundi ööpäevas. Soovitav on kast panna päevavalgustuslambi juurde (võib panna ka suvalise lambi juurde millele sobib pirn  40 vatti), lamp peaks olema vähemalt 25 cm kõrgusel idudest. Pikeerida tuleb taimed, kui ühe lehed hakkavad kokku puutuma teise taimega ja sellepärast võib kasv aeglustuda. Tavaliselt juhtub see esimese tõelise lehepaari faasis (kõige esimesena ilmuvaid lehti kutsutakse idulehtedeks). Istutame uude potti, suurendades taimede vahet kolm-neli korda varasemast. Väikesed (begoonia, betuunia, tubakas) tahavad kahte pikeerimist, neid võib üksteisele lähemale istutada.
Kui te ei vaja suurel hulgal istikuid, võib tõusmed ka pikeerimata jätta, vaid lihtsalt harvendada, jättes alles tugevamad taimed, sellega tagame samuti parema toitainete juurdepääsu. Istikuid võib väetada lahja taimeväetise lahusega, aga ainult sellisel juhul, kui teil on õnnestunud tagada hea tempeartuuri-valguse režiim (temperatuur
vähemalt +21 kraadi, valgust 10 tundi ööpäevas). Väetada võib 7-10 päeva tagant. Enne välja istutamist on istikuid vaja karastada, alguses lihtsalt paigutada
õhutatud ruumi, seejärel viia noored taimed natukeseks ajaks rõdule, aegamisi harjutada värske õhu ja päikesepaistega. Esimesed kaks-kolm päeva on istikuid soovitav hoida varjus ja alles viimastel päevadel panna nad päikese kätte. Vastasel juhul on päikesepõletus vältimatu, aga juhul kui taim ei hukku, siis igal juhul saab välimus kõvasti kannatada.


Konteinerisse või kasti istutamine.
Nõu, millesse te kavatsete istutada, tuleb ettevalmistada: katta põhjaauk pottikilluga kumerus ülespoole, põhja puistata väikesi kivikesi drenaažiks, täita nõu poolenisti mullaga ja suruda tihedamaks. Muld peab olema niiske. Kui te muretsesite potitaimed, koputage nad ettevaatlikult potist välja, keerates poti tagurpidi ja koputades poti serva vastu kõvat pinda, hoides samal ajal taime teise vaba käega. Turbapottidest ei võeta taimi välja, vaid istutatakse koos nendega. Kui taime juured on kaitsmata, proovige säilitada võimalikult suur mullapall. Paigutage taimed konteinerisse või kasti oma plaani kohaselt, istikute vahed täitke mullaga ja suruge muld kinni. Tihendamine on vajalik selleks, et vältida „õhutaskute“ tekkimist taime juurte ümber, sest juured ei saa sellisel juhul toitu kätte ja taim võib hukkuda. Pärast mulla tihendamist peab mullapind olema nõu äärest umbes 2,5 cm madalamal, et kastmisvesi üle ääre maha ei jookseks. Peale istutamist kastke rikkalikult ja varjutage mõned päevad ereda päikese eest. Millise vahekaugusega istutada taimed ? Loetakse, et üheaastaste taimede optimaalseks vahekauguseks on 20 cm. Kuid rõdukastis on selline vahekaugus liigne "raiskamine". Sellepärast istutatakse rõdukasti taimed nii tihedalt kui lubab nende mullapall. Sellise istutuse puhul vajavad taimed edaspidi sagedast kastmist ja väetamist, kuid saavutavad rutem ka dekoratiivsuse.


Rippkorvidesse istutamine.
Rippkorvidesse istutamis tehnoloogia erineb istutusest kastidesse. Teil on vaja sammalt ( ideaalne on niisketes kuusemetsades kasvav tihe turbasammal) ja tihedat kilet. Korvi põhi kaetakse kilega – see moodustab aluse, et kastmisvesi läbi ei valguks. Kile peale pannakse kiht sammalt. Taimede juured keeratakse koos mullaga samblasse ja alustades põhjast täidetakse korv taimedega, lisades äärde sammalt ja keskele mulda, mida tihendatakse pidevalt. Osa taimi istutatakse pealispinnale. Seejärel taimi kastetakse ja varjutatakse mõned päevad ereda päikese eest. Võib olla esimene mulje ei ole just meeldiv aga olge kindlad ,et mõne aja pärast on kõik normis. 

