Väetamisest ja muustki

Esimene aasta peenrata kasvatamisel kasutasin ma ikkagi mineraalseid väetiseid. Neile, kes neid kasutama hakkavad, räägin, kuidas kasutada mineraalseid väetiseid ilma läbikaevamiseta.

Juhistes o öeldud, et kuiv väetis tuleb segaa veega. Kogus sõltub kastmise ulatusest ja kasvatavatest kultuuridest, eirti madalates lohkudes. Pealmist mullakihti turgutataakse väetamisega. Kõik on väga kerge ja effektiivne: niipalju kui me loobume peenardest, siis puude juured ja juurviljajuured meie aias saavad pinnapealseteks, toitvad lashused satuvad otse eesmärkidele. Pärast võib kasta tavalise veega, et see natuke "jätkaks" väetamist. Sellisel viisil saab pinnast väetada 1-15 cm ulatuses, selles ulatuses asuvad tähtsamad juured.

Parem on kasutada graanulväetiseid ja kasta nende lahusega, nii toitvad osakesed lahustuvad aegamisi ja seejärel kinnituvad mulda palju ühtlasemalt, kui kuivad graanulid. Piisav on teha üks selline väetamine kevadel ja rohkem mitte kasta. Aga kui soovite, siis võite teha ühe väetamise veel suve alguses.

Nii võib täielikult väetada, kui teile sobib mineraalidega väetamine. Mingi aeg ma asutasin seda lihtsat võimalust ja see õigustas ennast täielikult. See oli täiesti effektiivne vahend taimedele-nad kasvasid paremini-kui olid saanud korralikku väetamist. Ma ostsin selliseid väetisi, nii graanuleid kui lahuseid, mille koostis sisaldas, esiteks, kolme peamaist elementi: lämmastikku (N), fosforit (P), kaaliumit (K)- see oli peamine, aga teiseks, teisi vajalikke mikroelemente: koobalti (Co), molübeeni (Mo), vaske (Cu), tsinki (Zn), mangaani (Mn), boori (B), magneesiumi (Mg), kaltsiumit (Ca) või siis vähemalt mõnmdagi neist.

Väetamine ilma mikroelementideta mõjub märkimisväärselt kehvemini või ei mõju üldse.

Praegu on müügil väga palju erinevaid kuivi ja lahuselisi mineraalseid väetisi. Kuid mitte alati pole pakendil välja toodud koostisosi, kuid peab proovima valida välja võimalikult paljude väetiste seast. Müügil on ka küllustatud mikroelementidega tabletikesed, nndega võib teostada segaväetamist.

Ise ma ütlesin kaks-kolm aastat tagasi üldse mineraalsetest väetistest lahti. samuti sõnnikust. Põhjused tundusid mulle väga veenvad. Varem arvasin nagu paljud teisedgi, et mineraalidega väetamine pole päris hea, nad pole naturaalsed, on "keemia", et neis on nitraadid jne... Kuid see mind ei peatanud, ma kasutasin segusid tohututes kogustes,nähes, kuidas mu aed kohe kasvama hakkas. Ja sõnnik andis samuti suurepäraseid tulemusi, selleks ma seda ka aeg-ajalt kasutasin.

Enda üllatuseks tõdesin, et alati toimus üks ja see sama: peale korralikku väetamist sõnniku või mineraalse väetisega nii üks kui teine kultuur hakkas suurepäraselt kasvama, aga järgmisel aastal põdes raskesti haiguste käes.

Põhjuseid ei osanud ma üldse välja mõelda. Aga taimed alati haigestusid või ründasid neid tugvalt kahjurid järgmisel aastal peale mineraalsete väetiste või sõnnikuga väetamise. Mõnikord ka samal aastal.

