• Baklažaan "Nero"

Baklažaan "Nero"

Solanum melongena L.
  • 1.19€


Baklažaan "Nero" - Solanum melongena.
Keskvarajane sort tumelillade viljadega.

Et hävitada bakter-, seen- ja viirushaiguste alged, mis on seemnete peal ja samas kaitsmaks noori idusid mullasleiduvate haigustekitajate eest, tuleb köögiviljade seemneid töödelda 15-20 minutit 1%-lises kaaliumpermanganaadi lahuses (1 g preparaati poole klaasi vee kohta), pärast seda aga pestakse hoolikalt puhta veega. Pärast selist töötlemist muutuvad seemned pruunikaks.
Teine efektiivne ettevalmistamine raskesti idanevate seemnete (seller, baklažaan, paprika) idanevuse parandamise jaoks on: seemned asetatakse vette ja seda rikastatakse hapnikuga. Selliselt töödeldud seemnete idud ilmuvad palju varem kui töötlemata seemnetest. Kodus saab seda teha järgmiselt: purki pannakse 2/3 vett ja selle põhja lastakse akvaariumi õhustaja, siis pannakse seemned (neid peab olema 4 korda vähem kui vett ja pannakse akvaariumi kompressor tööle. Jälgitakse, et seemned koos veega oleksid pidevas liikumises. Jätkatakse töötlemist kuni idude ilmumiseni: selleril 7 päeva, baklažaanil - 2 päeva, paprikal - 3 päeva.

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "BAKLAŽAANIDE KASVATAMINE EESTIS ON KERGE JA LIHTNE".

 

Eng.: Eggplant. Suom.: Munakoiso. Sven.: Äggplanta (AUBERGIN).

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.
    Halb           Hea
Captcha

* Baklažaani puhul toimub seemnete külviks ettevalmistus, külviaeg ja taimede hooldus samuti kui paprikatel kuid tavaliselt külvatakse baklažaanid kümmekond päeva varem. Külvata substraadiga täidetud kasti umbes 2 sentimeetri sügavusele. Seejärel vajab muld rikkalikku kastmist, pärast seda kui muld on tahenenud, paigutatakse külvikast soojasse kohta, kuid mitte keskkütteradiaatori vahetusse lähedusse. Kast kaetakse kilega, (et mulla alumine kiht läbi ei kuivaks) esimeste tõusmete ilmumisel aga paigutatakse see jahedamasse ja valgusrikkamasse kohta. Kile eemaldatakse külvikastilt järk-järkult, sedamööda kuidas taimed tärkavad.
Pärast esimese lehe ilmumist tuleb taimed kindlasti pikeerida eraldi istikupottidesse. Põhiline baklažaanitaimede hoolduse juures on kastmine: muld peab pidevalt parasniiske olema. Hea saagi eelduseks on 10-12 sentimeetri kõrgused, 5-7 pärislehe, jämeda varre ja väljaarenenud juuresüsteemiga istikud. 
Baklažaanid taluvad ümberistutust halvasti, seetõttu on neid parem kasvatada turbapottides. Väga tähtis on taimede karastamine: juurduvad kiiremini ja neid võib varem avamaale istutada. Mulla ettevalmistusel antakse orgaanilisi (kompostmulda, kõdusõnnikut) ja mineraalväetisi (30-40 g ammooniumnitraati või 20-25 g karbamiidi m2 kohta), fosfor- ja kaaliumväetisi arvestusega 20-30 g 1 m2 kohta.
Baklažaanid istutatakse reavahedega 50-70 cm ja taimevahedega reas 25-30 cm. Enne istutamist vajavad baklažaanid rikkalikku kastmist. Istikud võetakse potist välja koos mullapalliga, juuresüsteemi vigastamata. Istutada vertikaalselt, 2-3 cm sügavamale kui see varem kasvas. 5-10 päeva jooksul pärast istutamist kastetakse rikkalikult ja varjutatakse päikeselise ilma puhul. 
Põhilised hooldustööd on kastmine, kobestamine, pealtväetamine ja rohimine. Olenevalt taimede seisukorrast väetatakse 20-25 päevaste vahedega: 10-20 g ammooniumnitraati või 10-15 g karbamiidi ja 10-15 g fosfor- ja kaaliumväetisi. Kasutatakse ka lehma- (1:10) või linnusõnniku (1:15) leotist - 10 liitrit 8-10 taime kohta. Pealtväetamistega tuleb olla väga ettevaatlik, sest toitainete kõrge kontsentratsioon võib taimedele palju kahju tekitada.
Pärast väetamisi, kastmist või vihma kobestatakse ja mullatakse kergelt. Viljaalge moodustumisest küpsuseni kulub baklažaanidel 25-40 päeva. Viljad tuleb regulaarselt ära korjata, sest viivitused vähendavad saaki. 
Baklažaanid koosnevad 90% veest, 3% suhkrust ja tselluloosist, palju on neis vitamiine ja mineraalaineid. Kõige rohkem on neis kaaliumi. Baklažaanidest valmistatud toitude tarbimine soodustab südametöö paranemist, takistab piimhappesoolade ladestumist. Peale selle on need kasulikud podagra ja maksahaiguste puhul.
NB! Kuna baklažaanid praktiliselt ei suuda oma juuresüsteemi taastada, siis erinevalt teistest köögiviljadest, taluvad nad pikeerimist halvasti.

Top