Hooldus.
Pool tööd on tehtud – taimed on edukalt välja istutamise
üleelanud ja näevad juba ilusad välja. Nende edasine areng ja õitsemine on täielikult teie kätes. Teist oleneb, kas mõõdakäiad jäävad teie rõdu vaimustunult vaatama või libistavad ükskõikse pilgu üle kidurate puhmaste, mis peale haletsuse mingit muud muljet esile ei kutsu.


Kastmine.
Esiteks on kindlasti vajadus kasta. Kõige sagedamini tekib lillekasvatajatel just küsimus millal ja kui palju kasta. Mitte ükski spetsialist ega kõige targem käsiraamat ei anna sellele küsimusele ühest vastust – kõik soovitavad ligikaudselt. Teatud mõttes on kastmine loominguline teadus, mis peab arvestama teie konkreetseid tingimusi ja kogemusi. Kiirele mulla kuivamisele viitavad mitu faktorit:

* istutusnõu suurus – väikeses kuivab muld kiiremini;
* nõu materjal –  keraamilistes nõudes kuivab muld kiiremini kui teistest materjalist nõudes, kuna auramine toimub ka läbi seina, muidugi, kui nad pole glasuuritud;
* nõu asukoht – päikese käes või tuulises kohas toimub kuivamine kiiremini;
* taimedest -  kas on niiskustvajavad või mitte;
* istutustihedus -  mida rohkem taimi nõus, seda tihedamini kasta;
* põhjadrenaaži olemasolu ja materjal;
* mulla kooslusest -  turbasubstraat koos suure koguse kamaramullaga kuivab aeglasemalt.

Tuginedes kogemustele võib õelda, et tihedalt täisistutatud plastmasskast mõõtudega 13 x 12 x 60 cm ilma drnaažita, asetsedes vihma käes, suunaga itta,
tuleb suvel kasta iga päev umbes liitri veega – kuid see pole siiski käitumisjuhend. Tuletage meelde reegel: kastmisvajadus on individuaalne.

Taimi kasta on parim hommikul või õhtul. Ei soovitata seda teha päeval, ereda päikesega, kuna veetilgad lehtedel ja õitel võivad põhjustada taimele põletusi. Kuid kui te keskpäeval avastate, et teie taim vajab kindlasti kastmist, siis ärge oodake õhtut, vaid kastke kohe (ettevaatlikult valades vett otse juurtele, mitte pritsida). Muidu võib juhtuda, et õhtul pole enam midagi kasta. Algajad lillekasvatajad satuvad segadusse terminoloogiast, mis on võetud kirjandusest: mida tähendab mõõdukas kastmine? Aga rikkalik? Piirid nende mõistete vahel on väga tinglikud. Enam vähem kindlalt võib õelda järgmist: taimedel, mis vajavad rikkalikku kastmist, peab muld olema pidevalt niiske (kuid see ei tähenda, et alusel peaks olema pidevalt seisev vesi!), taimed, mis vajavad mõõdukat kastmist, peab mulla pealispind kahe kastmise vahel ära kuivama. Kui palju on muld kuivanud saame proovida käega.
* pidage meeles, et taimed taluvad kergemini kerget kuivamist kui pidevat ülekastmist. Lubamatu on ülekastmine külmade ilmadega.