Selline pidevus toimus minu istikutega. Näiteks mõned erdamad juhtumid. Ükskord sügisel väetasin hea vedela sõnnikuga- las taastub pealepustatune viljakust ja anku veel rohkem jõudu - aga järgmisel aastal jäi kõik mustaks , kõik sidumised kadusid. Tikrid peale "nitrofoska" lahuse (aga see on üks täiuslikumaid väetisi) ajasid välja pikad võrsed.... Aga pärast need õrnad helerohelised võrsed kattusid mustade laikudega. Ja kuigi seda juhtus tihti - ma ikkagi väetasin ja väetasin! Ümber punassõstra laotasin sõnnikut, pärast vedasin kõik ta ümber, midagi jäi ka maapinnale. See põõsas põdes järgmisel aastal nii raskel antraknoosi käes, et mitte ainult kõik lehed lehed ei tõmbunud kõveraks vaid ka kõik varred. Siin peab märkima, et peale seda juhtumit minu sõstrapõõsad  ei põdenud enam kunagi antraktnoosi. Vahes ainult lahusolebad lehed haigestusid. Tugevad, hellalt väetatud õunapuu istikute võrsed sattusid alati täide rünnaku ohvriks, ja kahjustasid neid nii, et ta ei saanud vare
 m kasvada. Niipea kui sai hakatud väetama sõstraid-hakkasid põõsad haigestuma taandlehisusse, rääkimata jahukastmest.

Muidugi, varem hakkasin ma kohe võitlema kõigi nende vaenlaste  ja haigustega mürkemikaalide abiga. Ma ei taibanud seaduspärasust, arvasun, et haigused ja vaenlased - paratamatu häda. Kõik tuntumad haigused ja vaenlased sain ma hävitatud mürkkemikaalidega.

Nüüd nägin ma seost ja küsisin endalt: miks ad ikkagi haigestuvad? Kuidas seletada nende kaitsetust? Ja see on väga lihtne: soolade juurdevool taime kudedesse lõhub nende tasakaalu ja nad haigestuvad.

On ammu teada, et kasrtul, kui teda on väetatud mineraalsete väetistega, ei säili vaid hävib. Neis on nii palju lämmastikku, et seal hakkavad elama bakterid, mis seda kasutavad. Algab mädanemine. Ja teised juurviljad ei säili samuti kaua, kuid neid väetada mineraalidega või suure koguse sõnnikuga,.

Ma väetasin oma istikuid kuskil 25 aastat, kuni mulle lõpuks avanes see seaduspärasus. Ausalt öeldes imestasin, miks ma seda nii kaua märganud polnud. Seaduspärasus oli täiesti märgatav ja te veendute selles ka ise.

Edasi nii minna ei saanud. Millised võimalused väetamisel ka poleks- mida ka ei kirjutata pakenditele nende stabiliseerimisest ja looduslikust puhtusest- ta ikkagi rikub loodust, taimede loomupärast tasakaalu. Loodus suhtub sellistesse taimedesse kui haigetesse ja kasutab tema leevendamiseks oma mooduseid, näiteks "vaenlasi". Looduses on kõik omavahel seotud. Kogenematu inimene piserdab oma istikuid igasuguste mörtidega ja rikub sellega tasakaalu veelgi. Selle tagajärjel tekivad uued isendid, ehk meie jaoks uued haigused. Tekib pahedega ring, mida peetakse normaalseks olemuseks kuid mis avaldab mõju kõigele: taimele, tema viljadele, meie organismile. Kui viljad on rikutud tasakaaluga, siis meie organism saab segi aetud nende samade juurviljade ja viljadega. Arvatavasti me haigestume ja võtame tablette, mis rikuvad veelgi kudesid, kutsudes välja täieliku haigetusmise. Kurb karantii.

Olen märganud, et esimene võimalus teha järeldusi väetamise ja haiguste ilmumise vahel, on mul juba kauges lapsepõlves. Esimene lugu seoses väetamisega oli, kui ma käisin viiendas klassis. Suvel leidsin ma kastekannu ja otsustasin sellega väetada toas kasvavaid taimi. Ma tõstsin taime välja, panin panin segu põhja ja ja panin mulla sellele peale. Ja kuidas ta pärast kasvas! Pikk, tugevad varre ja kohevad lehed. Oks pott- palju rohelist. Aiandusraamatud ei petnud: sellest tegevusest tõepoolest räägiti. ... Kuid millegipärast jäid lilled väga kähku haigeks: lehed hakkasid känguma, varred silmnähtavalt harunesid, peale seda kuivas ta ära. Tavaliselt toataimed niimoodi ei haigestu. kahju, et ma tookord veel aru ei saanud, milles asi oli!

... Siit tuli pähe lihtne järeldus: kui  väetamine teeb taimed kohe haigeks - aha mina veendusin selles omal viisil - siis miks ma neid üldse kasutan? Aga väetada on ju vaja, kuna meil on ju vaesed leht-leetmullad... Aga sellest allpool..



On meie mullad ka rikkalikud?



