Lillepeenra hooldus

Kastmine ja piserdamine.
Õige kastmine- üks peamisi protsesse õistaimede eest hoolitsemisel. Õistaimed jagatakse vastavalt niiskusvajadusele põuakindlateks, niiskust vajavateks ja keskmiselt niiskust vajavateks taimedeks.
Põuakindlateks mitmeaastasteks taimedeks on: kalju-kilbirohi, puju, hall mailane, kassikäpp, nelgilised, ibeeris, aubrieeta, kivirik, kukeharjad, mägisibulad, tüümian, villane nõianõges, kuningakepp, piimalill ja kadakkaer.
Keskmiselt rohkem niiskust vajavad: anemoon, kurekell, käoking, astilbe, brunnera, elulõng, murtudsüda, kannike, kobarpea, metsvits, meelespea, kuutõverohi, priimula, rabarber, kullerkupp, aedfloks, hosta, tonditupik.
Rohket kastmist vajavad: daaliad, kellukad, kukekannused, lupiinid ja praktiliselt kõik sibullilled. Ülejäänud mitmeaastased lilled kuuluvad keskmise niiskusvajadusega lillede hulka. Intensiivsem ja regulaarsem peab kastmine olema aktiivse kasvu perioodil, pungade moodustamise ajal, õitsemise ajal ja taime uuenemisorganite arengu ajal. Kastmisnorm lillepeenras üheaastastele lilledele on 15-20 l/m2, ning mitmeaastastele 30-40 l/m2. Kastmise sagedus peaks intensiivsel kasvuperioodil olema vahemikus 3-5 korda. Peale selle, vajavad mitmeaastased  lisaks ühe-, või kahekordset kastmist uuenemisorganite moodustamise perioodil, mis enamikel mitmeaastastel on suve lõpus, sügise alguses. Varakevadisi ja kevadisi sibullilli tuleb kasta rikkalikult, et muld niiskuks 30-40 cm sügavuselt. Kastmisnorm 40-60 l/m2. Vegetatsiooniperioodil kasta 2-3 korda. Kasta on kõige parem õhtuti, vooliku otsas oleva pihusti kaudu. Kuumal perioodil soovitatakse taimede värskendavat piserdamist, et pesta lehtedelt tolmu, alandada temperatuuri, ning tõsta taimedevahelist õhuniiskust. Piserdamisele kuluva vee norm on 2-3 l/m2.

Mulla kobestamine.
Mitmeaastaste lillepeenras viiakse esimene kobestamine läbi varakevadel, kohe, kui taheneb mulla pealmine kiht. Teistkordne kobestamine viiakse läbi enne, kui taimed on jõudnud kasvada üksteisega kokku. Lillepeenra kobestamissügavus sõltub juurte ja uuenemisorganite paiknemisest mullas. Taimedel, mille juuresüsteem paikneb mulla pealmises kihis, soovitatakse kobestada mulda mitte sügavamalt kui 3-5 cm. Selliste taimede hulka kuuluvad mitmeaastastest sügisheleenium,  iiris, karpaadi kelluke, monarda, kuldvits, pöörisfloks, jt., suvikutest: aster, lobeelia, lõvilõug. Taimed, mis omavad roomavaid või rippuvaid maapealseid osasid vajavad väga ettevaatlikku kobestamist, mida viiakse läbi ainult väljaspool koondunud taimeosade gruppi. Nende hulka kuuluvad: arabis, roomav mailane, nurmnelk, roomav kipslill, rohukamarane kelluke, kadakkaer, ning taimed, millel arenevad "vuntsid" - akakapsas, nõmmkann, nurmenukk, maran. Taimed, mis omavad horisontaalset juuresüsteemi, või mille uuenemisorganid paiknevad mulla pealmises kihis, vajavad vaid 2-3 cm sügavust mullakobestamist. Need on põõsasaster, kuldvits, maikelluke, võsa-raudrohi,   bergeenia, päevakübar. Peale selle on grupp mitmeaastaseid lilli, mille juuresüsteem kasvab üles - astilbe, heleenium, aed-kukekannus, priimula, aedfloks, mida vanemad on taimed, seda pealpool on nende uuenemisorganid ja kõrvaljuured. Nende taimede mullapinna kobestamine peab olema väga ettevaatlik- mitte sügavamalt kui 3 cm, ning põõsale mitte lähemalt kui 10 cm. Sellisele grupile taimedele soovitatakse raputada põõsale toitaineterikka mulla, komposti või turba 4-6 cm paksune kiht.