 Ärge tehke algajate viga, mis seisneb tihedas aga väheses koguses kastmises: sellisel puhul märgub ainult mulla ülemine pind aga juurte sügavusel on täielik kuivus ja taim vaevleb kuivuses, kuigi tundub, et ei tohiks ju olla kuna muld on ju pealt märg. Konteinerisse tuleb vett valada nii palju, et vesi valguks alusele. Ainult siis võib olla kindel, et mullapall on läbinisti niiske. Mõningaid raskusi võib valmistada rippkorvide kastmine. Kui korv on asetatud päikselisele kohale tuleb kuival ajal kasta mitu korda päevas väikeste portsionitega. Samuti kastetakse korve, mis on soojas kohas, kuid veidi harvem (kolm – neli korda päevas). Muidugi võib ka kasta tavaliselt moel iga päev .* Taimed võivad kannatada janu ka siis kui neid kastetakse külma veega. Narmasjuured (peened juured, mis varustavad taime toidu ja niiskusega) pole võimelised omandama külma vett mullast. Seda nähtust nimetatakse füsioloogiliseks kuivuseks. Vee temperatuur peaks olema sama, mis ümbritsev õhk või pisut soojem. Veel üks sagedasti esitatav küsimus: lasta vett seista või mitte? Kui teil on kohta, kus hoida mõned ämbrid vett ja te ei komista nende otsa, siis hoidke. Kui aga ei ole kohta, siis ärge tehke sellest probleemi ja kastke otse kraanist võetud veega. See ei ole keelatud. Mõelge, kuhu paigutaksid vee kutselised lillekasvatajad, kui vesi peaks tingimata seisma. Kuid tuleb siiski mainida, et väga kareda veega paikades võib tulla raskusi mõningate taimede kasvatamisel (kanarpikulised, rododendronid, hortensiad). Sellisel juhul tuleks vett pehmendada, lisades veele näiteks sidrunihapet – mõned kristallid 1 liitri vee kohta. Võib samuti kasutada turvast: 1 liiter kuiva turvast 10 liitri vee kohta. Marlikotis asuv turvas pannakse ämbrisse ja jäetakse ööpäevaks seisma. On olemas ka spetsiaalsed vahendid vee pehmendamiseks.


Väetamine.
Teine oluline moment taimede hooldamisel. Praegusel ajal on väga palju erinevaid väetisi. Valige endale see, mis rohkem meeldib või veel parem, valige paar kolm erinevat ja kasutage neid vaheldumisi. Tavaliselt kasutatakse kastmisvette lisatavat väetist etteantud koguses. See on niinimetatud juure kaudu toitmine. Väetamise juures on vaja jälgida mitmeid reegleid. Mitte kunagi ärge ületage ettenähtud väetise kogust. Soovides saavutada parimat tulemust, põletate lihtsalt taime juured ära. Kunagi ärge andke väetist kuiva mullaga. Taime tuleb enne kasta ja mitte enne kui tunni aja pärast võib anda väetist. Kastke ettevaatlikult, et vältida lahuse sattumist lehtedele. Parem on seda teha sompus ilmaga või õhtul. Väetamise sagedus on kirjutatud tavaliselt väetise pakendile. Kui aga seda pole, siis pidage meeles, et väetatakse 7-10 päeva järel. Intensiivse kasvu ajal (suve esimene pool) kasutatakse suure lämmastiku sisaldusega, rikkalikumaks õitsemiseks suure fosfori ja magneesiumi sisaldusega väetist. Peale juurekaudu väetamisele esineb ka lehtedele pritsitavat väetist (tavaliselt väga lahja segu). Seda väetamisviisi võib kasutada vaheldumisi juure kaudu
väetamisega. Seda moodust kasutatakse valgel ajal (kuid mitte päikese käes!), kui leht on aktiivse fotosünteesi staadiumis. Ärge väetage neid taimi, mis ei vaja seda – see võib kajastuda nende õitsemises. Need taimed kasvatavad sellisel juhul vaid rohelist massi ja õitsevad väga vähe.


* Pidage meeles: tihedam regulaarne väetamine nõrga lahusega, annab
parema efekti kui väetamine harva kuid kangema lahusega.



Teised tööd.

