Alstroemeria (Inkaliilia)



Alstroemeria Sweet Laura

Ajaloost: 1752. aastal ostsustas rootsi päritolu perekond saata oma 16 aastane poeg Clas (Claus von Alstroemer) Hispaaniasse lammaste ristamist õppima. Asi oli perspektiivikas ja tõotas suurt tulu. Aga poja iseloomujooned olid niivõrd tugevad ja perekonna traditsioonid niivõrd kauged loomakasvatusest, et Clas loobus üpris ruttu lammastest ja hakkas taimi koguma. Tema isa John Alstroemer oli botaanik ja sai laialt tuntuks oma kodumaal, sest tegeles  kartuli introduktsiooniga Inglismaalt Rootsi.
1753.a saatis Clas koju oma koduõpetajale ja vanale sõbrale metsiku taime seemned, mille tõi Hispaaniasse Lõuna-Ameerikast saabunud laev. Selleks sõbraks polnud ei keegi muu kui Carl Linnee. Viimane oli selleks ajaks juba jõudnud avaldada oma „Systema naturae”, õppida tundma Lapimaa loodust ja asutanud botaanikaaia Hartkampis, mis kuulus kohalikule rikkale, Ida-India kompanii valitsejale Cliffortile, saanud kuningliku botaaniku tiitli, jõudnud viia hiilgavasse seisundisse Uppsala botaanikaaia ja anda välja „Philosophia botanica”.
Teadlane närveeris nii väga oma uue liigi pärast, et hoidis külma ilmaga kasti seemikutega oma magamistoas. Mõne aja möödudes, kui taimel puhkesid roosad õied, kirjeldas C. Linnee` seda taime ja nimetas selle oma noore sõbra auks alstroemeriaks. Nii ilmuski Euroopa taimekasvatuse ja botaanika nomenklatuuri uus eksootiline Lõuna-Ameerika taim nimega Alstroemeria pelegrina. Aga Clas Alstroemer oli selleks ajaks saanud juba ise suurepäraseks loodusuurijaks, hiljem sai ta oma teenete eest ka paruni tiitli.
Alstroemeria pelegrina introduktsioon 18. saj. oli vaid tänapäeva alstroemeria ajaloo algus. Järgneva pooleteist sajandi jooksul käis palju seemnetejahtijaid Lõuna-Ameerikas. Ja kahjuks mitte kõik ei tulnud  sealt kaugelt kontinendilt tagasi nii, et muude eksootiliste  ja erinevate liikide hulgas oleksid olnud selle liigi viljad. 
Algul hoiti Euroopas inkaliiliat mõningate botaanikaaedade kollektsioonides. Vaid väga väikestes kogustes kasutati teda ka lõikelillena. Ja alles 200 aastat pärast tema sissetoomist muutus ta tuhkatriinust printsessiks, saades elegantseks ja populaarseks lõikelillekultuuriks. Seejuures on ta Läänes edukalt lülitunud konkurentsivõitlusse nelgi ja krüsanteemiga.
Selle suure läbimurde teostasid 2 selektsionääri: J. Goemans Inglismaalt ja M. Van Staaveren Hollandist. Just neil õnnestus täiel määral realiseerida selle eksootilise taime geneetiline võimekus. Teineteisest sõltumatult alustasid need 2 noort auahnet lillekasvatajat inkaliilia selektsiooni, ristates Alstroemeria aurea teiste liikidega. Kuidas see neil õnnestus, on jäänud tänapäevani ärisaladuseks. Tulemus ületas kõik ootused. Kõigest mõne aasta pärast , 1961. aastal, sai Goemansi esimene seemik, mis nimetati oma õrna ja võluva värvuse tõttu „Baleriniks”, Kuninglikult Aiandusühingult näitusel esimese preemia  „Award of Merit”. Samaaegselt said aga Hollandis üleüldise tunnustuse van Staavereni esimesed seemikud, väga elegantsed „Beauty” ja „Regina”. Tänu sellele sai inkaliilia laialdaselt populaarseks oma ebatavalise värvuse, suurte õite, pikkade ja tugevate õievarte, väga pika õitsemisperioodi ja hea säilivuse tõttu lõikeõiena. Paljude teiste väärtuste seas oli hübriididel võrreldes metsikute liikidega lisaks ka vastupidavus külmadele, pidades vastu kuni -10 C pakast.
Mõlemad ei olnud mitte ainult suurepärased sordiaretajad, vaid ka ärimehed, kumbki autor vormistas kohe juriidiliselt oma uued sordid, kindlustades neile kindla seaduse kaitse (Plant Breeders Rights). Selle tulemusena said kõik lillekasvatajad kogu maailmast noori taimi, mis on vajalikud taimede kasvatamisel lõikeõite saamiseks, ainult nende käest. Seepärast olid kõik Euroopa lilleaiandite omanikud mitu aastat järjekorras. Mõlemad monopolistid saavutasid oma äris edu. Nende aretatud sortide kasvupind suurenes 2-lt hektarilt 1960-ndatel aastatel 1993. aastaks 350 ha-le. Iga-aastane sissetulek saavutas suuruse 100 miljonit naesterlingit.
Teisi lillekasvatajaid rõõmustas nende edu vähe. Aeg nõudis uusi, rohkem huvitavamaid ja dekoratiivsemaid sorte. Ainult et aretusse oli võimalik kaasata vaid looduslikke liike ja väga vanu Alstroemeria hübriide, mis introdutseeriti juba umbes 50 aastat tagasi. Kuigi nende seas oli kultivare väga ilusa valge õievärvusega, siis seemnest kasvatamisel muutusid nad tagasi  loodusliku liigi värvi (roosast oranžini) ja õitsemisperiood oli lühike (ainult 4-6 nädalat). Uusi sorte, mis olid saadud esimeste inglise ja hollandi sortide põhjal, kaitses aga autoriõigus. Peale selle ei andnud need ka seemet - nende eripära oli steriilsus ja paljundati neid ainult vegetatiivselt kas põõsa jagamisega või  siis koekultuuri meetodil  in vitro laboratooriumis.
Kuid lõpuks kõik takistused järk-järgult ületati. Töösse lülitusid mitmete maade selektsionäärid. Igal aastal näitustel ja laatadel hakkasid ilmuma uued inkaliilia uued ja uued sordid. Saadi polüploidsed, väga efektse õie värvusega, suureõielised inkaliilia  vormid, mis on võimelised säilitama oma dekoratiivsust lõikeõiena üle 30 päeva. 80-ndate aastate alguses võisid lillekasvatajad kasvatada juba umbes 50 sorti.
„Peruu liilia” või „inkaliilia”, nagu algul neid imelisi taimi eurooplased nimetasid, sai populaarseimaks lõikelilleks kogu maailmas. Inglismaa ja Hollandi järel said suuremateks lilletootjateks Kolumbia, Keenia ja Jaapan. Nendele astub kanna peale Soome, kus kasvatatakse palju ilusaid väga suurte õitega erinevates varjundites sorte. Tahaks loota, et ka kodumaised lillekasvatajad suudavad kunagi rõõmustada meid selle ebatavalise saatusega imepärase taime  uute sortidega.

Comments

Write Comment

Top