Pealmise mullakihi multšimine.
Lillepeenras olevate umbrohtudega peab võitlema regulaarselt, kogu hooaja jooksul. Rohimist on parem läbi viia niiskes mullas, siis tulevad umbrohud koos juurtega kergesti välja. Mitmeaastased umbrohud (orashein, ohakas, piimalill, võilill jt.) tuleb kindlasti eemaldada koos juurega, püüdes eemaldada kõik juuretükikesed. Samuti tuleb lillepeenrast eemaldada soovimatud isekülviga levinud lilled (kukekannus, magun, lupiin, kuldvits jt.).
Multšiks võib kasutada turvast, kui kõige odavamat materjali, kuid parem on kasutada turbasõnniku, turbamineraal, või turbahuumuse komposti. Samuti võib kasutada põhu, lehe, rohttaimede, saepuru, puukoore, liiva, keramsiidi, jt. komposte. Uutel lillepeenardel piisab 2,5-3 cm multšikihi paksusest, 4-5 aastastel ja vanematel lillepeenardel 5-8 cm paksusest. Multsimiseks parim aeg on varakevad, enne võrsete ja lehtede arengut, ning sügisel, peale võrsete lõikust. Korduv multšimine soovitatakse läbi viia 2-3 aasta pärast.

Taimede muldamine.
Kasvades vanemaks, paljastuvad paljude mitmeaastaste taimede juurekaelad, juured, või risoom. Muldamine kõdu, turba, komposti, või saepuruga päästab paljastunud taimeosad ebasoodsate ilmastikutingimuste käest, ning võimaldab taimede püsimist pikaajaliselt oma kasvukohas.

Väetamine ja väetised.
Kui taimed arenevad hästi, siis pole regulaarset väetamist vaja, et mitte esile kutsuda liigset rohelise massi teket, ning nõrgendada õitsemist. Kui taimede välimus ei rahulda Teid, tuleb neid väetada. Suurem lämmastikväetise lisamine soodustab võimsamate võrsete arengut, annab lehtedele tumerohelise värvuse, aeglustab taimede vananemisprotsessi. Lämmastikväetisi iseloomustab liikuvus, ning kiire mullast väljauhtumine, seepärast tuleb neid perioodiliselt lisada. Lämmastikväetised viiakse mulda kevadel, ning suve alguses, kui taimedel on intensiivne vegetatiivse massi kasvuperiood. Rohkem vajavad lämmastikku astrid, levkoi, nelk, godeetia (sametlill), petuunia, gladiool, daalia, hüatsint, nartsiss, tulp, pojeng ja kuldlill. Piisav fosforväetis annab mitmeaastasele taimele talvekindlust, kiirendab õitsemist ja viljumist. Fosforväetised on väheliikuvad, seepärast soovitatakse neid mulda viia kuivana, kas siis istutusauku, või sügisesel mulla kobestamisel 8-10 cm sügavusele, kus paiknevad kõrvaljuured. Suvisel perioodil on fosforväetised efektiivsed ainult lahustatud kujul. Kaalium tõstab talvekindlust, soodustab lämmastikväetise paremat omastamist mullast, ning tärklise kogumist sibullilledel, juuremugulatel ja risoomidel. Kõrgenenud kaaliuminõudlus on enamikel õistaimedel pungade moodustamise ja õitsemise perioodil; vaid gladioolid, nelgid ja kõik sibullilled vajavad pidevat kaaliumi lisamist kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Pikaajaline magneesiumipuudus toob õistaimede lehtedele klorootilised laigud, ning seiskab kasvu. Magneesiumväetistest kasutatakse lilledele kaalimagneesiumit. Kaltsiumipuudusel arenevad taime juured nõrgalt, muutuvad libedaks, ning purunevad kergesti, noortel lehtedel tekivad klorootilised laigud. Kaltsiumi viiakse mulda dolomiidijahu, kriidi või lubjana.
Mitmeaastased taimed kannatavad sageli mikroelementide (boor, molübdeen, vask, koobalt, tsink, mangaan) puuduse all. Neid on parem mulda viia kevadel esimese mulla kobestamise ajal, või juurevälise väetamisena arvestusega 60-80m/m2 lillepeenrale. Mikroväetisi tuleb kasutada jargmistes kogustes ja kontsentratsioonides: boorhape 2-5gr (0,02-0,05%), vaskvitriol 1-5gr (0,02-0,05%), mangaansulfaat 5-10gr (0,05-0,1%), tsinksulfaat 1-2gr (0,01-0,02%), ammooniummolübdeen 1-5gr (0,01-0,05%) 10 liitri vee kohta.
Esimene pealtväetamine viiakse läbi lumesulamise ajal. Lämmastikväetised, arvestusega 20-30gr/m2 sibullilledele, ning 10-15gr/m2 teistele mitmeaastastele lilledele. Fosfor ja kaaliumväetised soovitatakse mulda viia esimesel mulla kobestamisel, 50-60gr/m2 fosforväetisi ja 20-30gr/m2 kaaliumväetisi. Teine pealtväetamine lämmastikväetistega viiakse läbi 3 nädalat peale esimest, arvestusega 20-30gr/m2. Kolmas pealtväetamine toimub pungade moodustamise või õitsemise ajal täismineraalväetistega lahusena, sisaldades 10 gr lämmastik-, 30 gr fosfor-, ning 20 gr kaaliumväetist 1 m2 lillepeenrale. Sügisel vajavad kõik mitmeaastased pealtväetamist: 1 m2 lillepeenrale 10 gr lämmastik-, 50-60 gr fosfor-, ning 30 gr kaaliumväetisi.
Väetamise abil ei saavutata alati kiiret efekti taime kasvu arengus. Sel juhul võib kasutada füsioloogiliselt aktiivseid aineid, mis ühe- või kahekordsel kasutamisel muudavad järsult taimede peamiste eluprotsessida suunitlust. Kasvustimulaatoreid (heteroauksiin, hiberreliin jt.) võib kasutada üheaastaste lillede kasvatamisel kasvu ja õievarte produktiivsuse parandamiseks. Selleks piserdatakse suvikuid eelpoolnimetatud kasvustimulaatorite 0,001-0,0001% lahusega külgpungade kasvamise perioodil. Kui peale esimest töötlemist pole kasvureaktsioon piisavalt tugev, korratakse protseduuri 10-15 päeva pärast. Kasvupidurdajaid, retardante, soovitatakse kasutada sel juhul, kui on vaja pidurada kasvuprotsesse, andes taimele kompaktsemat kuju, mis on eriti oluline eriliste bordüüride, rabatkade ja lillepeenarde loomisel.