Taimede hooldus hõlmab veel rida töid, millega tuleb tegeleda, soovitavalt mitte harvemini kui 1 kord nädalas. Need tööd oleksid:
*  rohimine- umbrohtude eemaldamine
*  puhastamine- kuivade lehtede, õite, võsude eemaldamine
* kobestamine - mullakooriku purustamine, mis sageli tekib peale kastmist; see takistab mulla varustamist õhuga. Mullakoorik tuleb purustada mingi tugeva, aga mitte väga terava esemega või spetsiaalse kobestajaga, püüdes seejuures juuri mitte vigastada.
*  äraõitsenud õienuppude eemaldamine - see stimuleerib edasist õitsemist.
*  taimede ülevaatamine - haiguste ja kahjurite õigeaegseks avastamiseks. Mõningaid töid tehakse vastavalt vajadusele: ladvapungade eemaldamine stimuleerib taimede hargnemist, seda ei tehta aga kõigi taimede puhul
*  liiga väljaveninud võrsete tagasilõikamine kompaktse kujuga taimede saamiseks ja paremaks õitsemiseks
*  toestamine -  kõrgete taimede, pikkade õievarte, ronivate taimede puhul, mis vajavad kas rõngastuge, võrku, nööre jne.


Koristamine enne talve tulekut.
Peal esimesi öökülmi asume koristama, juhul kui pole seda varem tehtud ja hoitud taimi n.ö. viimase minutini. Muideks, kui külmad algavad hiljem,siis osa külmakindlamaid  taimi näevad veel oktoobris-novembris ilusad välja ja ei karda isegi lumesadu. Õitsemist saab pikendada, kui viia väiksemad konteinerid ja rippkorvid sisse, kuid kõik see, mis jäi välja öökülmade kätte, tuleb nüüd ära koristada. Ärge venitage sellega seni, kuni maa külmub, - koristage kõik taimed koos
juurtega hoolikalt ära, muld aga kobestage. Kui jätate konteinerid ja kastid talveks rõdule, jälgige, et muld selles peale vihmasadusid ei jääks liiga niiskeks, talvel see aga külmub ja võib nõusid kahjustada, kuna sisu paisub. Eriti tähelepanelik tuleb olla keraamiliste nõudega, nendest on mõttekas muld eemaldada.


Taimede talvitumine rõdul.
Võimalik, et tahate jätta mitmeaastasi taimi rõdule ületalve või siis soovite hoida näit. humalat järgmise hooajani. Põhimõtteliselt on see võimalik, kui teil õnnestub tagada tingimused, kus mullapalli temperatuur ei langeks alla -12 C. Seda nõuet on võimalik täita, kui:
*  talv juhtub olema pehmevõitu
*  klaasitud rõdu puhul
*  spetsiaalse ettevalmistuse puhul.

Kui teil on lahtine rõdu, siis pehmele talvele ei tasu küll lootma jääda, vaid õigeaegselt tuleb valmistuda külmade tulekuks. Pange konteineri alla penoplastist plaat, katke sama materjaliga ka konteineri küljed ja siduge kõik nööriga kinni. Pealt katke nt. ajalehtedega. Lehtedega võib katta ka penoplastiga kaetud seinad. Katke kõik omakorda kilega, jättes taimede varred sisse. Oleks hea, kui kõike seda kataks edaspidi lumi. Rõdudel, kus lund on tavaliselt vähevõitu, tuleks tugevate külmadega taimi täiendavalt katta nt. kangaga.

Ja veel üks nõuanne: enne talveks „sissepakkimist“ tuleks taimi tugevasti kasta, sest taimede juured võivad kuivuse tõttu kannatada isegi talvel.


