0 arvamust  |  Lisa arvamus
Iris versicolor L.
Tootja: Jelitto
Pakendis:0,2 g (10-15 s.)
Saadavus:Laos
1.64€
Maksudeta: 1.35€
Kirju iiris "Kermesina" - Iris versicolor.
Haruldane ja vähenõudlik püsik niiskele kohale. Elegantne ja dekoratiivne külaline Canadast. Taime kõrgus 80-100 cm. Õitseb juunis-juulis.

Iirised on valgustarmastavad taimed. Istutuskoht valida hästi valgustatud, tugevate tuulte eest kaitstud kohta. Varjulises kohas paljud iirise sordid ja liigid küll arenevad, kuid õitseb harva, õied on väikesed. Harjasiiristele ei sobi niiske, kõrge põhjaveetasemega kasvukoht. Juurikas hakkab sel juhul mädanema ja taim hukkub.
Siberi iiris nõuab niisket pinnast, hästi talub kevadist suurvett. Iirised võivad kasvada igas kultuuristatud aiamullas, kuid eelistab savist, neutraalset kuni kergelt happelist (pH 5-6) mulda. Iiriste istutamiseks tuleb kaevata maad 20 cm sügavuselt, lisada 10-15 kg huumust 1m2 kohta, 15-20 g kaaliumit ja fosforit, 10 g lämmastiku. Värsket sõnnikut kõlbab panna alles aasta peale istutamist. Selliselt ettevalmistatud pinnasesse istutatud taim ei vaja esimesel aastal lisaväetist. Istutusjärgne hooldus seisneb õigeaegses rohimises, pinnase kobestamises, väetamises ja kastmises. Peale õitsemist lõigatakse õievarred ära kui just ei taheta seemneid.
Tuleb märkida, et suve teisel poolel tugev niiskus võib kahjustada juurerisoome bakteriaalse mädanikuga, sellepärast ei ole soovitatav sel ajal enam taimi kasta.
Varakevadel (tavaliselt aprilli keskel) niiske pinnasega teostatakse esimene väetamine kuiva mineraalväetisega: 1 m2 pinnale anda 12 g väetisaineid (lämmastikku, 8 g fosfori ja 10 g kaaliumi). Lahusega väetades lahustada antud kogused 10 liitris vees.
Teine väetamine tehakse pungumise alguses – enne õitsemist (mai lõpp juuni algus). Sel ajal antakse samasid komponente kuid nüüd võetakse lämmastikku 10 g, fosforit 10-15 grammi, kaaliumi 20 g 1 m2.
Õitsemise ajal ja peale õitsemist väetatakse ainult kaalium fosfaadiga suurendades kogust 1,5 korda.
Neljas väetamine tehakse tavaliselt teisel kasvuperioodil s.o. augustis, see tagab parema talvitumise. Väheviljaka pinnase puhul antakse veel lämmastikku. Viljakamatel muldadel antakse sel perioodil ainult fosfor ja kaaliväetist. Kasvule, õitsemisele ja talvitumisele tuleb kasuks sügisene taimeümbruse multðimine 3-5 cm paksuse turbagakihiga.



Kui teil…
on külm lumeta talv, soovitame iirised sügisel talveks katta. Selleks võib kasutada mulda, õlgesid, saepuru, lehti. Eemaldage kate kevadel võimalikult vara – plusskraadide saabudes.
iirise lehtedel on kollased ja pruunid täpid, eemaldage vanad surnud lehed, eemaldage kahjustunud osa lehest ja hävitage. Põhjuseks võib olla see, et taim on liiga niiskes pinnases, liiga vihmane ilm. Kevadel, umbes 6 nädalat enne õitsemist, alustage fungitsiididega (“captan”, ditan M-45 “bravo”, “Fore” fundasol jne.) pritsimist. Parema efekti saavutamiseks kasutada järgmisel korral teist fungitsiidi.
iirise juurikatele ilmub pehme, haisev mäda – eemaldage mädakolle võimalikult kiiresti. Peale selle on soovitav eemaldada ka mullapind haigestunud koha ümbert, mitte vigastades terveid juuri, millega taim on kinnitunud maasse. Vajadusel kaevake kogu taim välja ja eemaldage mädad osad. Peale haigete kohtade eemaldamist, peske juurikat 20 % formaliini lahusega või 10% valgendi lahusega (1 osa valgendit 9 osa vett) ja laske kuivada paar päeva enne uut istutust.
iirised ei õitse – arvata võib, et ei jagu päikest (iirised on istutatud varju). Esimesel kasvuaastal õitsevad istutatutest umbes 60-75% taimedest.
Samuti võib kevadine halb ilm hävitada iiriste õiepungad.
Peale selle, happeline muld ei lase neil suurepärastel taimedel normaalselt areneda – sellisel juhul tuleb happesust pinnases vähendada. Iirised kasvavad hästi neutraalses ja kergelt happelises mullas (ideaalne vähe happene mulla pH 6,8). Happelises mullas iirised küll kasvavad, kuid ei õitse. Mulle happesuse korrigeerimiseks on vaja kasutada: lupja, puutuhka, kriiti, dolomiidijahu – need ained neutraliseerivad happelist mulda. Raske mulla puhul lisatakse liiva ja turvast.
iirise lehed on kortsus, meenutavad lainelist pappi; põhjus – pineappling. See ei ole infektsioon, taimed ei hukku. Selline ebanormaalne välimus, tõenäoliselt on põhjustatud ebasobivatest ilmastikuoludest. Ajapikku selline nähtus mõõdub.
iiriste õitsemise aeg on lühike – proovige istutada eri ajal õitsevaid sorte, samuti sügisel teistkordselt õitsevaid sorte (remotantseid iirise sorte).
Hoidke oma iiriste aed puhas ja iirised rõõmustavad teid kogu oma iluga.

Kirjut iirist kohtab harva Alaskal kuid tema põhiline levikuala on kirde Kanadas. Ta on väga külmakindel, sellepärast sobib kasvatada karmis kliimas. Tema eeliseks võib lugeda tema vähenõudlikkust kasvatamisel, massilist ja pikaajalist õitsemist, mis mõnikord ulatub 1,5 kuuni ja enam ning kiiret taimede kasvu. Iirise õied on erinevat värvi (5-7 cm läbimõõduga), valkjas-sinised punase varjundiga on ka valgeõielisi vorme. Põhiline omadus väljendub tema nimes "Õievärvi varieerumine". Teistest eelistest võib nimetada raviomadusi. Rahvameditsiinis kasutatai juurikat maksahaiguste ja veetõve ravis. Tuleb meeles pidada et juurikas on mürgine. Ühel kasvukohal kasvab 5-7 aastat ja enam moodustades kobeda mullastiku. Võib kergesti umbrohtuda, sellepärast tuleb rohida. Vegetatsiooniperioodil vajab kogu aeg niiskust. Talvitub ilma talvekatteta. Paljuneb kergesti seemnetega ja juurestiku osadega kevadel ja sügisel.

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.