Taime maapealse osa hooldus.
Hooldus seisneb reas kergetes, kuid väga vajalikes töödes, mis tagavad taimede dekoratiivsuse. Varakevadel tuleb mitmeaastaste lillede peenras eemaldada surnud varred ja lehed. Pungade moodustamise perioodil tuleb otstarbekohaselt kärpida 1/3- 1/4 võrsetest, kiirendades sellega külgvõrsete arengut, ja pikendades õitsemist 3-4 nädala võrra. Regulaarselt tuleb eemaldada äraõitsenud õied ja õisikud, kui ei ole eesmärgiks seemnete saamine. Samuti tuleb eemaldada kõik murdunud ja kuivanud oksad. Mida varem saab eemaldatud viljaalged, seda kiiremini kasvavad külgvõrsed, ning algab sügisene teine õitsemine. Sügisel, vegetatsiooniperioodi lõpus, külmade saabudes, tuleks eemaldada mittetalvituvate vartega taimedel maapealne osa. Seejuures, avatud kasvukohas, kus talvel võib tuul lume ära puhuda, võib tervetel taimedel varred lõigata ära pooles ulatuses, kevadel aga, peale lume sulamist, enne kobestamist, eemaldada ülejäänud osa maapinnani. Haigetel taimedel tuleb maapealne osa eemaldada kohe kuni maapinnani, maapinda aga töödelda fungitsiididega.

Tugede paigaldamine.
Osad dekoratiivtaimed omavad hapraid oksi, või kalduvad lamanduma, seepärast peab neid siduma tugedele (vaiad, latid, raamid, traadid, võrgud jne). Tuge vajavad ka vääntaimed.

Taimede kaitsemine külma eest.
Lillepeenarde kaitsemiseks külmade vastu kasutatakse kuuse-, või männioksi, lehti, turvast, saepuru. Talvituvate varte ja lehtedega taimi on soovitatav katta okstega, lumevaestel talvedel lisada okstele 10-12 cm paksune lehtede kiht. Hilja istutatud sibullilled, mugulsibullilled ja risoomsed lilled tuleks katta 10-15 cm paksuse turba, või saepuru kihiga. Kate paigaldatakse peale seda, kui saabuvad pidevad miinuskraadid, ning mullapind on 3-5 cm paksuselt külmunud. Lehed ja oksad eemnaldatakse varakevadel, et ära hoida taimede haudumist, ning mitte kahjustada noori võrseid. Tavaliselt tehakse seda märtsi lõpus- aprilli alguses, katted eemaldatakse aegamööda, kui maapind sulab. Kõigepealt eemaldatakse katted põhjapoolsest küljest, 3-4 päeva pärast lõunapoolsest küljest, seda selleks, et taim saaks tasapisi harjuda päikese ja värske õhuga. Parem on katted eemaldada pilves ilmaga.

Taimede kaitsemine öökülmade eest.
Taimi saab kaitsta kevadiste ja sügiseste öökülmade eest kile, paberi, okste ja riidega. Teine meetod- suitsutamine. Temperatuuri langemisel 2*C-ni süüdatakse eelnevalt poolkuivadest taimejäänustest (lehed, oksad, varred jne.)ettevalmistatud kuhjakesed. Külmunud taimi on võimalik päästa külma veega kastmise või piserdamisega, ning nende varjutamisega päikesekiirte eest.

Jagamine ja noorendamine.
Kord mitme aasta tagant vajavad paljud mitmeaastased taimed noorendamist. Pikaajaliselt ühel kasvukohal kasvades muutuvad taimed vastuvõtlikuks haiguste ja kahjurite osas, põõsad hakkavad keskosas mullapinnast välja kerkima, õied muutuvad väiksemaks, õitsemine väheneb. Kui põõsas on suur, keskel aga puuduvad oksad, tuleb põõsast noorendada. Samuti vajavad uuendamist liigselt suureks kasvanud põõsad, kui taim võtab ära ruumi naabritelt, või liigses kasvuhoos lehed vähendavad õitsemist.

Comments

Write Comment

Top