Rahvapärased vahendid haiguste ja kahjurite tõrjeks.
Kui te ei soovi keemiat kasutada, siis võite proovida looduslikke vahendeid.
* nõgesetõmmis
500g värskeid nõgeseid, mis korjatud enne õitsemist, kallatakse üle 5 l veega ja jäetakse seisma 12-24 tunniks. Pritsimiseks lehetäide vastu kasutatakse lahjendamata segu.
* osjakeedis
500 g värskeid või 50 g kuivatatud põldosja leotatakse 5 l vees 24 tundi ja seejärel keedetakse 30 minutit. Peale jahutamist lahjendatakse veega 1:5. pritsitakse lehtedele ja kastetakse taimi jahukaste vastu.
* puju keedis
1 spl. puju keedetakse 1 l vees 1 tund. Kurnatakse ja kasutatakse ilma lahjendamata lehetäide vastu.
* Küüslaugutõmmis
20-30 küüslauguküünt peenestatakse ja mahl pressitakse välja. Seda kasutatakse lahjendatuna 10 l vees pritsimiseks lehetäide, ripslaste ja seenhaiguste vastu.
* sibulatõmmis
1 l jagu sibulakoori valatakse üle veega ja jäetakse ööpäevaks seisma. Siis pigistatakse koored kuivaks, leotis kurnatakse ja pritsitakse taimi 2-3 korda 5 päevaste vaheaegadega lehetäide vastu.
* puutuha leotis
12 spl. puutuhale  valatakse 1 l vett ja jäetakse 2 ööpäevaks seisma. Saadud vedelik valatakse pealt ära ja kasutatakse pritsimiseks  lehetäide ja ripslaste
vastu.
* raudrohuleotis
1 l kuuma vette panna 15 spl peenestatud kuiva raudrohtu (saab ka apteegist), jätta 48 tunniks, kurnata ja pritsida lehetäide, ripslaste, lestade vastu.
* Sinepitõmmis - Kontsentraadi valmistamiseks võtta 3 tl sinepipulbrit, valatakse peale 1 l vett ja jätta suletud nõusse 48 tunniks, seejärel filtreeritakse. Enne pritsimist
lisatakse 200 ml kontsentraadile 800 ml vett. Kasutatakse lehetäide, ripslaste vastu.
* tubakaleotis ja –keedis
8 spl tubaka kohta võtta 1l vett. Tõmmise jaoks jätta seisma 24 tunniks ja seejärel kurnata, keedise jaoks leotatakse 24 tundi ja seejärel keedetakse 2 tundi ja kurnatakse. Mõlemat lahjendatakse enne tarvitamist 1:1. Lehetäide , ripslaste, lestade vastu.
* Punapipra kauna tõmmiis
Kontsentraadi valmistamiseks võetakse 5-6 värsket  või kuivatatud kibepipra kauna, peenestatkse ja keedetatakse 1 tund 0,5-0,7 l vees, seejärel jäetakse 2 päevaks tõmbuma, edasi filtreeritakse ja hoitakse hästi suletud klaaspudelis. Pritsimiseks võetakse 2 tl kontsentraati 1 l vee kohta. Täide ja ripslaste vastu.
* Männiokka tõmmis
Värsked männioksad panna nõusse, valada kuuma veega üle (1:1) ja sulgeda nõu kaanega. Tõmmist kasutatakse pritsimiseks järgmisel päeval, lahjendades seda
veega 1:5. Lehetäide vastu.
*  saialille seemnete tõmmis

 3 spl seemnetele valada 1 l vett ja jätta 36 tunniks. Pritsitakse ilma lahjendamata, lestade vastu.
* küüslaugu, sibula ja pipratõmmis
3 küüslauguküünt ja 1 mugulsibul peenestatakse ja kallatakse peale 2 klaasi vett. Lisatakse 2 tl punast peenestatud pipart ja jäetakse seisma 24 tunniks, seejärel
kurnatakse. Enne kasutamist lahjendada, lisades 5 kl vett, pritsida lehetäide, lestade vastu.

Keediste ja tõmmiste paremaks kleepumiseks lehtedele lisatakse majapidamisseepi ( 1 spl riivitud seepi 1 l vedeliku kohta). Eelnevalt lahustatakse seep väikeses
koguses vees ja lisatakse tõmmisele vahetult enne pritsimist. Pritsimiste sagedus sõltub ühe või teise kahjuri arengutsüklist, kuid võib võtta asja ka keskmiselt ja pritsida iga 5 päeva tagant. Tavaliselt tehakse 3-4 pritsimist.

Lõpuks pidage meeles kuldne reegel: põhiline profülaktika haiguste ja kahjurite vastu on õige agrotehnika. Õieti istutatud, õigel ajal kastetud ja väetatud taimed saavad haiguste ja kahjuritega ise hakkama.

 

Comments

Write Comment

Top