Siin otsustas autor vaadelda värsket mulda. Kuni inimene arvab, et tema muld on nigel, siis ta aina lisab ja lisab väetist, ja mitte millegagi teda ümber ei veena. Kui me tahame loobuda kangetest väetistest, siis tuleb hakata usaldama oma looduslikku ümbrust, oma mulda.

Ütlen kohe, et mullad keskosades,  kamar-leetmuld ja soomuld, on väga rikkalikud. Meid on õpetatud, et kamar-leetmuld on väga vaene ja neis midagi ilma väetamata kasvatada on mõtetu. Saad väikest kasumit. Sama lugu oli ka mustmullaga!

Ka tänapäeval arvavad paljud inimesed sama.

Kuid kuidas saavad siis meie vaestes muldades olla sellised uhked metsad? Kõrgeid, läbipääsmatuid metsasid.

Juhuslikut on metsad näidanud, et kühveldage kuivi lehti mulda ja vaadake, kas võrsuvad sealt tugevad puud. Te näete punaka varjundiga klinti, huumust on temas  väga vähe. Kõik mullateadlased ütleksid, et hullem sellest saab olla ainult puhas liiv.

Te ütlete mullateadlasele: vaata milline võimas maailma asub selle üleval! Paistab et see maa ikkagi suudab vilja kanda? ja... Kui klassifitseerimise tulemusena kamar-leetmuld asub kõige sabas!



Kus on siis vastus? On meie mullad siis vaesed või rikkad?




TA on rikas, ainult oma kavalusega. Looduses on kõik alati loodud väga õiglaselt ja geniaalselt: kui mustas mullas tekib kõdunemiste tagajärjel pealmisele pinnale huumus, siis tugeva vajumisega peidavad nad end mullateadlaste silmade alt.

Kohe me seletame seda. Vaatame, kuidas kaval puu saab kasvada praktiliselt paljal kaljul.

Kui te kaevate suvalises metsas mulda, siis te näete kindlasti mingisuguseidki vihmausse (muidugi soojal ajal lähevad nad maapinda peitu). Vihmausse elab meie muldades loendamatult palju. Ja kõik nad tähendavad ühte: igal ööl tulevad na maapinnale ja segavad langenud lehti ja murdunud oksi mulda. Niiskes mullas hakkavad need väga kiiresti lagunema. Huumus täidab üheaegselt kahte eesmärki: pehkinud mullaosas tõmbavad vihmaussid lehed sisse, kus nad kiiresti mullaks muutuvad, aga mis mulda ei lähe, jäävad ise mulla pealmiseks kihiks.



Sellisel viisil saavad tänu vihmausiidele seguneda toitaineterikkad pealmised kihid alumistega.



Ühesõnaga kogu loodus, nagu teada, on ahitatud koostöö alsusele . Nähe on meile aga juskui pilt muldadega, mis kajastab seda printsiipi. Pealmist kihti peetakse naiseks. Alumist-meheks. Soovitavalt, mustmullal, stepis sisemistel kuhjumistel varutakse toitained - naiselik tegevus. Kamar-leetmullas ja metsas kuhjuvad toitained pinnale - mehelik hakatus. Mets ja stepp loodavad siin palneedil üksteisele, nad osalevad erinevates kontinentide seostes, sest selline printsiip esineb kogu elus.

Ka meie aias on igal pool vuhmausse. Ma märkasin juba ammu, et niidetud umbrohi kaob kuhugi. Arvasin, et nad kuivavad ja lagunevad. Kuid tuli välja, et see on vihmausside töö. Ükskord kevadel ma ei jõudnud esimesena eelmise aasta langenud lehti ära koristada ja otsustasin seda teha järgmisel korral. Ja nädala möödudes märkasin, et lehed on kadunud. Alles jäi puhas maa, lehejäänused olid sügavamal vihmausside käikudes.

Aja vihmaussid on suuremad, on ka eriliste mõõtmetega eksemplare. Kasutades liikumiseks suuga rajatud teed, seedivad nad läbi kõik, mis ette jääb - äralõigatud umbrohi, hein, puulehed. Varsti saab sellest kõigest suurepärane väetis. Protsess toimub pidevalt ja kiiresti. Kahjulikud osad pärsitakse, mis tulevad lehtedest, nii nagu vihmaussid "koristavad" esimesena pooleldi lagunenud jäänuseid, mis nõrgendab rõhuvat mõju juurtele.

Comments

Write Comment

Top